Jaak Allik, kas see on ühiskonnas ohu märk, kui meie number üks avangardteater suleb uksed? "Ma ei räägiks antud juhul avangardteatrist, kui millestki rääkida, siis pigem sotsiaalsest ja poliitilisest teatrist," vastas Allik. "Nende tagakiusamine lähtus pigem poliitilisest tegevusest, mitte vormist."

"See näitab, kuidas me ei oska hinnata seda, mis on meie kultuuris väärtuslik," rääkis Allik. "Kui kellelgi läheb hästi, siis tekib kadedus, soov esiletõusnut maha tõmmata."

Jaak Allik rõhutas, et ühelgi Eesti teatril ei ole rahvusvaheliselt ette näidata NO99ga sarnaseid saavutusi. Eelmisel aastal pälvis Teater NO99 Europe Prize New Theatrical Realitiese nimelise preemia, mida Allik nimetas sel hetkel Euroopa prestiižseimaks teatriauhinnaks ning mida on nimetatud ka teatrimaailma Oscariks.

"NO99 puhul võib aru saada ka soovist lõpetada tipus," nentis Allik. "Nullini oleks minu hinnangul läinud veel umbes neli aastat. Aga mulle tundub, et isiklikuks muutunud rünne Tiit Ojasoo vastu murdis tema loometahte ja -valmiduse."

Allik kurvastas, et teatrisõbrad jäävad ilma suurepärasest teatrist, mis läheb ajalukku lavastustega nagu "Ühtse Eesti suurkogu", "GEP", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" jpt.

"Mul ei ole eriti muret Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo osas, neil on juba praegu kümneid pakkumisi lavastada Euroopas ja Venemaal," lausus Allik. "Võibolla teevad nad ka mõnes teises Eesti teatris mõne lavastuse. Küllap leiavad ka NO-teatri näitlejad tööd, nad on ju nõutud ka seriaalides ja filmides ning on saanud NO99s tugeva karastuse. Aga selles koosluses me neid ilmselt enam ei näe ja sellest on muidugi kahju."

Jaak Allik ütles, et oma osa mängis Teater NO99 ootamatus lõpetamises ka rahaline pool. "Kui Semper ja Ojasoo võtsid aasta pausi, siis lavastasid Juhan Ulfsak, Lauri Lagle ja teised, kes tegid puhast avangardi, mis ei olnud aga nii menukad. Ja viimase pooleteise aastaga on hakanud ka publik kahanema."

Allik ütles siiski, et see ei olnud tõenäoliselt määrav. "Teades Ene-Liisi ja Tiitu, nad saanuks paari lavastusega seda olukorda parandada, sest nad oskasid teha lavastusi, mis tõmbasid publikut ligi. Pigem aga ei jätkunud neil tahet peaga vastu seina joosta," ütles Allik, kes luges märke lõpust välja juba viimasest Teater NO99 lavastusest "Kihnu Jõnn".

"Ka mina sain sellest nii aru nagu Meelis Oidsalu oma arvustuses: et selles lavastuses rääkis peata jäänud kaptenina Ojasoo endast, ning see oli kõige dramaatilisem isiklik avaldus Eesti teatris," sõnas Allik.

Mis saab edasi? "Kas see läheb nii valutult nagu pärast Baskini teatrit NO99 loomisega, kui leidus Tiit Ojasoo, kel olid oma ideed, mis tahtsid väljundit, ei tea, aga aeg näitab, et igast lennust sünnib teater, nagu näitavad Must Kast, Kelm või Paide teater. Kindlasti peaks sihtasutuse ja kehandi jätma mõnele järgmisele teatrigrupile," ütles Jaak Allik.