"Ettepanekus võiks olla midagi, mis meenutaks mäge, mille jalamil ma koos lavastajaga seisan. Mägi mitte selles mõttes, et raskus, vaid mingi vallutus ja kuhugi minek," rääkis Prints põhjustest, mis paneb teda näitlejana lavastajale jah-sõna andma.

"Aga mis Christianit ja seda konkreetset pakkumist puudutab, siis üks suur mõjutaja oli see, et Christian nimeliselt soovis mind oma tükki mängima. See on alati hästi liigutav, kui keegi just personaalselt sind oma tükki tahab. Christian suure Eesti teatri sõbrana ja Eestis käijana oli näinud omal ajal teater NO99 lavastusi ja ju tal sealt see siis see tahe tekkis," selgitas ta.

Printsi sõnul on see teekond olnud tore. "Prooviperiood ei olnudki kuigi pikk. Kui klassikaline on teatris kaks kuud, siis ta jääb isegi natukene alla selle. Aga me jõudsime valmis, me jõudsime mäele." Ta märkis, et lavastuse teemadest on tema jaoks hetkel ilmselt kõige olulisem üksindus.

"Me oleme näidendi autoriga samal aastal sündinud, et ma ei tea, kas see on kuidagi generatsioonisisene asi, aga see on väga hästi kirjutatud näitemäng. Mitte selles tähenduses, et well made play, et kõik on barlanksis ja jookseb, aga kuidagi väga leidlikult ja vaimukalt on asjad kokku seotud," lisas Prints.

Viimasel ajal on ta mänginud eri kollektiivides – Vene teatris, üksinda, teatris NO99 ja nüüd mängib ta VAT teatris. Viimasega on talle väga meeldinud koostööd teha.

"Ma sain taaskord kinnitust tõdemusele, mis on minu sees juba aastaid olnud, et parim viis teatrit teha on seltskonnaga, kes tuleb kokku, et teatrit teha ja püsib koos aastaid ehk püsitrupp. Mitte ainult trupp, vaid ka teater üldse ja need inimesed, kes seda ühte asja ajavad," selgitas Prints.

"Alguses on kindlasti palju avastuslikku, nurkade mahalihvimist ja kompamist, aga siis, kui kord on juba mingisugused mõttemaailmad ja ühised tunnetused kehtestunud ning neid vilju hakatakse noppima alles ma ei tea mitmendal aastal. Selle tegemise võlu on teistsugune ja kui see, et üheks korraks saab üks seltskond kokku, teeb oma asja ära ja läheb siis igas ilmakaares laiali."

Lavakooli juhtimisest ja selle ladviku püsimatusest rääkides märkis Prints, et teater ongi muutuv.

"Ta on ajalik, ja see on sinna sisse kirjutatud. Ma arvan, et need õppekavad, mis seal praegu on, on suuresti sarnased neile, mis olid seal siis, kui mina seal õppisin. Seda ma ei ütle kriitika korras, vaid vahepeal ongi maailm teatrikooli ümber muutunud ja nüüd peaks vaatama, mis muutused väärivad enda nende järgi kohandamist ja mis on need küljed, mis teatrikoolis ongi need, mille pärast teda tuntakse ja mida kindlasti ei tohiks muuta," märkis ta.

Ta lisas, et tegelikult ükskõik millise ettevõtte-asutuse puhul liiga suur kaadrivoolavus küsimusi tekitav. "Sama on ka teatrikoolis. Hea balanss selle vahel, et on mingisugused asjad, mis on püsivad – tõekspidamised, väärtused. Mõne inimese puhul võib mõelda, et ta justkui ongi püsiv. Aga kui ta jätkuvalt kannab endas neid kvaliteete või seda värskust, siis see on ju hea."

"Aga kui võtta seda, kui meie õppisime teatrikoolis, siis olid mõned üksikud seriaalid ja noorel näitlejal oli ka kaamerakogemust palju vähem. Praegu on palju rohkem võimalusi telemaastikul ja filmides kaasa teha. Teatrikoolis oli ka siis kaameratöö või teleõpe sees, aga see osakaal võiks olla suurem, vaadates noorte näitlejate valmisolekut, kui nad esimest korda kohtuvad kaameraga."

Selgitas, miks ta üldse kõikide muude kohustuste kõrvalt Lavakooli juhtima asus, märkis Prints, et ta tundis, et teda on vaja. "On vaja inimest, kes oleks olemas teiste inimeste jaoks, kes seal koolis on ja võtaks neid kuulda, kuulaks ära nende ideed, arutaks need veel kord läbi."