Arvustus. Lõbus nostalgiarosolje "Halloween"
Uus film kinolevis
"Halloween"
Režissöör: David Gordon Green
Osades: Jamie Lee Curtis, Judy Greer, Andi Matichan, Nick Catle, Haluk Bilginer, Will Patton
8/10
Päev enne uue "Halloweeni" esilinastust otsustasin üle vaadata 1978. aasta originaalfilmi ja üllataval kombel on ajahammas selle täiesti püdelaks närinud. Slasher-filmide püha graal võis küll õudusfilmide kuulsaimale alažanrile hoo sisse lükata, kuid tänaste standardite järgi on Carpenteri "Halloween" ikkagi totter ja nüri lugu, mida ei hoia koos ka kümned kultusstseenid. 1970. aastate sarnastest õõvafilmidest toimib näiteks "The Texas Chain Saw Massacre" ("Texase mootorsaemõrvad") tänaseni väga hästi.
David Gordon Greeni värske "Halloween" mängib aga ilma igasuguse valehäbita just nende kultuslike elementide peale. Olles vähem kui 24 tundi varem näinud originaali, tulid kaader-kaadri järel olukorra tuttavad ette - küsimus ei olnud mitte ainult karakterites, vaid ka kaamera võttenurkades, stseenide pikkustes ja tegelaste idiootses käitumises. See aga tuleb filmile pigem kasuks, sest nende taastoodetud hetkede peale on lavastaja ehitanud uusi kihte, andnud juurde värvi ja mahla, millest jääb originaalis pidevalt vajaka.
Halloweeni-universumis - kui kasutada eriti ambitsioonikat terminit - seisavad need lood üksteisest muidugi selgelt eraldi. Uus film toimub kaasajas, 40 aastat pärast Michael Myersi kuulsaid mõrvasid. Halbade juhuste kokkulangemisel pääseb maskis tapja uuesti vabadusse ning võtab sihiks Jamie Lee Curtise kehastatud Laurie Strode'i, keda ta aastaid tagasi tappa ei suutnud.
Lugu, mis tundub pealtnäha sirgjooneline, on siiski palju avaram ja eneseiroonilisem, mängides õudusklišeedega sama vabameelselt nagu Wes Craveni "Scream" ("Karje"). Lohakas stsenaarium ja loogikavead, mis on enamasti kinnituseks amatöörlikust ja oskamatust filmitegijast, mõjuvad Greeni filmis orgaanilisena ja ajavad pigem naerma. Seda tänu sellele, et "Halloween" on väga teadlikult rämpskino, läbi ja lõhki pretensioonitu meelelahutus. Filmitegijatel pole olnud ambitsiooni end kuidagi tähtsamaks ja suuremaks muuta, nad on uhkusega labased, verised, ei huvitu poliitkorrektsusest ja astuvad meelega aeg-ajalt üle piiri, sest see on fun. Kas see polegi mitte kõige tähtsam?
Õudusfilmide probleemiks on pahatihti see, et nad võtavad oma lugu liiga tõsiselt. Iga teine õudusrežissöör arvab, et tema kummituslugu stiilis "suures lossis elas vana naine, kes hukkus traagiliselt ja nüüd kummitab seal pahaaimamatuid elanikke" on erilisem kui kõik musttuhat samalaadset linalugu varem. Viimasest ajast meenuvad näiteks "Slender Man" ja isegi "The Nun" ("Nunn") , mis mattusid igavate stereotüüpide alla ja kaotasid igasuguse võlu. Selle koha pealt on aga "Halloween" täiesti vastupidine, sarnanedes pigem Robert Rodriqueze "Machete" ja Shane Blacki värske "Predatoriga" ("Kiskja"), kus lavastaja tahab koos vaatajaga lihtsalt lõbutseda ja hullu panna. Kassahitid peaksidki arulagedad olema, kuid neid hinnatakse enamasti tõsiste ja konservatiivsete kriteeriumite järgi.
"Halloweeni" hea energia üheks võtmeks on ka nostalgiarosolje, mis kasutab ära "Stranger Thingsi" edulugu ja seob filmi mitmeid sarnaseid elemente. Ma ei usu näiteks, et politseinik Hawkinsi nimi on juhuslikult sarnane "Stranger Thingsi" tegevuspaigaks oleva linnaga, kuid see on vaid üks näide, samalaadseid äratuntavaid momente on veel. See kinnitab režissööri vabameelsust oma loo suhtes - kuidas peaks olema loogiline, et 2018. aastal elavad ühe Ameerika väikelinna inimesed nagu 80ndate simulatsioonis? Tänapäev nagu polekski sinna kohale jõudnud ja aeg on seisma jäänud - Green ei üritagi sellele selgitust anda. Rämpskino ei pea seletama, vaid siduma ühte puntrasse asjad, mis üheskoos töötavad. Antud juhul peab see paika.
Ajastutunnetusele annab oma osa kindlasti ka originaalfilmi lavastaja John Carpenteri heliriba, mis võtab aluseks juba 40 aastat vanad motiivid, kuid keerab süntesaatorid veel võimsamaks ja järsemaks, muutudes kohati isegi füüsiliselt ebameeldivaks. Selles pole midagi uut ning filmist eraldi see muusika ei tööta, kuid David Gordon Greeni visioonile annab Carpenter juurde vajalikku kõhedust ja võimsust.
Kui sellise kultussaaga (tegemist on "Halloweeni" sarja 11. filmiga!) taaselustamise juures võiks karta, et kunagine peakangelane saab ekraanil öelda ainult paar rida ja jääb vaid nostalgia teenistusse, siis Jamie Lee Curtis on ikkagi filmi fookuspunkt. Tema kehastatud badass-vanaema on ainus helge pea selles vahvalt lollide karakterite segapuntras, kus ta tasakaalustab õudusfilmilikult ebaratsionaalset käitumist oma kalkuleeritud sihikindlusega. Suurepärase kõrvalosa teeb ka Jibrail Nantambu, 9-aastane poiss, kelle lapsehoidja (spoiler) mõrvatakse julmalt - noor tüüp pritsib humoorikat teksti nii tihedalt, et naermist ei jõua tema lühikese ekraaniaja jooksul lõpetadagi.
On meil sellist filmi vaja? Võib-olla mitte, aga kõik siin maailmas ei peagi tingimata vajalik ja funktsionaalne olema. Muidu võiks ikka tervislikult toituda, aga aeg-ajalt õgin ikka hea meelega paki kartulikrõpse. Liikumine teeb tervisele head, kuid sihitu teleka ees lösutamine on täpselt sama vajalik. Samamoodi on "Halloweeniga" - me võime ju vaadata neid tarku, väljapeetud ja korralikke filme palju tahame, aga sinna vahele on vaja just üht sellist purakat, mis teeb meele heaks ja laseb argireaalsuse hetkeks kõrvale jätta.
Hea õppematerjal kõigile pinges õudusfilmitegijatele - hoidke ekraanil toimuv samaaegselt nii võimalikult realistlik kui ka absurdne, valage see kõik üle naeruväärsusega, irvitage lollide inimeste üle ja kokkuvõttes kiidavad teid nii kriitikud kui ka vaatajad. 170 miljoni dollarist kassaedu võib vist õnnestumiseks pidada, arvestades vaid 15 miljonist eelarvet?