Arvustus. Jaht kunstiteose sünnivaludele ({{commentsTotal}})

Piret Raud
Piret Raud Autor/allikas: Jaanus Lensment/Eesti Meedia/Scanpix

Uus raamat
Piret Raud
"Initsiaal purjeka ja papagoiga"
Tänapäev
201 lk.

Põnevikes ja krimiromaanides lahendatakse tavaliselt mõrvajuhtumeid, otsitakse teadmata kadunud inimesi või varandust, makstakse kätte ammuse ülekohtu eest jms. Piret Raua uus raamat on ühtaegu kunstnikuromaan ja psühholoogiline põnevik: nimelt hoiab pinget lõpuni alal ühe kummalise taiese – auaadressi loomisprotsess ja selle tellinud salapärane, anonüümne mees. Siin ei käi jaht kusagilt kunstimuuseumist röövitud hinnalisele maalile, vaid hoopis teose sünnivaludele.

Lugeja viiakse Tallinna kunstielu keskele, paljastatakse selles vohavat keskpärasust, äritsemisvaimu, manipuleerimist rumala publikuga, konkurendi kadestamist jms. Samavõrd saab lugeja osa kunsti köögipoolest, kunstniku esteetilisest maailmatajust ja ta tundlikust psüühikast. Lugu rullub lahti tasa ja targu, midagi väga raputavat enne lõppu ei toimu. Tekst on ladus ja autor on oskuslikult vaheldanud kirjeldusi dialoogide, kokkuvõtva jutustuse ja peategelase sisekõnega.

Kalligraaf Eda elab oma igapäevaelu: töötab kodus tellimuste kallal, juhendab ilukirjaringi, kus suhtleb oma väheste õpilastega, ja käib vahel sõprade näituste avamisel. Üksik, intelligentne, rikka sisemaailmaga, erialale pühendunud lastetu naine, kes on tihti kurvameelne. Veidi paneb imestama, et Edal pole ühtki sõbrannat, küll aga mitu meessõpra. Kui Eda ise on oma kannatlikkuse, arukuse ja kaastundlikkuse poolest sümpaatne, lausa eeskujulik inimene, siis raamatu märksa ebatäiuslikumad meestegelased mõjuvad värvikamate ja ehedamatena. Veenvad ongi just kunstiinimeste portreed, küllap tunneb autor seda seltskonda hästi. Seevastu võõramad inimtüübid, näiteks harimatud uusrikkad, on rohkem karikatuuride moodi.

Peamist tegevusliini – Eda asjalikult kulgevat argielu – katkestavad üksikud kursiivkirjas poeetilised mälupildid unenägudest või lapsepõlvest. Neist tulvab valulikke läbielamisi ja kummitama jäävaid kujundeid, millest mõni jõuab loodavasse teosessegi. Kuid romaanis on ka lõbusaid tekstikohti: eks ole inimolendid oma totruses, ürginstinktidele ja ahneile ambitsioonidele allumises  ühed igavesed koomika ja groteski allikad.

Õigupoolest on tänuväärt, et Piret Raud on võtnud põhjalikult kirjutada tunnustuseihast, mis inimeste käitumist, valikuid ja tegusid nii palju määrab, kuid mille üle avalikkuses pole kombeks arutleda. Miks me üldse tunnustust tahame? Kas kunstnikud vajavad kindlasti tunnustust rohkem kui teised? Kui palju tunnustust on "normaalne" ja millisest hetkest muutub see hälbivaks, isikukultuse sarnaseks kalduvuseks? Miks ühele tegijale piisab sellest, et ta ise oma tööga rahule jääb, aga teise jaoks on päev, mil ta kelleltki kiita ei saanud, untsus? Kuidas tuleb andekas looja toime tõsiasjaga, et pärjatuks osutus hoopis kehvema teose autor, mitte tema? Või kuidas ravida inimest, kel on haiglane tunnustusevajadus, et ta ei muutuks teistele ohtlikuks? Need küsimused ei pärine küll otseselt romaanist, vaid on mul endal aeg-ajalt tekkinud, loetu vaid aktiveeris need. Äsja ilmus ju ka Maarja Kangro raamat "Minu auhinnad", seega on teema tõesti aktuaalne.

Kalligraafia ja auaadress – millised põnevad vanaaegsed sõnad! Siinkirjutajal võttis mõni hetk aega, et oma mälusoppidest nendega seonduv välja kraamida. Esmalt meenus Villu Tootsi võrratu ja müstiline "Kalligraafilisi etüüde", mida lapsena uudistasin, püüdes mõistatuslikke kirju lahti muukida. Ühtki auaadressi aga pole ma vist lähemalt näinudki. Piret Raua raamatu lisaväärtus on, et siit saab üksikasjalikke teadmisi ilukirjast kui eriomasest ja arvutiajastul vist väljasurevast kunstiliigist, kuigi peategelane usub pigem selle taassündi. Mis polegi järele mõeldes võimatu, sest vanad asjad on hakanud tagasi tulema: talurahva ja mõisaköögi toidud, vanaaegne mööbel ja rõivamood.

Teose filigraanne kaanekujundus on paeluv – initsiaal Vergiliuse "Aeneisest" oma täies hiilguses. Sellist raamatukaant vaadatakse rohkem kui üks kord. Üks huvitavamaid peatükke kujutab külaskäiku Eda õpetaja Lembitu juurde. Seda vana kunstnikku tunnustusevajadus ei vaeva. Vestluses temaga tõstatub aga kunstniku eetika teema. Tõelisele kunstnikule polevat oluline, kes teose tellib või kelle koda see kaunistab, tähtis on vaid loomisprotsess ja tulemus. Kõlab ilusasti kui... jah, kui just tänu taolisele moraalirelativismile ei pälvinuks auaadresse, ausambaid ja ülistuslaule ka need, kelle käed olid määritud süütute verega. Ja kas mitte just ametkondlike ja riiklike kummarduste saatel ei kustutanud totalitaarrežiimi kurjategijad oma süümepiinu? Teadlastelt ju ühiskond siiski eetilisust nõuab.

Teisalt, ükski asi pole nii lihtne kui algul paistab. Kui teose lõpupoole selgub, et Edalgi on oma raske süükoorem, tegu, milles ta alles aastate pärast oskab näha saatuslikku viga, asetub eelnev problemaatika mõneti uude valgusse. Sest: Kes teist on patuta, visaku esimene kivi... Keerulisi eetilisi küsimusi on siin teisigi, kasvõi konflikt kunstile ja ligimesele pühendumise vahel. Kumb on tähtsam, kui mõlemat korraga teha ei saa ja kui kaua oodatud tööhoogu peatada tundub nii vale?

Eda on oma pealtnäha kiretuses eesti kirjanduse naistegelaste hulgas ebatavaline. Vististi peaks ta enamiku lugejate südame võitmiseks olema tunduvalt emotsionaalsem ja elusam. Sõltub juba lugeja natuurist ja elukogemusest, kas ja kuidas ta seda naist mõistab. "Aga merel on veel teinegi olek. Meri võib olla ka hangunud jää. Jää, mis on kui kest, mis kaitseb introverti jääkaane all. Ja siis need hetked, mil jää murdub. Kui kest puruneb. Teravad sirgjoonelised praod. Jääminek. Avanemise hetk, kui kesta all varjus hoitud sisemus saab järsku vabaks." (lk 175)   

Teose atmosfääri toob rahutust üks kajakas, kes tihti Eda akna taha ilmub ja nagu midagi nõudes nokaga klaasile kopsib. Lind hakkas mindki kummitama, kuni meenus kaaren E. A. Poe' samanimelisest poeemist. Veidi häiris lugemist teose kohatine konstrueeritus. Aga mine sa tea – äkki peabki üks õige tänapäeva romaan vastama nii paljudele nõuetele? Või siiski lühiromaan, arvestades tegelikku tekstimahtu? 

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: