Mikk Pärnits. Püha Kollionu
Mardipäev on surnud, sest see on kaotanud oma hinge. Hingestumine on see, mis hoiab nähtust või isegi inimest elus. Ilma selleta on nähtus zombi, elav surnu, kirjutab Mikk Pärnits.
Need mahavisatud viljaterad langevad surnud pinnasele
Hing ise on igavene, aga keha on surelik. Hing liigub kehast kehasse. Nii on see liikunud minema mardi- ja kadripäevast. Järgi on jäänud veel konservatiivid ehk minevikus elajad, kes näevad muutusi kui midagi millele vastu võidelda (ja end niiviisi vaimselt lõhkuda). Ellu jääb kohalevõimelisem. Head hällarit, kus maa peale tulevad kõndima igasugused hinged. Head ja halvad. Ehk on Halloween (10 aasta pärast hälloviin?) ka vastumürk jõuludele, mis on 100 protsenti satanistlik püha (satanism kui LaVey versioon).
Jõuludel pole Varju selle jungilikus mõttes. Sama on kristlusega. Nii on jõulud materialistlik "orgia", mis on rõve versioon Eleesiumi riitustest või mõnest sarnasest hingelisest pühast. Jõulud on väikekodanlik ventiili kaudu surve välja laskmise päev, kus väärtustatakse keha ja materjali. Eriti sünge on kuuse maharaiumine lihtsalt seetõttu, et inimene ei viitsi mõelda, mida ta teeb.
Viimastel aastatel on Hollywood (holy wood, püha mets) hakanud tähelepanu pöörama ka filmidele, mille sisu on jõuluvana vastandi taasilmumine (a la "Krampus"). Ma mäletan ka lapsepõlvest juttusid Kotionust, kes halbadele lastele järele tuli. Tänapäeval saavad kõik trofee. Aga elul on ka tumedam pool. Sinul on ka.
Surnud pühast või kombest aga saad aru siis, kui küsid kelleltki, mida see tähendab ja kui vastus on umbmäärane või läbimõtlemata, siis tead, et sellel nähtusel pole energiat, hinge. See ei puuduta ega kõneta inimest. Kes teab, kui mitu miljonit säärast kommet on inimese ajaloost haihtunud.
Üks viis surma karta on hoida kramplikult kinni vanadest kommetest, arvates, et "mida vanem, seda õigem". Agraarühiskond on haihtumas ja sellega ka säärased põllundust puudutavad viljakusriitused. Keegi meist ei käi enam vilja külvamas, sellest ei sõltu meie elu. Suurtalunikud ei usu jumalatesse ega haldjatesse. On kasumijumal ja kahjumikurat. Hing ei puutu asjasse.
"Life finds a way"
Hällar levib ise. Ise, ilma praktilise põhjuseta leviv nähtus on põhiolemuslikult meem. See levib, sest ta saab. Öelda, et see on võõras komme oleks sama kui öelda, et viljalõikus pole "meie kandi tava". Uue Eestis aset leidva püha juured seisnevad selle pimeduses, pimeda poole tähistamises, kus kõike ei suruta helevalgeks, vaid emmatakse tumedust. Eks see ehmata ka rassiste ja natsionaliste, sest see on "anti-valge" ja "võõras". Eesti kultuuri ja rahva võib ajalooliselt võtta selles mõttes kokku ka hüsteerilise "STRANGER DANGER!" lausega. Noored embavad, noored on tulevik. Vanad jällegi ei saa aru ja tunnevad end tõrjutuna.
Meie kultuuris pole normaalset viisi, kuidas surmaga toime tulla ja sellele vahvasti vastu minna. Seetõttu klammerdutakse enda rahustamiseks väljamõeldud traditsioonidesse. Kuid muutusi ei saa peatada ja nii tekitab säärane vanema põlvkonna kaeblemine neis veel rohkem stressi. Nende kollionu eksisteerib iga päev, neil on pidevalt Halloween: kollid on geid, juudid, tumedanahalised ja vaba valik.
Noored valivad Halloweeni, sest see on elus. Selle olemus on sünge ja tumeda, allasurutud poole tervislik tähistamine, kus sa võid olla popkultuurist genereeritud olend. Võib öelda, et ka sajandeid tagasi, isegi tuhandeid aastaid tagasi, oli mütoloogia lihtsalt popkultuur. Zeusid ja Ahrimanid olid meie Kardashianid ning Cobainid, kes omavahel intriigitsesid ja skandaalitsesid.
Popkultuur on segatud pärisellu ja kumbki ei tea, kust üks algab ja teine lõpeb. Halloween on seega tasakaalustav nähtus ühiskonnas, mis kardab surma ja enda tumedamaid pooli. Selle pimeduse eitamine ja allasurumine viib omakorda ühiskonnas neurooside ning kompleksideni. Nii on jõulud enesetappude prime time. Halloween on elu tähistamine sarimõrvarite, tulnukate ja inimsööjate keskel. Kui üritada seletada lapsele mardipäeva, siis kõlab see halenaljakalt. See kõlab nagu vanem inimene väldib midagi. Laps saab aru, et vanem inimene väldib midagi, kui mardipäeva peale surub. Surmahirm loob seega ühiskonnas lõhe vanemate ja nooremate vahele. Mitte kõik vanemad inimesed ei karda seda, kuid kohe, kui hakkad surma kartma ja traditsioone fetišeerima, oled sa põhimõtteliselt juba minevikus elav surnu.
Traktor on Jumal
Kes on aga Kollionu? Michael Myers näiteks. See uus "Halloween" on ülihea. Kollionu on miski, mida inimene ratsionaliseerida ei suuda ja mis tuleb ning võtab su elu. See ei hooli sinu poliitilistest vaadetest, soost ega religioonist. Ta võtab kööginoaga su elu ja see ei tähenda tema jaoks midagi. Surm on Kollionu. Meie ebaterve ühiskond ei lase sellel eksisteerida ja surub selle alla, mistõttu see naaseb koolitulistamiste, koduvägivalla ning ekstreemsuste näol. Just nii juhtub siis, kui inimene ei tunnista oma pimedamat poolt ega suuda seda psühholoogiliselt integreerida.
Selles plaanis on Halloween vastumürk traditsioonidele, sest see püha embab kõiki. Sel pole midagi pistmist range raamistikuga, vaid see laseb igal noorel olla selline nagu ta soovib. Vähemalt üheks ööks. Kui paljud eelmise põlvkonna mardisandid saavad seda seksuaalselt ja vaimselt represseeritud ühiskonnas väita?
Halloween on orgiastlik: vabanemise püha. Minevikus on mardipäev olnud seotud näljahäda vältimisega, sest viljasaak sõltus looduse suvast ja seetõttu anuti põlvili erinevaid vaime ning jumalusi. Enam pole vaja. Planeedil jätkub toitu kõigile. Metsad võetakse maha ja küntakse üles. Traktor on jumal.
Samuti pakub Halloween võimalust tähistada üheskoos elu ja surma kui tervikut. Kaks vastandit saavad üheks. Kindlasti on see pelglikule introverdile hirmutav: must ja valge peavad olema eraldi! Vanainimesele pole teatud asjad sobilikud. Noortele pole teatud asjad sobilikud. Halloween lahustab piirjooned ja toob inimesed kokku. Meie ümber ja sees luuravad juhuslikud vägivallaaktid, mõrvad ning piinamised: ning neid ei tõrjuta eemale, vaid nende olemasolu tunnistatakse ja integreeritakse peomeeleollu.
Vaata, morbiidsus pole see, kui gootitüdrukul on pealuupildid käekoti peal, vaid morbiidne on elust mitte osa võtta ja klammerduda mineviku külge, elada minevikus kui turvalises nurgas, mis osutub alati hiljem sinu puuriks. Folkloristika külje pealt on kindlasti huvitav dokumenteerida ühe püha hääbumist ja uue variandi pealekasvu. Kes seda pelgab, ei ole enam elus. Kas sa teadsid, et ka kummitused võivad inimesi vastu karta?
Toimetaja: Merit Maarits