Arvustus. Twenty One Pilotsi jõuline ebakindlus
Uus plaat
Twenty One Pilots
"Trench" (Fueled By Ramen)
8/10
Twenty One Pilots on üksjagu kummaline nähtus. Esmapilgul justkui üks paljudest nullindatel noorema põlvkonna seas populaarseks muutunud ja emorocki tuules saabunud ansamblitest. Muusikast, sõnadest ja plaatide ümber ehitatud mütoloogiast leiab aga lähemal vaatlusel keskmisest žanribändist oluliselt enamat. Ohio duo ei pelga maadelda masenduse, depressiooni, lapse- ja noorpõlves kogetud ebakindluse ning pärast muusikapressi tähelepanu 2013. aastal ilmunud "Vesselit" ning laiemat läbilööki 2015. aastal "Blurryface'iga" ka kuulsuse painega.
"Trenchi" juhatab sisse bassikäik, mis oma sirgjoonelisuses ei tunduks kohatuna mõnel The Prodigy albumil. Esiksingel "Jumpsuit" trambib keset tantsupõrandat, röögatab kuulajale otse kõrva ning leiab sinna vahele aega hingesööbivalt kauniks vaheosaks. Bändi muusika huviväärsus seisnebki suuresti sellest leitavates kontrastides, kihtides ja vastandustes. Ühelt poolt äng ja ärevus, teisalt naivism ja teraapilisus. Agressiooni ja meditatsiooni, ilusa ja käreda, vihkava ja hooliva kohtumispaika mahub enamik bändi viiendast plaadist.
"Jumpsuiti" reiv hõljub üle kohaselt pealkirjastatud "Levitate'iks": "Oh, I know how to levitate up off my feet/ and ever since the seventh grade I learned to fire-breathe/ and though I feed on things that fell/ you can learn to levitate with just a little help". Sõnad on ühelt poolt lihtsad ja emotsionaalsed, kuid sageli täidetud krüptiliste tegelaste ning viidetega. Läbiv motiiv on ebakindlus oma nahas: "IfI keep moving, they won't know/ what they throw at me's too slow/ I'll morph to someone else".
Laulja Tyler Joseph räpib teemadel, mis seonduvad eelkõige üksindus- ja suunatustundega ning hirmuga jääda mõistmise ja läheduseta. TwentyOnePilotsi muusikas pole see kõik esitatud pelga pindmise tunde, vaid märksa sügavama sisemise peegeldusena. Enesekohase spetsiifika kõrvalt leitakse üles üldinimlikult sage nukrus- ja tühjustunne. Kõnetatakse diagnooside- ja neuroosiderohket tänapäeva, kasvava inforohkuse ja segaduse, süveneva ebakindluse ja läbipõlemise ajastut.
"My Blood" (vaadake alt videot) ulatab seks puhuks abikäe ja toetava õla, kõlades helilise ravimidoosina üksinduse ning ärevuse vastu. Bändil on isikliku toime kõrvalt kõvasti kõrva meeldejäävate muusikaliste käikude peale nagu tõestavad lisaks enimmängitud raadiosinglile järgnev kummituslik "Chlorine", mahedalt souline "Legend" või suvine "The Hype", mis vaatab otse tõtt bändi hiljutileitud ilmakuulsusega.
"Smithereens" on pärast eelnevate lugude tõsimeelsust naiivne ja armas, seebivahune ja kibemagus nagu mõni Hollywoodi 80ndate romkom: "For you, I'd go step to a dude much bigger than me/ for you, I know I would get messed up, weigh 153/ for you I would get beat to smithereens". Sentimentaalsus kipub vahepeal ka pisut liiale – näiteks mitmete kriitikute poolt plaadi tipphetkede sekka kiidetud "Neon Gravestones" kaldub kraadi võrra liiga didaktiliseks ja jutlustavaks.
"Trench" tagab sellele vaatamata vaheldusrikka kogemuse. TwentyOnePilots on olnud algusest peale rohkete stiilide segu, aga tugev produktsioon ei lase sel kõigel kordagi kaootiliseks muutuda. Pärast tantsulist "Vesselit" ja reggae-mõjudega "Blurryface'i" on pigem tegu grupi ühtlaseima plaadiga.
Kui midagi üldse ette heita, siis kestust. Nagu enamik asju elus – filmid, teatrietendused, koosolekud, kool, töö – venib ta oma kolmandiku võrra liiga pikale. Pärast eelneva energilisust ja tihedust mõjuvad viimased viis lugu – ehkki ükski pole halb ning "Bandito", "Pet Cheetah" ja "Leavethe City" koguni ülikaunid – pikaldase epiloogina. Üldmuljet see siiski ei kahanda. Ärge uskuge haipi, nagu kõlab plaadil, Twenty One Pilotsil polegi seda tarvis, nende muusika räägib enda eest.
Toimetaja: Valner Valme