"Anu Rank-Soans on keraamikuna olnud kõiges selles, mida ta teeb ühelt poolt äärmiselt professionaalne, teiselt poolt äärmiselt kirglik kunstnik," märkis saates "OP+" disainiajaloolane Kai Lobjakas. "See avaldub eelkõige tööstusvormide poole pealt. Kui ta vormiliselt on rahulik, siis glasuuri- või värvivalikutes tuleb see kõige paremini välja."

Lobjaka sõnul võttis tööstus väga palju sellest maha. "See, mida me näeme näitusel, on üks pool, aga tegelikult see, mida rohkem poes müüdi, kas või värvide poolest, tõmbus selliseks pruuniks või kollaseks, võrdlemisi ühekülgseks. Seal see nii hästi välja ei tule kui see, kuidas see plaanitud olid."

Lobjakas märkis, et unikaalloomingu poole pealt tuleb see aga välja just pealkirjades. "Sügavus ja teine mõõde just nende pealkirjade kaudu avab neid töid ka vaatajale paremini. Üks hea näide ongi installatiivne töö "Madalam kui muru" 90. aastate keskpaigast, mis tegelikult koosnebki prügikastist leitud tööstusjääkidest või kildudest, mille ta on ümber töödelnud ja vormistanud väga uhkeks ja kõnekaks installatsiooniks."

Kunstiteadlane Harry Liivrand märkis, et tema põlvkond on Rank-Soansi keraamika sees üles kasvanud. "Meil kõigil oli midagi tema loomingust kodudes. Ma mäletan tema asju juba alates 60. aastate lõpust, 70. aastate algusest, kui perekonda ilmusid ka tema vaasid, anumad, kohvikann või siis mõned keraamilised purgid."

Liivrand lisas, et väga hea on tõdeda, et tal on kodus väike kollektsioon tema asjadest. "Tegelikult on ta ju üks osa meie rahvuslikust visuaalsest identiteedist, millele 70. aastate Eesti disain kindlasti andis väga palju. Nõukogude Eestis justkui ei olnudki tegelikult tarbekunstis disaini. Kõik, mis tehti, oli kehvakvaliteediline või seda ei saanudki kusagilt kätte. See ei ole tegelikult õige."

Seda kõike tuleks vaadata natuke laiemalt, leiab Liivrand. "Me võiksime vaadata seda selle ajaloolises kontekstis ja näha, et tegelikult tollases tarbekunstis loodi väga palju seda, mis vormis meie ilumeelt."

Lobjakas tõi välja, et Rank-Soans sai väga hea stardipositsiooni oma kunstiinstituudi-aegse lõputööga, millega talle anti võimalus kavandada ja teostada töö ühte päris hoonesse, mis eksisteerib tänini.

"Ta kavandas ühe kaasaegse pannoo tollasesse Kurtna linnukasvatuse katsejaama hoonesse. Nii et talle anti suurepärane võimalus, mille ta ka väga veenvalt teostas. Aga ta ei jäänud sugugi tegema selliseid eksklusiivseid tellimusi ja selliseid töid tegema, vaid tema valik oli see, et ta läks tööstusesse ja ta jäi sinna," lisas Lobjakas.

Liivrandi sõnul on popkunstist mõjutatud Eesti disainil Eesti moodsa tarbekunsti ajaloos palju suurem roll kui seda tänini on tegelikult teadvustatud. "Kui me vaatame nüüd Anu Rank-Soansi keraamilisi vorme alates tema Siimusti ajast, 60. aastate lõpp, 70. aastate algus, Pärnu periood tema loomingus, Tallinn, siis me näeme, kui tugevalt on ta tegelikult oma kaasajas sees."

"Kui vaadata krestomaatilisi fotosid omaaegsest Tõnis ja Mare Vindi kodust, siis mida me seal näeme tarbekunstist – näeme seal Anu Rank-Soansi vorme 60. aastate lõpust. Tegelikult need kõik konstrueerivad seda moodsat interjööri. Seda moodsat Eesti kodu ja ka siin näitusel vaadates me näeme tegelikult, kui suures sortimendis võis tollal toota väga ilusat tarbedisaini," kirjeldas Liivrand. See on tema sõnul see, millest tänapäeval jääb vajaka.

"Kui me vaatame Põhja, oma suure venna Soome poole ja vaatame seal Aalto või Fracki töid ja mõtleme, et kuidas see kõik on üks osa Soome rahvuslikust identiteedist, siis miks me seda ei võiks seda sama tunnet üle kanda Eesti disainerite tollasele loomingule, mil seda tõesti toodeti väga suurtes tiraažides."

Liivrand usub, et just selles mõttes on see tarbekunstimuuseumi näitus praegu erakordselt tähtis. "Ta tuletab meile meelde seda, kust me tulnud oleme, mis on meid tegelikult vorminud ja et me, kellel seda keraamikat näiteks kodus on, hoiaksime seda kui kullatükki, sest seda rohkem juurde ju ei toodeta. See on meie jaoks muuseumieksponaat ka kodus, väärtustagem seda."