Lembit Saarsalu: jazz puudutab sinu hinge
1. oktoobril jagati välja Eesti Muusikanõukogu aastapreemiad, kus interpretatsiooniauhinna pälvis legendaarne jazzmuusik ja saksofonist Lembit Saarsalu. Kultuuriportaalile antud intervjuus kinnitas ta, et jazzi pole inimestel vaja karta.
Palju õnne teile Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia puhul. Kas selline tunnustus on teile üldse tähtis?
No ikka on tähtis, sest selle valivad professionaalsed inimesed ja kui sa oled pool sajandit tegelenud saksofonimängu, jazzi ja vähesel määral klassikaga, siis see on alati meeldiv üllatus, kui sind meeles peetakse.
Millist elu praegu Eesti jazz elab? Kas Eesti jazzil läheb hästi?
Üldiselt võib öelda, et ei lähe halvasti, sest on palju noori muusikuid, kes on muusikaliselt haritud, Eesti põhiline häda on just selles, et meil on väga väike riik. Ma võin näiteks tuua, et Nõukogude Liidus mängisin ma aastas 140 kontserti, sest maa oli nii suur, said igale poole minna.
See on selge, et on tulnud väga palju andekaid noori muusikuid ja ma ei tunne selle pärast muret. Olen kümme aastat Elleri muusikakoolis õpetanud ja võin öelda, et vundament on korras.
Kas kuulajaid ka jagub?
Tundub küll, et kuulajaid jagub. Ma ikka kadestan klassikuid, sest nende saalid on kogu aeg täis. Jazzi puhul oleks vaja mingit kanalit, kus kõlaks see muusika tihedamini, sest praegusel ajal peab kogu aeg olema pildil. Vanasti kõlas ka Vikerraadios rohkem jazzi.
Ei pea ka alati laule laskma, rohkem võiks olla ka instrumentaalmuusikat. Muusikavalik vokalistide poole pole minu arvates kõige õigem, see mulle eriti ei meeldi. Minule meeldib just instrumentaalmuusika, sest siis ma ei pea alati seda mitte kõige mõttekamat teksti kuulama.
Kui palju te end uue jazziga üle maailma kursis hoiate?
Ma ütlen kohe, et eriti ei hoia, sest kui läksin õpetajaks, siis jäin aktiivsest tegevusest kõrvale. Viimasel ajal keskendusin ma rohkem sümfoonilistele teostele, sellele muusikale, kus sümfoonia kohtub jazziga. See oli viimase aastakümne põhitegevus, lisaks oma kvartetiga tegin erinevaid asju. Aga üks tendets on küll, et muusika, millega sai 50 aastat tagasi alustatud, seda ma kuulen viimasel ajal päris tihti.
On palju inimesi, kes ei julge jazzkontsertidele tulla, kuna kardavad, et need on liiga intellektuaalsed ja keerulised. Mida te neile ütlete?
Nad peaksid sellest üle saama, kõigepealt kuulaku vaikselt mõnda head plaati ja alles siis tulgu kontserdile. Minu ajal oli veel hullem, sest jazz oli keelatud ja ideoloogiline surve oli peal. Enam ei ole nii suurt vahet üldse, kas jazz, klassika või kaasaegne kammermuusika.
Üldiselt on minu soovitus: kuulake head muusikat ja mis põhiline, katsuge hea muusika üles leida, sest minu ajal oli infot vähe, me ei saanud seda kuskilt kätte, aga nüüd on probleem selles, et katsu just see õige üles leida. Seda ma garanteerin alati, et jazz puudutab sinu hinge, see on muusika, mis läheb inimestele südamest südamesse.
Kas teilt endalt on ka uut materjali oodata?
Kõige uuem materjal on möödunud aastal ilmunud plaat "Pühapäev", mis on Olev Subbi maalide põhjal tehtud loominguline plaat. See on vahva ja natukene nostalgiline materjal, romantikat on seal ka natukene.
Tahaksin ühe plaadi veel teha, midagi juba mõttes on. See ei peaks olema otseselt swing, aga midagi sellist meditatiivset, koos swing-orkestri ja tenorsaksofoniga. Ma ei ole, nagu öelakse maha rahunenud veel (naerdes). Esinemisi on ikkagi ja käin siin-sealt mängimas.