Arvustus. Led Zeppelin muutub iga inimese individuaalses ajas paremaks
Uus väljalase
Led Zeppelin
"The Song Remains The Same" (Atlantic)
10/10
Esiteks hoiatus neile, kes ei viitsi mu loba lõpuni lugeda ja sügelevad juba albumit nautima. Muusikajumala nimel ma palun, tõesti väga palun, ärge kuulake seda kogumikku siis, kui teil pole käepärast korralikku muusikasüsteemi või klappe. Kriban neid ridu ise praegu Lux Expressi bussis viibides ja mõtlesin, et kuulan siin pakutavate hiirtesabadega (no offence, Lux, muidu olete parimad!) albumi ühe korra veel üle. Ütlen täiesti ausalt, nauding jääb umbes 144 korda väiksemaks. Kui olete "The Song Remains The Same" endale näppu saanud või voogedastajateavarustest üles leidnud, aga teil pole korralikku väljundit, palun jätke kuulamata. Albumi nimi on selles osas petlik! Ükski laul ei jää samaks, need on kehvade vahenditega oluliselt vähemnauditavad. Jah, ma tean, et kõrvad sügelevad ja sügeluse vaigistamine on üliraske, aga pärast tänate mind.
Aga nüüd veidi ajas tagasi. Gümnaasiumi aegu tekkisid mul kooli kõrvalt mõned muud huvid. Näiteks maailma ja inimeste vaatlemine. Elasin maal ja koolis käisin isaga, ent polnud liiga harv nähtus, kui mõne igavama päeva(tunni)plaani korral otsustasin hoolihoone ees maha läinuna suunduda hoopis linna peale hulkuma. Seal nähtu ja kuuldu, isegi päris varahommikul, tundus alati kütkestavam kui kõiki kehalises kasvatuses võita või joonistada kunstitunnis natüürmorti käega, millest piltlikult öeldes on kari elevante, ninasarvikuid ja muid võimalikult raskeid olendeid amokki üle jooksnud. Tagantjärgi ma muidugi veidi kahetsen seda, sest nüüd 31-aastaselt joonistan ma isegi maksimaalselt pingutades nagu 3-aastane. Seega ärgitan nooremaid lugejaid kõiki aineid tähtsustama ja tõsiselt võtma. Kool on oluline ja koolis peab käima! Aga see selleks.
Mingil põhjusel ma mäletan üsna selgelt ühte neist hulkumishommikutest. Kuna koolitunnid algasid kell 8, võis see olla umbes 8.30 aegu esmaspäeva hommikul, kui sattusin ühte Suur-Karja tänaval asuvasse baari. Kuna pole ammu seal kandis käinud, siis mul pole aimugi, kas need on ka tänapäeval nädala avangul nõnda vara lahti, ent 15 aastat tagasi igal juhul olid. Sisenesin suitsuhaisusesse baari ning pilt oli nagu ikka esmaspäeva hommikuti. Põhiklientuur oli nädalavahetusel suures Tallinna alkoholitünnis järgi jäänud põhjakaabe: osad rõvedalt mälus, osad õudutekitavais värinais, osad lihtsalt lõbusad, sest nende meelest peaks pidutsema kogu aeg ja elu lõpuni. Tellisin siis endale ühe mahla (nimi muudetud) ja istusin kuskile lauda olukorda jälgima ja mõtisklema. Muide, need olid veel ajad, mil sind ei peetud psühhopaadiks, kui sa lihtsalt üksi lauas istusid ilma, et oma nutitelefoni näpiks. Nutitelefone lihtsalt polnud veel olemas.
Aga ei läinud kaua mööda, kui minuga tuli vestlema üks õlgadeni krussis juustega blond härrasmees, kes jutukaaslast otsis. Tema oli selline värinais-mälus-pidutsen elu lõpuni kombokarakter, aga täiesti adekvaatse jutuga.
Ma ei mäleta, mis maailmaasju me veel arutasime, ent mingil hetkel läks jutt muusikale. Minu sellealased teadmised olid toona oluliselt kesisemad ja piirdusid metalsema muusika osas suuresti peavoolubändidega nagu Metallica või Iron Maiden ning kui mu uus sõber ühtäkki täiel veendumusel teatas "Aga läbi aegade kõige kõvem bänd on Led Zeppelin", tundsin end veidi ebakindlalt. Olin küll seda nime kuulnud, ent pigem ei tundnud end selles maailmas turvaliselt. Kõigele järgnevale, mida ta Led Zeppelinist rääkis või õhuinstrumente mängides žestikuleeris - ja seda kõike oli väga palju - tegin mina vastuseks lihtsalt "mhmh" või noogutasin heakskiitvalt. Selle jutuvada sees, mille jooksul tegi ta, hea inimene, mulle ka paar mahla (kõigi nimed muudetud) välja, kuna kuulis, et olen õpilane, jäi mulle kõige enam meelde see, et ta annaks oma elu selle nimel, et Led Zeppelini järgijäänud koosseis tuleks kasvõi üheks tuuriks uuesti kokku.
Kuna koolipäev hakkas vaikselt lõpule jõudma, mis tähendas, et varsti pääsen pruudi korterisse, jätsin pärast mitut tundi filosofeerimist oma karvase sõbraga hüvasti ja näinud pole ma teda kahjuks või õnneks siiamaani. Aga just selle veidi pokut meenutava mehe kirg sütitas minus suurema huvi Led Zeppelini vastu ja korterisse jõudnuna hakkasin kohe asja uurima.
Klikk tekkis kohe, kuigi eelpool mainitud artiste see toona troonilt ei lükanud. Aastatega on seis jällegi muutunud. Kuigi Led Zeppelin enam ammuilma ei tegutse, on neil hämmastav võime ajas muutuda, iga inimese individuaalses ajas. Mida täiskasvanumalikuks muutub kuulmisaisting, seda rohkem hakkab Led Zeppelin meeldima. Inimene hakkab järjest enam nende muusika sügavusest aru saama ning iga detaili nautima.
Enne selle remastered-albumi ilmumist polnud ma Led Zeppelini taas jupp aega kuulanud. Ja kui ma seda nüüd taas tegin, avastasin jälle uued lemmikud. Ma olen kõiki neid lugusid ju tegelikult korduvalt kuulnud, ent sellegipoolest üllatusin järjekordselt.
Näiteks "The Rain Song" on ju täiesti maagiline heavy-jazz. See on nagu mõni Prince'i lugu, milles impro on nii võimas ja mitmekesine, et sa kohe kuidagi ei taha, et lugu läbi saaks. Ja kui 8-minutit kulgev jämmimine tundub kuulajale liiga lühike, võib ette võtta pea pooletunnise psühhedeelse rännaku, seltsiliseks vaid "Dazed and Confused".
Kõik see kehtib ka lugude puhul, millest võiks maailm ehk juba väsinud olla, aga ei ole. "Black Dogist" paremat gruuvimist annab muusikast otsida, kui see muidugi üldse võimalik, ja "Rock And Roll" ei jää selles võidujooksus sugugi pikalt maha. "Stairway to Heaven"- mis ilmselt selle pundi kõige kuulsam lugu - ei lähe jällegi vist kunagi halvaks. Ja kuidas ta saakski, kui Jimmy Page'i sõrmed käsitlevad elektrikitarri nagu kõige osavam armuke kõige kirglikumal ööl. Nii kuuma mehe ja pilli armusuhet võib silmapilkselt isegi kõige tundetum inimene märgata ilmselt vaid ühe teise Jimmy puhul.
Umbes sama võrdlus, lihtsalt pilli olemusele omaselt järsem ja jõulisem, kehtib ka kadunud John Bonhami ja trummide kohta, näiteks "Moby Dick" puhul. Ent tegelikult võib iga inimene, kes muusikasse tahab ja oskab süveneda, kuulata ükskõik millist albumil olevat lugu ja veenduda, et see on meistriteos. Igaüks neist.
Ma pole kunagi nõustunud nende augulisi nahktagisid kandvate ja hommikuti kaenlaaliuseid Saku Originaaliga pesevate tüüpidega, kes väidavad, et korralikku rocki ja metalit tänapäeval enam ei tehta. Tehakse küll ja ja kasutades nende oma sõnu, tehakse lausa sitaks, aga mingi teatav elu on tänapäeva üleprodutseeritud muusikavoos sageli puudu. Eks kõva doosi elujanu lisab kogu teosele muidugi tõik, et tegemist on kontsertlindistustega, aga no isegi 45 aastat hiljem kuulates tunneb ära, et Led Zeppelin oli midagi täiesti erilist. Ega neid ju ilmaasjata kutsutud maailma suurimaks bändiks. Paljud kutsuvad siiamaani.
Ilmselt ei saa alahinnata ka Led Zeppelin äraostmatust. Paljudele bändidele omaselt pole nad hoolimata nõudlusest PR-trikina taas kokku tulnud. Kui sügava alkloholismi käes vaevlev Bonham 1980. aastal meeletu peoralli järel suri, teatas bänd, et selle kooslusega enam ei jätkata ja nii jäigi. See kõigutamatu otsus aga ainult suurendab nende legendi väärtust.
Ma usun, et isegi minu 15 aasta tagune karvakollist ühehommikusõber, kes oli bändi tagasituleku nimel valmis oma elu loovutama, sisimas tegelikult nõustub minuga.
Toimetaja: Kaspar Viilup