Cura tunnistas kolm päeva enne esietendust, et on väsinud. Ooper veel valmis ei ole, kuid ta kinnitas, et kohe varsti saab. "Ütleme, et kook peab veel 10 minutit ahjus olema. Siis on valmis. Aga lõhn on juba hea. See tähendab, et kook tuleb ilus. Oleme kõik väga rahul."

Ta märkis, et tema jaoks on kõige tänuväärsem see, kui ta näeb, et inimestel on laval lõbus. "See on võrratu tasu." Cura tunnistas, et alguses oli ta kõigiga väga karm, et saada neilt kätte see, milleks nad tema arvates võimelised olid.

"Sellise surve järel, pärast pettumusi ja masendust on kõik korraga laval kui õide puhkemas. Nad on rõõmsad, neil on lõbus. Usun, et kui artistidel on lõbus, on ka publikul lõbus."

Cura sõnul ei puutu armastuslugu kuidagi ooperisse "Tütarlaps kuldsest läänest". "Armastuslugu on ainult salat toidu kõrval. Biifsteek on teine teema. See on immigratsioon. Euroopas väga kuum teema praegu. Inimesed kogu maailmast lähevad Ühendriikidesse kulda otsima. California Mehhiko lähedal oli sel ajal kui väike Hispaania. Sinna tormati, jättes maha oma kodud, lähedased, emad-isad, lapsed, koerad. Teoses on juttu isegi koertest. Nostalgia on nii tõsine. Me räägimegi immigratsiooni nostalgiast." Viimane ongi tema sõnul teose võti.

Cura märkis, et immigrantide järeltulijana mõistab ta hästi, millest teos räägib. "Arvame, et immigrandid tulevad meie riiki, et vallutada, domineerida, midagi peale suruda. Tegelikult põgenevad immigrandid ainult oma õnnetuse eest. Püüavad leida tulevikku oma perele, lastele, elule. Aga ükski immigrant, kellega sa räägid, ei ütle, et kui kodus oleks olukord hea, tuleks nad sealt ära. Mitte ükski. Nad lahkuvad, sest see on elu ja surma küsimus."

Sellest Cura sõnul "Tütarlaps kuldsest läänest" räägibki. "Hämmastav, sellisel hetkel Euroopas. Võib-olla ma olen poliitiliselt väga ebakorrektne, aga poiitiline ebakorrektsus on osa minu stiilist. See on minu kaubamärk. Kui küsite, siis kasutan võimalust, et sellest rääkida."

Armastuslugu on tema sõnul väike ilustus põhiteema ümber, et kõik rahul oleksid. "Aga jutu keskmes on teised asjad," lisas ta.

Teos esietendus 1910. aastal. "Aastatel 1907–1915 läksid minu vanavanemad Argentiinasse. Samal ajal või veidi varem läks Argentiinasse ka Giacomo Puccini vend. Immigrandina. Seega, immigratsioon planeedil edasi ja tagasi pole midagi uut. Lihtsalt täna kasutame seda ära poliitilistel eesmärkidel. Kuid et inimesed liiguvad maailmas ja otsivad perele paremat tulevikku, see pole midagi uut."

Cura sõnul oleks isegi argpükslik peita seda lugu armastusloo taha. "Olen lihtsalt argumentidega aus. Mul on palju puudusi, aga argpüks ma ei ole."