Lilli-Krõõt Repnau: animatsioon ei ole kuketegu!
Kunstnik Lilli-Krõõt Repnau reisikiri Siberist, kus ta käis eesti külas lapsi õpetamas.
Ma ei julge enam midagi soovida. Kevadisel ajal vaatasin instagramist kunstnik Eva Sepingu videot, kus nad toreda kambaga mööda Venemaad ja ka Siberis ringi tuulasid. Hakkasin siis kohe Siberist unistama ja mõtlesin, et kahju, et ma EKA ekspeditsioonidele pole kunagi jõudnud. Seda suurem oli üllatus, kui mõni päev hiljem helistas Helen Unt ja küsis, kas ma ei sooviks minna Siberisse Eesti küla lastele animatöötuba tegema.
Muidugi olin kohe nõus, aga järgmisel päeval hakkasin mõtlema, et ma ei küsinud ju kuhu siis täpsemalt…
Kunagi lubasin endale, et kui saan 35, olen avatud rohkem õppejõutööle. Ja selles mõttes tundus lastele töötoa tegemine kauges kohas paras väljakutse. Sel kevadel andsin ka üle pika aja tunde Kunstiakadeemias graafikaosakonnas. Ülikoolis loenguid anda on mõnes mõttes puhas lust, sest tavaliselt on tudengid valitud erialast huvitatud. Lastesse pead esialgu süstima põnevust ja kuna mu vene keel pole just kõige sujuvam, eeldasin, et eks tuleb lisaks eesti ja vene keelele kasutusse võtta kehakeel.
Tudengitel on tihti teised mured, kuidas jagada end eri ainete vahel, kombineerida isiklikke ning loomingulisi huve, tööd ja muidu elu. Minu jaoks oli kohati kummaline kuulda, et kunstitudengid eristasid selgelt loomingulisi töid, mida nad teevad kooli jaoks ja mida vabal ajal.
Mu eesmärk oli neid tasandeid üksteisele lähemale tuua ja panna mõtlema sellele, mida nad soovivad tegelikult teha. Olen tähele pannud, et mulle meeldib koos õpilastega midagi konkreetselt ette võtta, olgu nad siis juba suured või tibatillukesed. Praktilise tegevuse kaudu õpib inimeste kohta palju ja tänapäeval, kui pea kõigil on süvenemisraskused, on hea vahel midagi konkreetset kätega teha. Muidu juhtubki, et kui tähelepanu hajub, liiguvad näpud juba sujuvalt nutitelefoni järele ja mõtte on kuskil mujal. Tundi andes avastasin korduvalt, et tudeng oli end märkamatult online-male peale ümber lülitanud…
Eesti 100 raames on kaugetest eesti küladest Siberi avarustes rohkem juttu olnud. Soovitan soojalt meeleolukaid reisikirju kevadisest juubeliaasta tähistamisest Krasnojarski krais. Ka meie tagasihoidliku delegatsiooni teekond viis samasse piirkonda, täpsemalt Ülem-Suetuki külla. Reisime neljakesi: mina, Helen Unt, Ave Taavet ja Liisi Grünberg. Mida enam sõit lähenes, tundus et minu siberis soov oli miski ebamäärane igatsus. Samas Ave Taavet oli juba siin juba mitmendat korda. Kindlasti tundis ka siinseid olulisid meist kõige paremini.
Lilli-Krõõt: "Ave, mis värk selle sul Siberiga on, et juba mitmendat korda siiakanti satud?"
Ave Taavet: "Ma arvan, et üldine huvi slaavi kultuuri vastu. Kindlasti paelub mind avar loodus ja mõnes mõttes ka see ettearvamatuse tunne. Siin ikka juhtub mõndagi, aga ikkagi on igale olukorrale lahendus."
L-K: "Helen, sina oled lastega ka varem töötube teinud. Mis on seni parim kogemus?"
Helen: "Lastega olen töötanud eelkõige Kinobussis, kust aastaid varem ise animapisiku külge sain. See oli minu esimene töökoht pärast EKA lõpetamist. Kõigepealt vaatasin suu ammuli kuidas Mikk Rand aastatega välja töötatud nõkse kasutas. Ta suutis igas vanuses inimestele mõne lausega selgeks teha, mis on animatsioon ja kuidas seda teha. Kõige huvitavam oli teha pikemat läbi õppeaasta kestvat animaringi. Kinobuss andis palju enesekindlust juurde, sest kohe oli näha, et tänu juhendamisele saidki filmid paremad."
L-K: "Liisi, mis ajendas sind sellest reisust osa võtma? Ja sa liitusid meiega kõige hiljem, miks?"
Liisi: "Ave ja Helen olid oma Venemaa reisidest varem rääkinud ja see tundus mulle põnev kant."
Varasematest Siberi reisikirjadest lugesin meeletutest pidudest. Paraku pean tunnistama, et minul vürtsikaid lugusid samagonni joomisest pole. Kuna päeval tegelesime lastega, siis hommikuti oli vaja ikka viks ja viisakas olla. See muidugi ei tähenda, et midagi ei juhtunud, otse vastupidi. Minu jaoks isiklikult oli kõige toredam koostegemise rõõm. Nimelt sain koos lastega animaülesandeid läbi teha, mõndagi trikki ise ette näidata, samal ajal, kui kallid kolleegid seda kõike jäädvustasid. Näiteks minna viuhti läbi seina või lennata õhus päikselise heinamaa kohal. Kui näed, et mõnel lapsel tekib soov midagi ise luua, on see ikka mega tunne.
Minu puhul on oht, mille lõksu ma taaskord langesin, et kriban lapsele mõne loomakese ette ja siis hakkab ta juba tervest trobikonda elukatest unistama. Üks õhtupoolik joonistasin Vaadikule ühe kuke ja siis Deniss tahtis ühte kutsut ja …
Vaadik: "Lilli palun, üks kukk veel. Palun. Palun. Paaaluuuun"
Deniss: "Aa mulle kutsu, suur kutsu!"
Lilli: "See on nüüd küll viimane"
Vaadik: "Üks kukk veel!"
Õnneks oli vahepeal lahtisest väravast tulnud kultuurimaja hoovi uudistama priske siga, kes juhtis poiste meeled mujale. Hiilisime Vaadiku ja Denissiga siis notsut piiluma, aga põgenesime sama targalt kisaga kultuurimajja tagasi.
Deniss: "Lilli! Oota! Notsu tuleb! Aaaaa!"
Panin tähele, et kuigi kaugelt vaadates on kõik need loomad akseptitavad, siis lähemalt ma ikka veits pelgan igasugu elukaid. Aga seal on see tavaline, et lehmad, sead, hobused, kuked-kanad, haned käivad vabalt tänavate peal ringi. Tõeline külaelu. Suurim atraktsioon on õhtune lehmade karjast koju ajamine. Nad aetakse võrri saatel keset küla ja siis igaks juba ise teab kuhu minna. Ausalt päris pull oli vaadata kuidas lehm tuli koju, tonksas ise peaga värava lahti ja jalutas enesekindlalt hoovi sisse.
Ja külapoes oli ka tore hängata, mitu päeva sai poes käidud ja leiba küsitud ja siis lõpuks ta tuli. Tundus, et selleks puhuks oli poodi pool küla kogunenud. See meenutas mulle kuidas väiksena sai Käsmu poes leivasabas istumas käidud: kuulis kerget lõõpi ja igast külajutud ära.
See kummaline keelekonservitunne, mida kirjeldab Juku-Kalle Raid oma ajaloolises reisikirjas, oli küll tajutav. Et oled justkui mingis kummalises maailmas, et on killuke eestit ja samas midagi väga teistsugust. Samas lapsed on ikka lapsed, olenemata sellest kus kohas või mis keelsed nad on. Enamasti toimus suhtlus küll vene keeles, kuigi eks nad mingil määral ikka saadi eesti keelest aru. Ja siis kui oli vaja paberloomi välja nuruda, toimus Vaadik ja Denissiga, ikka vestlus puha eesti keeles. Aga eks selleks oli vaja natuke kuketegu ka.
Lisaks Ülem-Suetukile käisime Tuva vabariigis ja Hakassias. Jõudsime isegi Chadani Ustuhure muusikafestivalile, mis on kuulus kõrilaulu ja põnevate esinejate poolest. Kolmandal päeval pagesime sealt pärast jätkuvat vihma osa seltskonnaga sama targalt Tuva pealinna Kõzõli tagasi. Päästeamet pani küll üleujutuse tõttu ette sündmus seekord ära jätta, aga festivalijuhil Igoril (kellest samal ajal tehti dokfilmi), olid oma plaanid. Nii ongi mulle meelde sööbinud mälupilt, kus seisame kolmekesi vastaskaldal ning ootame taksot. Oleme läbi vettinud, külmavõetud ning siis jalutab koos kaaskonnaga mister Igor sillale, mis viib festivalile alale. Keegi hoiab kaameraid, keegi vihmavarju: ta mainib mõne tähendusliku sõna ja jalutab tagasi. Järgmisel päeval tõusebki jõgi üle kallaste ja festivalist saab autonoomne saareke…
Üldse oli palju oli omal käel reisimist. Jõudsin selle kolmenädalase sõidu jooksul arusaamale, et mu sisemine hipi on ikkagi aastate jooksul vaibunud. Näiteks niiskes telgis mitmendat päeva koos tehnikaga istumine tundub minu jaoks liigse riskina. Aga samas hindan endiselt seiklusvaimu ja olen siiralt tänulik kõigile meie reisiliikmetele. Ääretult lõbus oli näiteks koos koomikseid joonistada. Soovitan soojalt koos animaatoritega reisida!
Reisi toetas MISA EV 100 Rahvuskaaslaste programmi väliseesti kultuuriühingute projektikonkurss.
Toimetaja: Valner Valme