Jaak Tomberg: kosmosest on lisaks teadusulmelisele ruumile saanud realistlik ruum
6. oktoobril pööras "Raadio JAIK" pilgud tähtede poole ning rääkis kosmosest täna ja tulevikus. Avaldame kirjandusteadlase Jaak Tombergi sõnavõtu.
Kosmos on ulmekirjanduses kahetine ruum. Ühelt poolt, tegevustiku toimumispaigana, on see prognostiline ruum. Kauged galaktikad, tähed ja planeedid ühes neil leiduvate tulnukkultuuridega, aga ka mustad augud, teistsugused ökoloogilised süsteemid ja seniavastamata aegruumimõõtmed jne – kõik need võimaldavad lugematut hulka tulevikusuunalisi spekulatsioone selle kohta, kuhu, millal ja mis kujul inimkond kunagi välja jõuda võib. Sellisena on kosmos ulmes ühtaegu nii pragmaatilise teadusliku tõenäosuse kui ka teaduse jaoks parasjagu liiga julgete ideede katselabor.
Kosmoseulmet lugedes ja vaadates hinnatakse teaduslikkuse horisondilt vaikimisi peaaegu alati, kuivõrd realistlikuks või teostatavaks mõnd ekspeditsiooni pidada: mis on tõenäoline, mis üldiselt võimalik ja mis võimatu. Ulmeajalugu on näidanud, et isegi kirjutamisajas kõige realistlikumalt mõjunud prognoosid teostuvad reaalses ajaloos võrdlemisi harva. Ent ka kõige ebatõenäolisem ulmenägemus aitab peegeldada ja teravustada teadusliku hetkeolukorra horisonte – sestap on see inspiratsiooniallikana olnud alati kasulik ka teadlasest lugejale. Teaduslikuks spekulatsiooniks on tarvis avastamisruumi ning kosmoseavarus pakub avastamiskruumi esmapilgul kõige käegakatsutavamalt ja kõige rohkem. Sestap on kosmos ühtlasi ruum, mida teadusulme kui spekulatiivse žanriga kõige klassikalisemalt seostatakse.
Ent teiselt poolt võib teadusulmeline kosmos olla ka midagi märksa enamat kui teadusliku tõenäosuse spekulatiivne ja prognostiline ruum. See on ühtlasi ja samal ajal alati ka metafoorne ruum, mille kaudu saab analüüsida kultuuriliselt aktuaalseid, üldinimlikke ja metafüüsilisi küsimusi. Üks tuntumaid kosmoseromaane, Stanisław Lemi "Solaris" jutustab loo teadlastest, kes püüavad saavutada kontakti planeediga, mis nende oletuste kohaselt on üksainus teadvuslik entiteet. Romaani lõpul ei jõua nad üheseltmõistetava kontaktini.
Ent nende püüdluste kiiluvees võib lugeja omandada uue vaatenurga märksa n-ö maisematele küsimustele: kuidas suhtuda võõrusse meie igapäevaelus? milline on teaduse ja religiooni suhe? mis on teadustegevuse olemus? jne. Sellel metafüüsilisel tasandil pole niisiis aktuaalne mitte küsimus, kui kaugele inimkond oma teaduse ja tehnika toel ükskord välja jõuda võib, vaid kui lähedale jõuab ta fiktsionaalse kosmose kaudu individuaalse või ühiskondliku enesepeegelduseni. Ütleb ka üks teadlane "Solarises" pärast seda, kui kontakt planeediga on luhtunud, et õigupoolest ei vajagi me teisi maailmu, vaid hoopis peegleid. Võite vaagida, kas jääte tema tõdemusega nõusse. Igal juhul on kosmos ulmekirjanduses alati ka üks selliseid peegleid. Avakosmos kui ruum võimaldab siin avastada hoopis üht teist kosmost, nimelt inimese ja ühiskonna sisekosmost.
Kummatigi on tunne, et need kaks poolust – kosmos kui spekulatiivne ja prognostiline ruum; kosmos kui metafoorne peegeldusruum – saavad ühes ja samas teoses teineteisega võrdlemisi harva läbi. (Võib-olla Kubricku "2001: Kosmoseodüsseia" on üks selline teos, ühtaegu nii metafüüsiline kui ka teadustruu.) Alati kipub tähelepanu langema pigem ühele või teisele poolusele: kui prognostiline ruum muutub teravamaks ja tema projektsioon tõenäolisemaks, tõmbub metafoorne ruum kokku, ning vastupidi. Võite endalt küsida, miks see niimoodi on?
Kõige selle valguses paistab küsimus, mis praegusest kosmoseulmest võiks 25 aasta pärast reaalsuseks saada, ühe üsna kitsa küsimusena. Kitsa spekuleerimise asemel võiks jälgida laiemaid umekirjanduslikke tendentse. Mul on tunne, et kosmosest on lisaks teadusulmelisele ruumile saanud nüüdseks ka võrdlemisi realistlik ruum. Heaks näiteks on Alfonso Cuaróni hiljutine mängufilm "Gravitatsioon", mis jutustab loo ühest luhtunud kosmoseekspeditsioonist. Filmi turustati ulmefilmina – ning meil on otsekui automaatne kalduvus arvata, et see on ulmefilm – ent kui lähemalt vaadata, ei leia sealt üldse mitte midagi, mis praeguse teaduse seisukohalt võimalik ei oleks. See näitab, et kosmost pole mitte kunagi vallutanud inimene, vaid pigem teadusulmeline kujutlusvõime. Küllap mäletate veel vaimusilmas ulmekirjanduslikku aega, mil Mars oli kauge planeet, kus elasid naljakad või ohtlikud rohelised mehikesed.
Nüüdseks aga on Marsist saanud realistliku inimtegevuse, ellujäämise või maasarnastamise spekulatiivne tallermaa: nii nagu Kim Stanley Robinsoni Marsi-triloogias, Andy Weiri "Marslases" või iseäranis uues teleseriaalis "Esimesed", kus rõhk pole enam punase planeedi võõrituslikul avastamisel, vaid üha enam hoopis avastajate eneste vahelistel inimsuhetel. See näitab, et Marsi asustamine on nihkunud spekulatiivse tõenäosuse valda. Ehkki ükski inimene pole veel Marsi pinnale astunud, oleme me sinna kollektiivses alateadvuses juba mõnda aega teel. Kõige muu hulgas on just ulmekirjandus meid selle mõttega ära harjutanud.
Viimaks võiks küsida, et kui lähikosmosest ongi saanud üksnes realistliku avastamise (ja asustamise) tallermaa, siis mis saab kosmose metafoorsest tähendusest? Mul on tunne, et see tähendus jääb alles, ehkki ilmneb üha enam pigem kriitilises kõrvepeeglis. Hiljutine kassahitt "Tähtedevaheline" räägib loo planetaarse ökokatastroofi veerel inimühiskonnast, kelle kavatsuseks on olemasoleva tehnika toel leida kosmoseavarustest Maa-sarnane planeet, millele elama asuda. Palju on kiidetud filmi teaduslikku tõetruudust, selle lavastamisel andsid nõu mitmed tunnustatud teaduseksperdid. Ent kõlas ka kriitilisi hääli, mis seadsid kahtluse alla filmi lähtealused: kui inimkonnal on küllaldaselt tehnoloogiat ja energiat, et end orbiidile tõsta, siis kindlasti peab neil olema küllaldaselt tehnikat ja energiat, et Maad tabanud katastroofiline olukord ümber pöörata. Sel varjatud moel on "Tähetedevaheline" ühtlasi film inimkonna tehnilise suutlikkuse ning sotsiaalse oskuslikkuse vahelisest ebaproportsioonist.
Mis kasu on kosmosest ühes selle võimalike elukõlbulike planeetidega, kui teineteisega kokkuleppele ei suudeta jõuda isegi siinsamas, Maa peal? Niisuguste küsimuste kergitamisega säilib ka kosmose kui metafoorse ulmeruumi tähendus.
"Raadio JAIK" kõlab Vikerraadio eetris laupäeviti kell 17.05, kordus teisipäeva öösel kell 1. Tarmo Soomere täispikkuses kommentaare ja varasemaid saateid kuuleb siit.
Lisainfo ja registreerumine "Elu pärast Googlet" loengutele www.jaik.ee.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio