Me oleme oma "OP+-is" alustanud kahtlase teemaga ehk kellele on tänapäeval ajakirjanikku vaja ja kas üldse? Kuidas sulle tundub?

Ajakirjaniku amet kuulub jah nende hulka, mille kohta on palju kriitikat. Inimesed tarvitsevad öelda, et see on mõttetu, kasutu või ebavajalik amet. Selliseid ameteid on ju veel; igasugune järelevalve, kontroll. Inimestele tunduks ju palju meeldivam, kui nad ei saaks kriitilist ja sageli ka negatiivset tagasisidet oma tegevuse kohta. Siis oleks vaja armas elada oma mullis ja mõelda kogu aeg, et sa oled maakera kuningas. Aga näe, nii pea, kui sa need tähtsad kontrolli-, järelevalve- ning kriitikaametid ära kaotad, siis läheb ühiskonnas elu väga hapuks. See on mõnes mõttes ka selline sõnnikuvedu, aga vajalik asi.

Soomes on ajakirjanikuamet nii lugupeetud, et nad lubatakse lausa Kansallisteatteri lavale. Saalid on väljamüüdud, inimesi huvitab. Kuidas sulle tundub, kas Eestis võiks sellisel elusa ajakirjaniku monolavastusel turgu olla?

Ei. Mulle üldse ei meeldi see moodne maailm selles osas, et kõik peavad rääkima sellest, kuidas nad seda tööd teevad. Töö lõpptulemus peab iseenda eest rääkima. Olgu see kunstiteos, ajakirjaniku artikkel, saade või mis tahes eluvaldkonna töö. See on sama lugu nagu restoranis, et sa tahad sööma minna ja siis tuleb peakokk ja hakkab seletama, kuidas ta seda tegi ja räägib sellest veerand tundi. Mind ei huvita. Mind huvitab lõpptulemus. Mitte, et mida sinna sisse kõike pandud on.

Aga nüüd oled sa otsustanud panna oma avalike suhete juhi ameti maha ja hakata ajakirjanikke kantseldama. Miks?

Kui sa oled hingelt kriitik ja tahad oma mõtteid vabalt väljendada, siis suhtekorraldaja roll on natukene konfliktis selle vabadusega. Sa pead kogu aeg siiski kaaluma, et ega sa mingil muul alal mõtteid avaldades ega kedagi kritiseerides ei kahjusta oma institutsiooni, kaubamärki, mille kaitseks ja müügiks sa oled justkui palgatud. Nii et selles mõttes läheb minu elu lihtsamaks, kui ma saan olla ühes rollis, mitte enam mitmes rollis. Aga sellele vaatamata ka suhtekorraldus vähemalt Eesti Rahva Muuseumis oli väga tore tegevus. Seal oli kõva ja kiire elutempo ning erakordselt meeldivad inimesed.

Mis on kõige suurem eelarvamus, mida sa Sirbist rääkides oled kohanud?

Ma arvan, et põhiliselt sellest räägivadki inimesed, kes sellest midagi ei tea. Teised loevad ja elavad kaasa ning väga palju ei õienda selle üle, et mis seal peab olema ja mis seal ei pea olema. Eks see põhiline baasarvamus on see, et seda pole Eestis vaja.

Aga ikkagi on?

Minu tähelepanekute järgi Eesti kultuuriajakirjandus tervikuna ei kirjuta osa artikleid inglise keeles ega avalda neid. Nii et meie olukord kultuuriajakirjanduses on ses mõttes palju parem kui ülikoolides, ja Eesti keele ja kõrgkultuurilise mõttevahetuse arendamise seisukohalt on see omakeelne kvaliteetne kirjasõna ju ülitähtis.

Sirp on suhteliselt vanamoodne, või ütleme siis ilusamini – konservatiivne ajaleht. Oled sa minuga nõus?

Mis mõttes?

Selles mõttes, et kui me vaatame lehe paigutust või kõike seda ristmeediat, mis moodsa eluga kaasas käib, siis Sirp ei tee enda jaoks selliseid valikuid.

Siin on mitmesugused põhjused. Üks on see, et loomulikult kõigil uutel põldudel kündmine pole eriti mõttekas. Kellegi tegevuse dubleerimine, mida juba nagunii tehakse. Tuleb teha seda, mis muidu oleks ühiskonnas üldse olemata ja mida tegelikult on väga vaja. Teiseks on ju loomulikult olemas ka ressursipiirangud. Kui sa tahad hakata tegema mingisugust uut asja, siis sa ei saa seda lihtsalt määrida laiali olemasolevate inimeste lisatööks ja koormuseks, vaid sa pead ka palkama uue inimese ning võib-olla arendama mingisugust keskkonda ja sul on kulud ju investeeringuteks. Nii et kui neid ei ole, siis ei saa ka väga palju uusi asju teha. Aga mis on selles halba, et Sirp ei ole näiteks kaasa läinud selle uuendusega, et veebis on päevapilet ja tasulised artiklid, millele sa juurde ei saa. Sirp on olnud aastaid algusest otsani kohe ilmumise päeval täies ulatuses interneti kaudu saadaval. Minu meelest on see väga oluline ja pigem põhimõtteline. Nii peabki olema.

Jah, Kaarel. Aga kas on mõni peatoimetaja Sirbi ajaloos – sa oled ju hingelt ikkagi ajaloolane natuke ka – kelle käe all sa ise oleksid tahtnud töötada?

Suuremat osa ma neist muidugi isiklikult ei tunne.

See ei loe. Aga sul on enam-vähem aimu, mis inimesed nad olid, eks?

Aga ma arvan, et sellest ajast, kui tekkis vabadus. Enam-vähem 80. aastate lõpul ja 90. aastate alguses oleks võinud seal igaühe alluvuses meelsasti töötada. Need olud, keskkonnatingimused ja inimesed on muidugi vahetunud ning muutunud, aga ta on alati olnud selline mõnus vaimne toimetuse atmosfäär ja seal on huvitavad inimesed, kellega ka vabal ajal töövälistest asjadest on huvitav rääkida. Need kipuvad muidugi ka kõik kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemad olema, millest siis räägitakse, aga heas seltskonnas on ükskõik kelle juhtimisel hea olla.

Kui sa peaksid kolme sõnaga ütlema – ma tean, et see küsimus sulle ei meeldi – mis siis muutub nüüd, kui sinust saab taas peatoimetaja?

Eks siis leht läheb rohkem minu nägu. Mina hakkan lehes tihedamini kirjutama. Iga nädal.

Autoritaarne juhtimine?

Ei, kindlasti on muutusi palju, aga need peegelduvad ilmselt sisus, mitte vormis.

Ma ei oska öelda, kui hea peatoimetaja sa oled.

Ega ma ise ka ei tea.

Aga seda ma arvan küll, et on täitsa mitmed inimesed Eestis, kes ütlevad, et sa oled üks parimaid toimetajaid. Ilma selle "peata".

Kui sa oled lapsest saadik tekstide maailmas elanud, siis sul on nii palju seda materjali koos ja peas, et sa tead ning tunned ära, mis on hea ja mis on halvem ning kehvem. Ma ise teinekord oma töö lõpptulemust ajalehes nähes ka mõtlen, et pagan võtaks, toimetaja oleks võinud ikkagi natuke midagi teha, mitte uskuda seda, et "ah, see teeb enam-vähem korralikult ära, panen niisama lehte". Ei saa niimoodi. Ikka tuleb vigu ja lohakusi sisse või sa lähed isegi endaga vastuollu kuskil pikemas loos, tekib loogikavigasid ja nii edasi. Nii et see kõrvalpilk ja resoluutne sekkumine on alati vajalikud.