Märt Väljataga. Tõlkida värssi ({{commentsTotal}})

Artikkel "Tõlkija Hääl III-st".

1

Robert Frosti kuulsa definitsiooni järgi on luule see, mis tõlkes kaotsi läheb. Järelikult ümberpöördult: see, mis luuletust tõlkides originaalist alles jääb, pole luule, ning luulelisus, mida me tõlgetest ometigi vahel leiame, pole tõlge. Aga võib-olla müstifitseerib see definitsioon luulet ülearu, lähendades seda romantismi-sümbolismi praktikale, mis püüdles sisu ja väljenduse jäägitu lahutamatuse poole. Kogu luule ei ole niisugune. W. H. Auden ongi Frosti korrigeerinud: "Ka kõige rafineeritum luule sisaldab mõningaid tõlgitavaid elemente. Sõnade kõla, nende rütmilised seosed ja kõik kõlal põhinevad tähendused ja tähendusassotsiatsioonid, nagu riimid ja kalambuurid, on muidugi tõlkimatud, kuid luule ei ole puhas kõla nagu muusika. Luuletuse elemendid, mis ei põhine verbaalsel kogemusel, on kõik mõnel määral teise keelde tõlgitavad – näiteks kujundid, võrdlused ja metafoorid, mis on ammutatud meelekogemusest"[1].

            Aga kui tahta luule või poeesia mõistele tema salapära, tõlkimatuse ja parafraseerimatuse aurat alles jätta, võiks vahetada jututeemat ja keskenduda vähemalt esialgu hoopis värsile ja värsi tõlkimisele. Värssi on laias laastus kahesugust: vormiline värss, mis põhineb silpide rea korrastatusel, ning vaba värss. Siit saame võimalikud kombinatsioonid: vormilise värsi tõlkimine vormiliseks, vormilise värsi tõlkimine vabaks, vabavärsi tõlkimine vabaks, vabavärsi tõlkimine vormiliseks. Viimane juhtum on haruldane, vabavärss tõlgitakse peaaegu alati vabavärssi. Kuid ka sel juhul tasuks pidada silmas, et tõlkes ei muutuks vabavärss palju pikemaks, lohisevamaks ja kunstlikumaks kui originaal. Kui originaalis on tajutav mingi retooriline rütm, siis tasuks sellestki tõlkes märku anda. Samamoodi toimivad ju ka proosa tõlkijad, hoolitsedes, et teatavad originaali stiilikvaliteedid (hoogsus, staatilisus, madalus, kõrgus, moodsus, arhailisus jne) säiliksid ka tõlkes.

            Vormilise värsi tõlkimine vabaks on Eestiski saamas üha tavalisemaks. See on küll kergema vastupanu teed minek, omamoodi luuletõlkimise paraolümpiaad. Aga siingi on võimalik saavutada paremaid ja halvemaid tulemusi. Sel juhul on kõrvalekaldeid originaali sisust raskem välja vabandada. Samas aitaks klassikalise luule vabavärsiline tõlge oma õnnestumise korral vana luulet aktualiseerida ja seda paremini nüüdisluule konteksti istutada. Angloameerika imažistlik vabavärss tekkiski ju osalt Arthur Waley vabavärsiliste tõlgete mõjul hiina ja jaapani luulest, mis inspireerisid looma ka uutmoodi originaalluulet. Kui luuletuselt kõrvaldada selle algse vormilise motiveeringu kest, siis jäävad originaali kujundid tõlkes hapralt ja alasti seisma – ja nende mõju võib nõnda osutuda võimsamaks ja kummastavamaks kui vormilises tõlkes.

            Vabavärsilisest tõlkest tuleks omakorda eristada reaalust ja proosatõlget. Esimene peaks andma edasi võimalikult palju infot originaali grammatika kohta ning tooma välja ka alternatiivseid sõnavasteid ja kõrvaltähendusi. (Reaaluseid saab teha ka proosatekstidest.) Värssi proosasse tõlkides jäetakse reapiirid markeerimata. Niimoodi toimivad näiteks Loeb Classical Library kakskeelsed antiigiväljaanded.

            Huvitavamaks lähevad asjad siis, kui tahta vormilist värssi ka tõlkes vormi valada. Aga millisesse vormi siis? Kanooniline printsiip on meil olnud see, et viisikjamb tuleks tõlkida viisikjambi, neliktrohheus neliktrohheusse, kolme rõhuga rõhuline värss (kuidas seda ka ei nimetataks – "rõhkur" ja "paisur" on tõesti koledad sõnad, mida ilma jutumärkideta kasutada ei tahaks) kolme rõhuga rõhulisse värssi jne, ning kanda hoolt, et valitud kõlaelemendid originaalist, nagu riimid ja häälikukordused, peegelduksid ka tõlkest vastu.[2] Samuti on püütud leida vasteid (ukraina, prantsuse, hispaania) silbilistele ja (kreeka, ladina) kvantiteerivatele värssidele. Homorütmia (või praktikas pigem homomeetria) printsiipi tutvustas Ain Kaalep 1960. aastatel mitmes artiklis, aga vaikimisi oli see käibel juba ammu enne, peamiselt vene ja saksa keelest tõlkimisel.

            Artiklis "Rütmiprobleemidest luuletõlkes"[3] võtab Ain Kaalep hetkeks kaalumisele ka alternatiivse vormilise tõlke võimaluse: "Puhtteoreetilises plaanis võib arutada probleemi üle, kas niisuguse täpsuse taotlus ongi vajalik. Kas ei ole lugu nii, et teatavad rütminähtused on eri keeltes erineva sisufunktsiooni teenistuses saanud juba traditsioonilisteks? Osalt kindlasti." Ja toonud näiteid, kuidas mõni värsi korrastusviis mõnele keelele ei sobi, ütleb ta siiski: "Ometi ei saa sellistest näidetest tuletada üldprintsiipi."

            Seevastu Roman Jakobsoni 1930. aastal tšehhi keeles ilmunud artikkel "Värsi tõlkimisest" paneb automaatse meetrumijäljenduse taotluse kahtluse alla. Ta leiab, et samanimelised vene ja tšehhi värsimõõdud on oma struktuurilt ja funktsioonilt (mõjult) täiesti erinevad ja nende ühtmoodi nimetamine on pigem midagi homonüümia taolist. "Seega, kui vene jambiline luuletus tõlkida tšehhi jambi (või vastupidi), on meil tegelikult tegu pelga konventsiooniga, mitte aga lähenemisega originaalile. Ma arvan, et me läheneme originaalile kõige enam siis, kui võõrkeelsele luuleteosele vastukajamiseks valitakse vorm, mis antud keele vormide sfääris vastab funktsionaalselt ja mitte pelgalt väliselt originaali vormile."[4]

            Tõepoolest, ka eesti jamb, mis 20. sajandiks oli meie luules juba enam-vähem kodunenud, sarnaneb pigem tšehhi kui vene jambiga, sest ka eesti keeles on sõnarõhk esimesel silbil. Jambi on eesti keeles tõenäoliselt märksa raskem kirjutada kui vene keeles. Skemaatiliselt: kui vene jamb kõlab tadaa tadaa tadaa tadaa(da), siis eesti jamb käib: ta taada taada taada taa(da). Sõnapiir kaldub jääma enne rõhulist silpi. Seetõttu on õigusega leitud, et eesti jambi oleks õigem kirjeldada anakruusiga (eeltaktiga) trohheusena: eesti keele kõige loomulikumale, markeerimata mõõdule taada taada taada taa(da) lisatakse ette üks ühesilbiline sõna.

            Pikema traditsiooniga luules kaldub teatavatele mõõtudele sugenema ka oma emotsionaalne ja tähenduslik värving, mis määrab ära vastava mõõdu funktsiooni või žanrikuuluvuse. Tartus sündinud slavist Kirill Taranovski (1911–1993) tuvastas ühes 1963. aastal ilmunud artiklis, kuidas eelkõige Mihhail Lermontovi luuletuse "Выхожу один я на дорогу" mõjul on vene viisiktrohheusega hakanud seostuma kindlad teemad: need vene luuletused kõnelevad peamiselt teeleminekust, vastandades dünaamilise tee ja staatilise elu motiivi, või mõtisklevad elu ja surma üle, vastandades üksildast inimest ja ükskõikset loodust.

            Eesti luules Lermontovi mõju nii tugev olla ei saa. Ka on viisiktrohheus meil tõenäoliselt sagedasem ja "loomulikum" mõõt. Seega oleks samalaadse "semantilise aura" esinemine üllatav. Aga kui kõrvutada luuletusi "Juba kase ladvast lehed langvad", "Üle heliseva luiteliiva", "Nõrkenult jäin maha metsa sõrva" ja "Astun vaikset jõululumist rada", on vähemalt mingi meeleoluline sarnasus üksteisega nagu ka vastavate vene luuletustega aimatav siiski.

            Kardan ikkagi, et Jakobsoni mõtteliini värsimõõtude nominaalse ja funktsionaalse ekvivalentsuse eristusest väga kaugele edasi vedada ei õnnestu. Värsimõõtude "funktsionaalset" samaväärsust on peaaegu võimatu tuvastada. Võib ju tõesti oletada, et kreeka ja ladina heksameetri funktsionaalne vaste itaalia luules on endecasillabo, inglise luules viisikjamb ja prantsuse luules aleksandriin. Ajalooliselt on ju nõnda välja kujunenud, et vastavates kirjandustes on eeposte mõõdud sellised, ning heksameetreid on tõlgitud pigem viisikjambi või aleksandriini kui püütud kohandada selleks kuuikdaktülit. Siit võiks siis edasi oletada, et funktsionaalselt vastab kõigile neile neljale mõõdule eesti neliktrohheus või ehk regivärss kui standardne eepose mõõt.

            Jakobsoni kirjatähte järgides võiks üritada vene jambi (nt "Jevgeni Oneginit") tõlkida hoopis trohheusse.

 

Ilmaasju lell mul tundis,

olles tark ja tubli mees,

puruhaigena veel sundis

austust tundma enda ees.

Kuid on tüütu, ah mu jumal

päeva ajal küünla kumal,

nii et jalga toast ei saa

kannatajat valvata ....

 

"Ilias" võiks alata nii (ladudes kaks neliktrohheust ühte ritta):

 

Peleiid Achilleuse   vihast laula, jumalanna,

kuis ahhailastele langes   sellest tuhat ohtu kaela ...

 

Ja "Kaotatud paradiis" nõnda:

 

Sellest, kuidas esmakordselt   inimtõug ei kuuland sõna,

nii et keelatud puu viljast   surm ja vaevad tulid ilma,

sest läks kaotsi Eeden, kuni   taas üks suurem inimene

meid kord lunastab ja taastab   õndsa järje – laula, muusa ....

 

Neljajalgne trohheus (isegi kaheksajalgseks pikendatuna) mõjub kuidagi kentsakalt. Osalt vist sellepärast, et "Kalevipojast" hoolimata ei ole neliktrohheusel selgelt eristuvat heroiliselt eepilist aurat. See on pigem eesti silbilisrõhulise värsi "vaikemeetrum", mis seostub rohkem vemmalvärsiga kui tõstetud kõrgstiiliga.

            Aga sellegipoolest tasuks senisest rohkem eksperimenteerida, et leida originaali vormile ka muid eesti vormivasteid, mis ei oleks lihtsalt "nominaalselt" või "homonüümiliselt" samad. Nii on Jaan Kaplinski tõlkinud hiina luulet ja Sapphot silbilisse süsteemi ning püüdnud "Kalevalat" vabastada arhailise regivärsi kammitsaist. 

 

Oligi öö ilmotsata,   pikk ja pilkane pimedik;

oli öö Kalevalas,   öö Vainola tubades;

oli öö ka ülal taevas   ilma-Ukko pingi pääl.

Tuim oli küll tuleta olla,   vilets ilma valguseta,

kurb oli olla inimestel,   kurb Ukkolgi üleval.[5]

 

Kaplinski kommenteeris tõlke saatesõnas: "Seni oleme kangelaslikult püüdnud luulet tõlkides võimalikult täpselt edasi anda nii vormi kui sisu. Usun, et tasub julgemini eksperimenteerida ühes kui teises suunas. Olla vahel formalist, nagu me Soome runosid, Kreeka heksameetrit või Hispaania romansse tõlkides oleme olnud. Ja vahel kontentist nagu viimasel ajal paljud Euroopa ja Ameerika tõlkijad, kes luulet tublisti proosalähedasemaks tõlkides säilitavad ometi olulisi sisulisi jooni"[6].             Tõsi, Kaplinski on ka erijuhtum – tema tekstid kukuvad alati hästi välja. Aga tema tõlkepraktika puhul on tähtis just nimelt see, et loobudes vältelisuse või muude piirangute kammitsast, ei lasku ta ka täiesti vabasse värssi, vaid on seadnud enda ette teistsugused piirangud, antiiki ja hiinlasi tõlkides näiteks silbiarvu. Vormilistest piirangutest ei tasu tõlkimisel täielikult lahti ütelda, küll aga tasub mõnikord kaaluda originaalis esineva kammitsa asendamist mõne muuga, eesti keelele paremini sobivaga. Silpide arvu piirang mõjub eelkõige alateadlikult, aga see aitab tõlkijal teksti paremini koos hoida, vältida kaldumist lobasse. Ilma piiranguteta on tõlkijal raske otsustada, kus oma vabaduses peatuda.

            Niisiis kaks seisukohta: 1) "homorütmia" printsiip: aimata järele originaali "nominaalset" vormi (Ain Kaalep); 2) püüda leida tõlkes originaaliga funktsionaalselt samaväärne vorm (Roman Jakobson). Esimene on juurdunud ja kanooniline, kuid ununemas; teist tasub katsetada ja see nõuab suuremat leidlikkust. Lõppude lõpuks saab ka argumenteerida, et kuna tänapäeva eesti luulelugeja teadvuses domineerib luule meediumina vabavärss või et ainus "elusa" luulena tajutav värss on vaba, siis tõlkimisel tuleks elusa tulemuse saavutamiseks panna ka vormilised luuletused vabavärssi. Oletan siiski, et selle argumendi eeldus ei pea paika. Prototüüpiline lugeja tajub endiselt, et prototüüpilist luuletust iseloomustab mingisugune sellele tervikut andev ja meeldejätmist võimaldav vorm.

            Üldisemates arutlustes proosa tõlkimise üle on siiani käibel Eugene Nida eristus vormilise ekvivalentsuse ja dünaamilise ekvivalentsuse printsiibi vahel. Mingil määral kattub see eristus vana vahetegemisega sõnade ja mõtete tõlkimise ehk sõnasõnalisuse ja mõtemõttelisuse vahel, kuid viimase puhul rõhutab Nida ennekõike retoorilist efekti. Vormilise ekvivalentsuse puhul on tähtis originaali süntaksi võimalikult lähedane säilitamine. Tulemuseks on "aktsendiga" proosa, mis õnnestumise korral annab midagi edasi originaali rütmist ja meloodiast. Vormilise ekvivalentsi ilminguks on ka konkordantsus piiblitõlgetes – püüd tõlkida originaali sõnu alati ühe ja sama vastega. See avaldub ka fraseologismide sõnasõnalises tõlkimises, mida on ilukirjanduse puhul – võib-olla ülekohtuseltki – enamasti taunitud. (Olen ise püüdnud oma tõlgetesse smugeldada väljendeid nagu "end saapapaelu pidi üles tõstma" ning "kooki sööma ja alles hoidma" – esimesel juhul sai toimetaja jaole ja trükis ilmus selle asemel parafraas.)

            Alternatiiviks on dünaamiline ekvivalents – püüdlus tõlkida nii, et lugeja kogeks sama mis originaali lugeja. Seejuures pööratakse vähem tähelepanu originaali süntaksile ja kõnekujunditele. Tundub, et inglased tõlgivad venelasi pigem "vormiliselt" (aktsendiga, sõna-sõnalt, fraseologismegi säilitades) ja venelased inglasi "dünaamiliselt" (ümber jutustades). Kui võtta eestikeelsed proosatõlked ja katta kinni pärisnimed ja reaalid, siis on üsna kiiresti, eriti tegelaskõne korral, aru saada, kas tõlgitud on Ostrovskit või Ibsenit, Tšehhovit või Schnitzlerit. (Kunagi hurjutati tõlkijaid, et nad kipuvad alles jätma vene deminutiivide rohkust: "Emake, lehmake kärvas ära!". Teisalt võiks jälle inglise keelest tõlkides julgemini kasutada deminutiive, mis meie keeles on olemas ja neil puuduvad: nt "Majake preerias", mitte "Väike maja preerias". Originaalkeele grammatika jälgede täielikku kustumist ei tasuks iga hinna eest üritada.[7])

            Originaali ja tõlke lugeja kogemuse ekvivalentsust saab hinnata peamiselt intuitiivselt – vahemaad ja variatsioonid on täpsemaks mõõtmiseks enamasti liiga suured. Ja luule puhul on eriti raske ütelda, mida lugeja ikkagi ekvivalentsena kogeb ja mida mitte. Tõsi, eri maade luuled laenavad üksteiselt, samuti on olemas ka nn internatsionaalne ehk festivalistiil, mis on osalt tõlgitavust silmas pidades välja kujunenudki. Mõned luuleteemad ning võib-olla ka rütmid ja kordusmallid on väga sügavad, arhetüüpsed või üldinimlikud. Teisalt aga kannab iga luule endaga kaasas eriomast sattumuslikku kujunemislugu, millele projitseeruvad ka kõik uued tekstid. Nii et kui tõusta luule arhetüüpselt ja füsioloogilis-psühholoogiliselt tasandilt kõrgemale, sõnakunsti, kultuuri ja tehnika tasandile, siis muutub luuletuse funktsionaalse ekvivalentsuse tuvastamine võimatuks.

            Jääb järele vormiline ekvivalentsus, nüüd juba kahes tähenduses: nõudena tõlkida jamb jambiks ja daktül daktüliks (olgugi eesti jamb ja vene jamb ise asjad) ning püüdena kanda üle luuletuse nn propositsionaalne sisu (olgugi selle tähtsus muusikalähedase luule puhul väiksem kui muudes tekstižanrides). Kõla ja tähenduse sarnasuse taotlus nõuab aga pidevaid trade-off'e, mispuhul tuleb otsustada, kui palju ohverdada rütmi- ja riimipuhtust mõne troobi säilitamisele ja kus riskida vormi täiteks uute kujundite leiutamisega.

            Viimasel ajal on aga laialt levinud ka absurdistlik tõlketeooria, mille järgi originaali ja tõlke suhte hindamisel ei mängi ekvivalentsus ega isegi selle lõdvemad ekvivalendid, nagu adekvaatsus, sarnasus, lähedus, samasugusus, analoogilisus jne, mingit rolli. Kuigi tõlketeooriana on selline lähenemine absurdne, võib sellele kuuluda oma koht luuletamise praktikas. Algupärase loomingu ja tõlkimise vahel leidub ju mitmeid "intertekstuaalsuse" vaheastmeid: luuletusi, mis mugandatud, loodud kellegi järele või ainetel. Kas "Üks kask meil kasvas õues" on Karl Eduard Malmi looming või Wilhelm Mülleri "Der Lindenbaumi" tõlge? Säilinud on kolmikjamb ning nais- ja meesklauslite vaheldumine, samuti mitmed motiivid. Aga ometigi – kuigi puud mõlemad, ei ole kask ju pärn. Ja kui Malmile andis puu vilu varju ja kosutavat mahla, siis Müller lõikas selle koore sisse hoopis nii mõnegi armsa sõna. Samas on tekstid "funktsionaalselt" ülimalt ekvivalentseid, sest mõlemad täidavad esmajoones Schuberti laulu sõnade funktsiooni.

 

Am Brunnen vor dem Tore

Da steht ein Lindenbaum:

Ich träumt' in seinem Schatten

So manchen süssen Traum.

 

Ich schnitt in seine Rinde

so manches liebe Wort;

Es zog in Freud und Leide

Zu ihm mich immer fort.

    (Müller, "Der Lindenbaum")

 

Üks kask meil kasvas õues,

just maja ukse ees.

Ta oli lapsepõlves,

mu armas seltsimees.

 

Ta andis vilu varju,

ta mahl mind kosutas,

ta kohin sagedasti,

mu südant jahutas.

    (K. E. Malm, "Kask")

 

Või vaadakem põgusalt, kuidas ühe suure eesti luuletaja soneti avastroofi on eesti keelde tõlgitud:

 

Des Lebens Höchstes wirst du nimmer finden;

Es lebt in dir, in deinem Ideal.

Der Menschheit Höchstes ist nur Mass und Zahl,

Die ihrer Torheit Schattenglück begründen.

    (K. J. Peterson)

 

See ülim siht on inimsoole võõras,

kuid hinges elab, õitseb ideaal,

Maailma ülim siht on arv ja kaal,

vaid neid ta otsib varjuõnne jõõras.

    (Ants Oras)

 

Suur elulatv – sa iganes ei leia seda!

See on ju sinus endas ja su ideaalis.

Las kõrgust kõrgusega latvab inimparv:

Ta kõigekõrgemaks jääb ainult mõõt ja arv.

Mil sõgeduse õnnetorn võib rajaneda.

    (Betti Alver)

 

Kas tead, kus jõuab kõrge täiuseni elu? –

Su rinnas on see täius – sinu ideaal.

On narril inimsool küll teine väärtuskaal:

ta kuhjab tuima ainet, mammonat kesk melu.

    (Indrek Hirv)

 

Petersoniga sama viisiga saaks laulda ainult Orast, sest Alveril on nelja värsi tõlkimiseks kulunud viis ning viie jala tõlkimiseks kuus ning Hirvelgi on igasse ritta kasvanud kuues lisajalg. Kontekstist väljavõetuna tunduvad tõlked mõistatuslikumatena kui originaal. (Klišee, et tõlge on tõlgendus, peaks lahtiseletatult tähendama, et tõlge on originaalist arusaadavam.) Kui elu tipp on sinus endas, siis miks sa seda ei leia? (Ja kui indiviidi ja massi vastandamine poleks juba nii juurdunud romantiline troop, võiks pealekauba küsida, kas too "sina" on mõni ingel, kes inimkonda ei kuulugi.) Oras ongi seda vastuolu tasandanud kontrastiivse sidesõnaga "kuid". Ja ta on tõlkinud inimsoo maailmaks. Alveri tekst vohab üle mõõdu ja arvu, Hirv seletab mõõdu ja arvu lahti rahaks ning toob mängu ühe luuletõlgete vana ebasõbra, riimi elu: melu – mis nagu surm: hurm teadustab valjult igale lugejale: "Olen luuletõlge!"

            Kuidas selliseid tekste üldse lugema ja hindama peaks? Kas tõlgetena või originaalluuletustena originaali ainetel? Kas sellist vahet sunnib tegema üksnes autoriõiguseks jäigastunud autorsuse konventsioon? Sanga või Orase või Kaalepi luuletõlkeid ei saa kindlasti lugeda Sanga või Orase või Kaalepi omaloominguna. Küllap nad ütleksid kõik: "Kui ma oleksin tahtnud kirjutada omaloomingut, oleksin ma kirjutanud hoopis teistmoodi." Samas ma ei imestaks, kui mitte ainult Kreutzwaldil, Koidulal ja Suitsul, vaid ka hilisemal ajal oleks nii mõnigi kaunis luuletus sündinud algselt käest ära läinud, s.t omapead kulgema hakanud tõlkest.

            Kuigi tõlkeid originaalluuletustena lugeda ei saa ega tohi, tuleks neid minu arust lugeda ikkagi n-ö naiivselt, heauskselt ja suuremeelselt. Originaal tasuks kõrvale võtta alles kolmandal-neljandal lugemisel. Seetõttu ma pigem hoiduksin vormiliste tõlgete paralleelväljaannetest. Originaaliga võrdlemine valmistab enamasti alati kerge pettumuse ning mida luulekaugem lugeja, seda suurem see pettumus olla võib. Ta ei tunne lihtsalt tõlkimise köögipoolt ega mõista, miks ta ei leia täpset vastet, kuid leiab selle asemel hoopis kujundeid, mida originaalis pole. Aga ka rafineeritud, igasugustes lähilugemismeetodites ja luulehermeneutikas teritunud kriitikupilk võib luuletõlke hindamisel olla ülekohtune. Ta on õppinud originaali sisse lugema mitmesugust tähendust, tähenduslikustama iga koma ja sidesõnagi, ning tõlke poole pöördunult ei leia ta siis midagi ekvivalentset eest. Ja kui mõni suur luuletaja on langenud suure filosoofi tõlgenduse ohvriks, nagu on juhtunud Hölderlini, Celani, George ja Trakliga, hakkab keskpärane kriitik ka nende luuletajate igati headest tõlgetest otsima filosoofi avastatud "olemist", "aega" ja "keele maja", ning kirjutab oma kogemuse põhjal ülekohtusi elukubratsioone.[8] Seepärast vajabki poeetiline tõlge naiivset ja avatud meelega (esma)lugejat.

            Halvem lugu on siis, kui tõlge valmistab pettumuse ka originaaliga kõrvutamata. Sel juhul liigub lugeja-hindaja juba üleni eesti luule sees ja vaeb tõlget enam-vähem samamoodi nagu originaalluuletust. Aga kas luuletuste hindamiseks ongi (enam) üldse mingeid fikseeritavaid kaanoneid? Kui luule hindamiseks ka pole, siis võib-olla värsi hindamiseks veel on. Arvan, et kõrvalekalded meetrumist, lisanduvad või puuduvad silbid ja värsijalad, morfoloogilised köndistused, vormi- ja sisusundusega seletatavad vormid mõjuvad luules – nii originaal- kui tõlkeluules – halvasti. Nagu ka klišeed ja "poetismid", s.o väljendid, mida kasutatakse esmajoones nende poeetilise aura pärast. Ja muidugi konarlik riim. Tegelikult on ju vormilises luuletõlkes kõige kriitilisem osa just riimide leidmine. Mingisugust semantilist adekvaatsust pole siin ju lootustki saavutada. Parim, mida teha saab, on leida lihtsalt kokkukõlasid, olgu kui tahes kulunuid ja leierdatuid, peaasi, et need vastaksid mingitele hea riimi formaalsetele kaanonitele.

            Vladimir Nabokov on tabavalt kirjutanud:

 

The rhyme is the line's birthday, as you know,

and there are certain customary twins

in Russian as in other tongues. For instance,

love automatically rhymes with blood,

nature with liberty, sadness with distance,

humane with everlasting, prince with mud,

moon with a multitude of words, but sun

and song and wind and life and death with none.

                                               ("The Evening of Russian Poetry")

 

Tõepoolest, vene keeles riimuvad harjumuspäraselt armastus ja veri, loodus ja vabadus jne. Inglise keeles armastus ja liikuma, surm ja hingus, kuu ja varsti. Ka eesti keeles on kümneid tugeva kontrastiivse abstraktse tähendusega püsipaare – head: vead, päike: äike, jumal: rumal, taevas: vaevas, arm: karm, aru: maru, veri: meri … (Või ebapuhtamad, kuid ilmekamadki – elu: ilu: võlu: valu; hirm: arm: surm: põrm.) Aga sääraseid erikeelseid paare ei õnnestu kunagi omavahel paari panna.

            Riimide aktsepteeritavuse osas valitseb mitu kaanonit: on 19. sajandi kaanon, mis lubab sufiksriime kosutas: jahutas; uuema rahvalaulu kaanon lahkneva vokaaliga riimituuma rõhusilbis – meri: kuri; Underi kaanon, mis eeldab vokaalide saksapärast reduktsiooni – siid: püüd, Visnapuu konsonantriimi kaanon (sõda: süda); laiendatud täisriimi kaanon, mis lepib ka II ja III välte riimimisega (minge: vinge). Oras ja Sang selliste riimide ees ei tõrgu. Ja lõppude lõpuks on säärane kaanon, mis riimi vormipuhtusele erilisi piiranguid ei seagi (kära: säran; meel: ees ja kaldus: hallus) ja milles riimituuma konsonandid ei kattu. (Kuigi Valmar Adams pidas irdriimi enda leiutiseks, tundub see kahtlane. Pigem aitas ta oma manifestidega seda aktsepteeritavamaks muuta.) Kõige rangemat ja kitsamat riimikaanonit on järginud Kaalep ja Rajamets. (Tõsi, noore Kaalepi tõlgetes oli veel irdriime, nagu haua: laual, täita: näitab, kuid hilisemal ajal on ta, nagu Rajametski, keelanud endale isegi II ja III välte riimimise.) Samas lubavad nemadki teatavaid sufiks-riime,  – rännakuid: puid, hale: ilusale, ka olemata: patta – ja need avardavad võimalike riimide reservuaari kõvasti. Muidugi on kõrvalekalded riimipuhtusest alati põhjendatud seal, kus nõnda on ka originaalis (nt Majakovski ja 20. sajandi vene luule üldisemalt).

           Mulle on eesti luule lugemisel riimipuhtus alati tähtis olnud, kuigi raske on sellele ratsionaalset seletust andagi. Isegi selliseid suurmeistreid nagu Alliksaart või Viivi Luike lugedes saatis mind varases eas kahetsus, et miks nende riimid ei võiks puhtamad olla. See arbujate kaanon – kuigi ka kõigi arbujate noorusluule on irdriimide rohke – on mulle ehk ülemäära sügava mulje jätnud. Seega toovad riimid nagu meel: ees, seisus: teinud, taplus: vaprust mulle kananaha ihule ja mõjuvad räpakalt (kui taotluseks pole just hispaania assonantside kajastamine). Järele mõteldes on see võib-olla alusetu purism, vähemalt ei tohiks see olla mingi loomulik, füüsiline reaktsioon, vaid, nagu maitse-eelistused üldiselt, suurel määral enesekultiveerimise saadus. Ei teagi, kuidas need kaanonid levivad – kirjasõnast ei meenu, nagu oleks kusagil hea (vormilise) luule tunnusena nõutud puhast riimi.

            Aga ükskõik millist kaanonit valida (kui täisriimi kaanonit lõdvendada, siis soovitaks pigem ärkamisaegset ja uuema rahvalaululikku kui irdriimilist), peaks tõlkija peaks ka siin seadma enda ette mingi piirangu ja püüdma seda järgida. Reegli järgimine kõigest reegli järgimise pärast oleks mõttetu puritaanlus, aga vormireegli järgimisel on tõenäoliselt ka sügavam vormiloov mõju. Samas ei maksaks reeglit ka liiga kitsaks ja kunstlikuks ajada. Olen (nii nagu Kaplinski) veendunud, et vältelise värsi viljelemine eesti keeles sellisel moel, nagu meie klassitsistid seda teevad, ei tasu ennast ära. Selle eest makstav hind kunstlikkuse, arusaamatuse ja ebaloomulikkuse näol on liiga kõrge. Samuti ei näe ma mõtet sonettide tõlgetesse neljakordsete riimide otsimisel – saadav efekt pole vaeva väärt, kaotused sisutäpsuses on suuremad kui võidud vormimõnus.

 

 

2

Minu trükidebüüt oli 1982. aastal Vikerkaare eelkäijas, Loomingu Raamatukogu almanahhis "Sõna 5: Noorte loomingut"[9]. Viinud koostaja Mihkel Muti kätte pataka tõlkeid (Herrick, Keats, Yeats), astusin pool aastat hiljem toimetusest läbi, et uurida nende saatuse kohta. Muuhulgas mainis Mihkel, et "Sõna" toimkond (J. Hallas, J. Jõerüüt, M. Mutt, A. Kesküla, J. Ürt) on otsustanud sedapuhku natuke pulli teha: kuna pärisnoortelt laekunud tööd olid nigelad, vääristatakse almanahhi ka paari "noorklassiku" tekstiga. Ja tõesti, sügisel vihiku ilmudes leidus seal noorautorite Ilmar Trulli (snd 1957), Kalev Kesküla (snd 1959) jt kõrval ka Joel Sanga (snd 1950) kolm lastelaulu ja Mati Undi (snd 1944) tekst "Dante Gabriel Rossetti" žanrimääratlusega "fragment".

            See on novell tõlkija hommikust. Näinud unes kaklust, ärkab tõlkija ja asub tõlkima Rossetti luuletust "An Old Song Ended"[10]. Vaheldumisi kirjeldatakse, kuidas tõlkija peseb hambaid, riietub, helistab kolleegile, läheb trepist alla, käib poes, vaatleb ümbrust ja inimesi, teeb olmelisi tähelepanekuid, ostab oliive ja õlut, uurib lillelette ja lehekioskit, mõtleb maailmast, tõlkimisest, prerafaeliitidest ja kombineerib kõik see aeg oma peas Rossetti laulule tõlkevasteid.

            Tõlkija valib Rossetti luuletuse selle pärast, et teha kingitus oma näitlejannast naisele, kes mängib parasjagu külalisetendusel Opheliat. Viiesalmiline luuletus algab salmiga Ophelia laulukatkendist "Hamletis". Kõheldes, mida võiks tähendada seal esinev sõna cockle-hat, helistab tõlkija kolleegile. Kolleeg ütleb pärast raamatutes tuhnimist: "Cockle-hat ... on kübar, mille külge on kinnitatud molluskikarp märgiks, et selle kandja on käinud Hispaanias, Santiago de Compostelas püha Jakobi säilmete juures. Nii võrdsustatakse armastus ja religioosne palveteekond." Tõlkija otsustab lõpuks jääda avasalmis Georg Mere versiooni juurde. (Tõsi: Mere "kulund kaabust" saab tõlkijal millegipärast "kulunud kaabu", mis nihestab luuletuse trohheilist mõõtu.) Tõlkija jõuab läbi kaaluda veel teise stroofi variante: Kas ta on ju koduteel? / Mis sa temast tead? / Ammu tuli kevadkuu, / kus siis tema jääb (Tõlkija sisekommentaar: "riim ei olnud puhas"); On sul uudist tema käest, / on ta koduteel? / Ammu käes on kevadkuu, / mis ta ootab veel; Kas ta on ju koduteel. / Kirja said ta käest. / – Küll ta tuleb kindlasti, / kevad on ju käes. Ja kolmanda stroofi variandid: On tal mõnda märki ehk, / mis ta temaks teeb? / Minu sõrmust kannab ta / ja üht sõrmust veel; Mille järgi tunnen ma, / et on tema see, / Minu sõrmust kannab ta / ja üht sõrmust veel.

            Üldiselt halvaendelises atmosfääris kulgenud novell, kus põkkuvad prerafaeliitide rafineeritud dekadents ja Mustamäe kõle olme, lõpeb järsult ja ootamatult optimistliku töökangelasliku noodiga, mida tollal vist ikka veel kirjanduselt ametlikult oodati: "Ta läks koju. Õhtuks oli luuletus eestindatud. Päev ei möödunud asjatult Dante Gabriel Rossetti sai meile kõigile jälle veidi omasemaks – tänu tõlkija tööle!" Hüüumärk ja klišee "sai meile kõigile jälle veidi omasemaks" (justkui Rossetti oleks "meile" juba pisut omane olnud) lasevad aimata mingit paroodilist sihti. Mäletan ähmaselt, et nii mõnigi almanahhi heauskne arvustaja läks siiski tolle võltspositiivsuse õnge ja palakest tõsteti esile kui eeskujuandvat olukirjeldust tubli kultuuritöötaja märkamatust, kuid visast ja tähtsast tööst.

            Miks tõlkija valib selle teksti? Seletus on antud: "See sobiks naise viibimisega gastrollidel. See oleks just nagu naelapea pihta. See oleks enam kui täpne ja sel oleks isegi oma alltekst, mis ei pruugigi selguda praegu." Luuletust tervikuna (kokku 5 stroofi) novellis esitatud ei ole, ja lugejale jääb "alltekst" hämaramakski kui tõlkijale endale. Ühesõnaga, tõlkija naine mängib Opheliat; "Hamleti" IV vaatuse V stseenis laulab Ophelia, kelle Hamlet on hulluks ajanud, Gertrudile paar salmi laulukesest, mida Rossetti luuletus üritab jätkata. Tõlkija sisekõnes on juttu ka Ophelia ning Rossetti modelli ja abikaasa Elizabeth Siddali enesetapust. Kuid ei mainita, et laulukese alltekst võis olla Rossetti süütunne.

            Rossetti on Ophelia avaridade põhjal "rekonstrueerinud" laulu dialoogina ootaja ja kellegi vahendaja, nt teenijanna vahel. Hiljemalt 4. salmiks on selge, et ootaja on kallima tagasituleku ajaks oodatavasti juba surnud. Seda Undi fragmendi lugeja teada ei tea, sest laulu lõppu seal ei anta.

            Muide, Rossetti luuletusest tegi hiljem töötluse Maurice Maeterlinck (Rossettit ja Shakespeare'i mainimata). See suhtub Rossetti originaali umbes nii nagu Malmi kase-luuletus Mülleri pärna-luuletusse:

 

Et s'il revenait un jour

  Que faut-il lui dire?

 – Dites-lui qu'on l'attendit

  Jusqu' à s'en mourir...

 

Et s'il m'interroge encore

  Sans me reconnaître?

– Parlez-lui comme une sœur,

  Il souffre peut- être...

 

Et s'il demande où vous êtes

  Que faut-il répondre?

– Donnez-lui mon anneau d'or

  Sans rien lui répondre...

 

Et s'il veut savoir pourquoi

  La salle est déserte?

– Montrez-lui la lampe éteinte

  Et la porte ouverte...

Et s'il m'interroge alors

  Sur la dernière heure?

– Dites-lui que j'ai souri

  De peur qu'il ne pleure...

 

Kui ta tuleb ühel päeval tagasi, mida siis talle öelda? – Öelge, et ootasime teda kuni surime ootamisest. // Ja kui ta küsitleb mind ikka ilma et mind ära tunneks? – Kõnelge temaga nagu õde, võimalik, et ta kannatab. // Ja kui ta küsib, kus teie olete, mida siis vastata? – Andke talle mu kuldsõrmus midagi vastamata. // Ja kui ta tahab teada, miks on saal inimtühi? – Näidake talle kustunud lampi ja avatud ust. // Ja kui ta siis küsib viimse tunni kohta? – Öelge talle, et ma naeratasin, et ta ei nutaks.

            Minu meelest on Maeterlincki versioon märksa lamedam – ootaja surm öeldakse välja juba esimeses salmis ning puänt on magus-sentimentaalne. Seevastu Rossetti laulu viimastes ridades on võimas varjatud etteheide ja ähvardus: Ütle talle, et ma vaatan tema silmadesse, kuigi minu silmad on tuhmid.

            Meenutagem nüüd tõlkija motivatsiooni: "See sobiks naise viibimisega gastrollidel. See oleks just nagu naelapea pihta. See oleks enam kui täpne ja sel oleks isegi oma alltekst, mis ei pruugigi selguda praegu." Ootaja ja oodatava rollid on ümber pööratud; naine on eemalviibija ja mees ootab teda koju. Laulus antakse märku ootaja peatsest surmast. Mati Undi fragment lõpeb võltsoptimistliku kiitusega tõlkija tööle.

            Aga missuguse tõlkijana ta nende näidete põhjal paistab? Esitatud on küll üksnes töövariandid, aga selge on, et Orase-Sanga-Kaalepi-Rajametsa kooli mees ei kuulu – ükski neist poleks kaalumise allagi võtnud riime nagu käest: käes, teeb: veel, see: veel, rääkimata tead: jääb. Homorütmik on ta sellegipoolest – kui jätta kõrvale nihestus kulund -> kulunud, järgivad kõik versioonid originaali nelik- ja kolmiktrohheuse korrapärast vaheldumist. Kuigi me tõlke lõppversiooni ei näe, jääb ikkagi kahtlus tõlkija töö kvaliteedis.

            Aga lõppude lõpuks on ka Undi tekst ise "fragment". Tervik ilmus neli aastat hiljem kogumikus "Räägivad ja vaikivad" (1986) ning kandis nüüd juba pealkirja "Tõlkis". "Sõnas" ilmunud "Dante Gabriel Rossetti" on selle pikema novelli neljaosalise struktuuri II osa. Praegu, oma juttu kirjutades ei ole mul Mati Undi raamatut kahjuks käepärast ja pean seetõttu kasutama google.books'is leiduvat Ritva Poomi inglise tõlget, mis ilmus Kajar Pruuli ja Darlene Reddaway koostatud kogumikus "Estonian Short Stories" (1996). Omamoodi imekogemus on jälgida, kuidas Ritva Poom on tõlkinud eesti keelest inglise keelde Mati Undi tegelase ponnistusi tõlkida inglise keelest eesti keelde Dante Gabriel Rossetti luuletust.

            Nagu aimata võiski, on terviknovelli II osa lõpust välja kärbitud too võltsoptimistlik, töökangelaslik lõik, mis oli "Sõna" versioonile lisatud ilmselt "pulli pärast". II osa lõpeb nüüd lause juures "Ta läks koju". Novelli "Tõlkis" I osa kujutab endast autori-jutustaja arutlust tõlkimise ja tõlkijate üle. Enamasti on tõlkijad haritud ja peened mehed, harva hüsteerikud, pigem masohhistid kui sadistid, joovad harva viina ja on tihti abivalmid. Siis aga tuleb pööre: "Kuid nende hulka on sattunud ka juhuslikke inimesi." [Aga nende hulka satub ka juhuslikke inimesi.] Säärase tõlkija tunneb ära pöörasest [ekslevast] pilgust, mis "käib meile peale otsekohese küsimusega: noh, mida me siis täna tõlkima hakkame? Ja te olete tema naiivsuse ees abitud. Te räägite, soovitate, mainite, mida veel tõlgitud pole ja mis on parasjagu tõlkimisel. Ja nõnda mööduvad päevad. Ja miski ei muutu. Ta on meie hulgas ja levitab mingit eriomast, perversset atmosfääri. Paljudel inimestel on niisugune aura. Kuid eriti nendel, kellest on juhuse tõttu saanud tõlkija" [puurib meid siira küsimusega: noh, mis me siis täna tõlgime? Ja sa oled võimetu selle lapselikkuse ees. Sa räägid, soovitad, ütled, mis veel tõlkimata, mis tõlkimisel. Ja nii mööduvad päevad. Ja miski ei muutu. Ta on meie seas ja külvab erilist pahelist atmosfääri. Paljudel inimestel on selline kiirgus. Aga eriti kogemata tõlkijaks sattunul]. (See oli nüüd minu abitu tagasitõlge Ritva Poomi tõlkest – mulle ei meeldi ja ma ei oska ilukirjanduslikku proosat tõlkida, olen spetsialiseerunud luulele ja teooriale. Proosat on tuttavas võõrkeeles kerge lugeda, aga raske tõlkida; teooriaga on täpselt vastupidi; luulet on paraku raske nii lugeda kui ka tõlkida.)

            Niisiis teeb Undi novelli algus kohe selgeks, et too tõlkija-tegelane on üks kahtlane tüüp. Tõepoolest, lihtsameelsed olid need arvustajad (või oli neid ainult üks), kes "Sõnas" ilmunud fragmendi põhjal tahtsid temast positiivset kangelast teha. Ja novelli III osas me saame teada, mis juhtus, kui tõlkija oli oma kahe õlle ja 300 gr oliividega (kas nõukogude ABC-poodides oliive üldse müüdi?) tühja korterisse tagasi jõudnud. "Ukse ees ootas tõlkijat üks mees, kes paistis tuttav, aga ta ei teadnud, kust." [Korteri ukse ees ootas teda üks mees, kes tuli tõlkijale tuttav ette, aga ta ei mäletanud, kust.] Mees teatas, et tõlkija naine ei tule enam tagasi ja on saatnud nimekirja asjadest, mille ta palub kirja toojale üle anda. "Külaline kandis sandaale, aga saua tõlkija ei märganud. Ühes sõrmes oli tal sõrmus. Kaabut ta ei kandnud, mis oli suveajal ka igati normaalne. Sel päeval ei saanud tõlkija enam reaalsustunnet tagasi. Ta pakkis palutud kleidid mehaaniliselt kohvrisse. Seejärel lõpetas ta niisama mehaaniliselt Rossetti luuletuse tõlke. See avaldati, aga kus – keegi ei mäleta enam. Üksikluuletus ei ärata tähelepanu; oleks vähemalt terve tsükkel ... Seega luuletus, millele oli kulunud nii palju aega ja vaeva ja mis tekitas tõlkimise käigus nii palju vajalikke ja tarbetuid assotsiatsiooniahelaid, on nüüdseks kadunud, uppunud aja jõkke." [Tal olid sandaalid jalas, kuid keppi ei näinud tõlkija kusagil. Mehe ühes sõrmes oli sõrmus. Kaabut ta ei kandnud, mis oli suve ajal täiesti loomulik. Tõlkija ei saanudki sel päeval realiteeditaju tagasi. Ta pani nõutud kleidid masinlikult kohvrisse ja andis võõra kätte. Siis, sama masinlikult lõpetas ta Rossetti luuletuse tõlkimise. See ilmus, aga kus, seda ei mäleta enam keegi. Üksik luuletus ei ärata tähelepanu, oleks veel terve tsükkel. Nii et luuletus, millele sai nii palju aega ja jõudu pühendatud, mille tõlkimise ümber tekkis nii palju vajalikke ja mittevajalikke assotsiatsioonikette, on nüüd kadunud, uppunud ajajõkke.] Ja lõpuks ütleb jutustaja ka seda, mis masti tõlkijaga oli meil tegu: "Elegantsemat sorti värss käis talle üle jõu. Või mis seal elegantsist rääkida, kõik ta riimid olid väga punnitatud." [Elegantsem värss jäi tast kaugeks. Ah, mis rääkida elegantsist, kõik ta riimid olid väga otsitud.] (Oh, andesta, Mati Unt, et kaudtõlkes need laused nii konarlikud välja kukuvad!) Järgmisel päeval hakkas muidu karske tõlkija jooma, käis seejärel alla, lõpetas tõlkimise ja suri. Novelli IV osas võetakse paarikümne lausega kokku tõlkija näitlejannast naise saatus: "Ta käis käest kätte, kuid mitte alla." [Ta käis käest kätte, kuid mitte alla].

            (Mõtlen nüüd kadunud Ants Reolist (1943–1993), kes elas Pärnus, tõlkis minu meelest väga õnnestunult Mandelštami, avaldas mõned neist tõlgetest Loomingus, tõi mõned Vikerkaarde, kus need segastel asjaoludel ilmumata jäid. Hiljem olevat ta oma maja pööningule kõigi raamatute ja käsikirjadega tule otsa pannud. Aga erinevalt Undi tegelasest ei käinud Reolile elegantsemat sorti värss sugugi üle jõu:

 

 

Pesin öösel kaevul, kõle hoov,

taevast kiirgas tooreid tähekesi.

Kirveteral tähekiir kui sool,

ääreni täis tünnis külmub vesi.[11]

 

Умывался ночью на дворе,–

Твердь сияла грубыми звездами.

Звездный луч – как соль на топоре,

Стынет бочка с полными краями.

 

Muide, seegi Mandelštami tekst on viisiktrohheuses: teeleminekust küll juttu pole, küll aga seisab üksildane inimene vastamisi ükskõikse loodusega, täpselt nii nagu see Taranovski järgi olema peab.)

 

3

 

Mõni aeg tagasi oma vanu tõlkeid kokku kraamides lehitsesin taas seda "Sõna 5" vihikut. Tekkis tahtmine Undi tõlkijal nii kurvasti kulgenud tõlketöö lõpule viia.

            Läksin koju, hakkasin tõlkima. Õhtuks oli luuletus eestindatud. Päev ei möödunud asjatult: Dante Gabriel Rossetti sai meile kõigile jälle veidi omasemaks – tänu tõlkija tööle!

            Esimese salmi sai otse üle võtta Georg Merelt, aga Undi tõlkija tööd ei saanud kasutada eelpool mainitud põhjustel. Tulemus sai selline, nagu ta sai. Vähemalt riimid on puhtamad kui novellis. Kuid puänt: "ütle [mu kallimale], et ma vaatan tema silmadesse, kuigi minu silmad on tuhmid", kaotab tõlkes palju oma jõust – see vist ongi siis see luule, mis tõlkes kaduma läheb.

            Või alternatiivne lõpp loole: "Nooruses tuntakse suurt soovi silma paista. Tavaliselt see eesmärk ka saavutatakse, aga mis siis? Jätkata silma paistmist? Hea küll, aga edasi? Mängida tõlkijat, kultuurivahendajat, emotsioonide tolliametnikku? Kellele, milleks? Keda üldse huvitab keegi teine, kas või ligimenegi, rääkimata veel kellestki Rossettist kusagilt lõunapoolkeralt" (ikka Unt-Poom). [Nooruses tahetakse väga silma torgata. Tavaliselt see eesmärk ka saavutatakse, kuid mis edasi? Veel silma torgata? Noh ja siis? Mängida tõlkijat, kultuuri vahendajat, tunnete tollimeest? Kellele, milleks? Kes tunneb üldse huvi teise vastu, naabri vastu, mis veel rääkida lõunapoolkerast, mingist Rossettist?]

 

An Old Song Ended

 

How should I your true love know

  From another one?"

"By his cockle-hat and staff

  And his sandal-shoon."

 

"And what signs have told you now

  That he hastens home?"

 "Lo! the spring is nearly gone,

 He is nearly come."

 

"For a token is there nought,

 Say, that he should bring?"

 "He will bear a ring I gave

  And another ring."

 

"How may I, when he shall ask,

 Tell him who lies there?"

 "Nay, but leave my face unveiled

  And unbound my hair."

 

"Can you say to me some word

  I shall say to him?"

 "Say I'm looking in his eyes

  Though my eyes are dim."

   1869

 

Lõpetatud vana laul

 

"Kuidas sinu kallimat

  tunda teiste seas?"

 "Sauast ja sandaalidest

  kulund kaabust peas."

 

"Millest tead, et jalge all

  on tal koduretk?"

"Kevad mööda sai ja siin

  on ta iga hetk."

 

"Kas ta äratuntav on

  mõne märgi teel?"

"Tal on sõrmus, minu kink,

  ja üks sõrmus veel."

 

"Mida teen, kui küsib ta,

  kelle säng on see?"

"Tõsta vaid mu näo eest loor,

  juuksed lahti tee."

 

"Kas on talle viimiseks

  mõnda teadet sul?"

"Jään tal' silma vaatama

  pilgul kustunul."

 

 

 

[1]           "39 luuletust ja 5 esseed", Loomingu Raamatukogu 2012/3–6, lk 81. 

[2]           Kuulus juhtum on see, kuidas Jaan Kross tõi Harald Rajametsa juubelikirjutises "Tõlkemeistri teetulp" (Keel ja

                Kirjandus 1984/5, lk 304) välja fakti, et Rajametsa Dante "Põrgu" IX laulu värssides 64–72 esineb r-tähte sama palju nagu originaalis: 17 korda. Kahtlustan siin kaht võimalust: a) tähelepanek r-ide tavatult suurest esinemissagedusest selles kohas on sekundaarkirjanduse kaudu niivõrd tuntud fakt, et Kross ja Rajamets olid selle kohta mõlemad iseseisvalt lugenud; b) Rajamets oli Krossile seda tõsiasja otsesõnu maininud. 

[3]           Keel ja Kirjandus 1961/10, lk 598. 

[4]           "On the translation of verse" – Selected Writings, Vol. 5: On Verse, Its Masters and Explorers, 1975, lk 133–134. 

[5]           Looming 1986/5, lk 640. 

[6]           Sealsamas, lk 639. 

[7]           Walter Benjamin viib oma müstilises essees "Tõlkija ülesanne" vormilise ekvivalentsuse printsiibi äärmusse,

                soovitades, et tõlge laseks originaali keelel tõlkekeelt võimsalt mõjutada, aga tema enda Baudelaire'i tõlked,

                mille eessõnana essee ilmus, paistavad üsna traditsioonilised riimilis-silbilis-rõhulised ümberluulendused. 

[8]           Filosoofilise liialduse näidet vt Vilja Kiisler "Riidu tõlkimise asja pärast. Trakli luule saatusest ümberpanemises", Akadeemia 1996/9 (Debora Vaarandi Traklist); lähilugejaliku liialduse, ehkki vähem ebaõiglase, kohta vt H. K. Hellat "Geniaalse muutumisest keskpäraseks", Looming 1974/6 (Kalju Kanguri Blokist). 

[9]           Loomingu Raamatukogu 1982/38–39. 

[10]         Vt luuletus artikli lõpus. 

[11]         Looming 1982/9, lk 1243. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: