Paul-Eerik Rummo. Märkmeid luuletõlkimisest ({{commentsTotal}})

Paul-Eerik Rummo
Paul-Eerik Rummo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui juba luule mõiste on udune (siinkirjutaja kannatab selle all juba aastakümneid), mis siis veel selle tõlkimisest rääkida. See udusus pole siiski takistanud tahtjaid, ma ise kaasa arvatud, aeg-ajalt tegelemast ühe või teise või mõlemaga. Võib-olla on hoopis just tagant tõuganud.

Iseasi, kuivõrd piiritletud, fikseeritud ja endale selgeks mõeldud-tehtud teoreetilisele vundamendile luuletaja ja/või luuletõlkija oma tegevuses toetub. Või siis, teiselt poolt, milliseid teoreetilisi abstraheeringuid saab tema praktilisest tegevusest ja selle viljadest tuletada. Igatahes on alati tegemist protsessiga, mis ei alga ega lõpe mingi konkreetse teksti tekitamisega ja milles on alati (kuigi võib-olla ajas ja ruumis hajutatult) rohkem kui üks osaline ("autor", "tõlkija"). Siit edasi mõeldes jõuame pinge- või miiniväljale, mis moodustub kultuuri (kui ajas ja ruumis kulgeva või võrgustikuliselt laotuva kõikehõlmava protsessi) ja selle individuaalsete kandjate/teostajate (autorite) suhetest kõigi oma rohkete õiguslike, majanduslike, ka hingeeluliste ja meeleoluliste konnotatsioonidega. Pole lootustki neid siin lahti harutada, aga pole paha ergutavalt meeles hoida, et just selles pingeväljas kogu me tegevus käibki.

Ma ei saa end nimetada teoreetilistes küsimustes päris süütuks. Siiski tajun end toimetavat rohkem spontaanselt ja stiihiliselt, mida need sõnad täpsemalt ka ei tähendaks. Panen siin kirja mõned oma luuletõlkimiskogemusest meelde jäänud üksikasjad või kaasused, mis tunduvad endale mingil moel markantsed. Samuti mõned sama asjaga seotud mõttealgmed ja juhu-uiud. Kas neist midagi üldistada või õppust võtta annab, jääb lugeja hinnata.

Enne veel siiski paar habrast üldisemat pidepunkti (või katset neid visandada). Esiteks, protsessi kulgemise ja tulemuste seisukohast pole vist päris ükskõik, kas näha luulet eeskätt kui üht spetsiifilist tehnilist keelekasutuse viisi teiste hulgas, kui (vanas kooliterminoloogias – ma ei tea, on see praegu veel käibel) "seotud kõnet", mida saab põhimõtteliselt rakendada mistahes teema puhul ja mistahes impulsist lähtudes – või siis näha luules eeskätt katseid ühele muudest eristuvale tunnetusviisile (võib-olla koguni ühele iseäralikule hinge- või vaimulaadile) keeleliste vastete ja fikseeringute leidmiseks (loomiseks).

Neil kahel vaatenurgal on kattuvusi, kuid laias laastus kätkeb esimene ohtu (nii "iseluuletamise" kui tõlkimise korral) suruda tekkiva teksti tunnetuslik sisu Prokrustese sängi (mis vältimatult toob kaasa sisugi muutumise, seda ka tegija teadliku moonutamistahteta). Samas pole selle ohu vältimine (ehk siis vormirangusest loobumine muude kvaliteetide, ambitsioonikamal juhul autori hingelaadi või koguni poeesia kui niisuguse ainuspetsiifika tabamise kasuks) vähemasti adekvaatsusele pürgiva tõlkimise korral samuti õige tee, kuivõrd teatud tekstide (ja vaimulaadide) puhul on just ehituslik rangus ja täpsus nende üheks ja vahel olulisimaks märgilise tähendusega kvaliteediks. Nii et mis siis teha? Ilmselt otsustada igal korral eraldi.

Teiseks, tahtmata ülemäära sekkuda dispuutidesse autori surma ja taas-ülestõusmise ümber, on siinkirjutaja parima äratundmise järgi tähtsamad siiski töö viljad, mitte selle tegijad. Nõnda see asi mulle tundub, niihästi olemuslikult kui (kutse-)eetilise adekvaatsuse mõttes. Aga ka pragmaatilises mõttes – kui eesmärgiks on hea tekst, mida see "hea" siis ka ei tähendaks. Seda pead sa ilmutama, hoolimata enesest, nagu ütlesid vanad eestlased, kes armastasid kunsti endas, mitte ennast kunstis, ja need teised sõnad. Muuhulgas võtab selline lähenemine maha otse- või kaudtõlkimise eelistatuse küsimuse või, täpsemini öeldes, asetab selle pisut teisiti, laiemale pinnale, viies heal juhul kokku kummagi variandi eelised. Vahetule arusaamisele algtekstist (tänu tõlkija heale algkeelevaldamisele) lisandub muudesse keeltesse tehtud tõlgetega kaasakanduv ergastav informatsioon, mis võib esile tuua sulle endale märkamatuks jäänud aspekte või pakkuda eeskujusid, kuidas üle saada keelte erinevusest tulenevatest kadudest või tähendusnihetest. Või kuidas neid "nõrkusi" just ära kasutada, tugevusteks pöörata.

Öeldu erijuhuks on tõlkelise lõpptekstini jõudmine nn toortõlke kaudu. Võib küll lugeda ideaaliks luuletõlke sündi niisuguse tegija sulest, kes pole mitte üksnes väga kodus niihästi algkeel(t)es kui ka oma tõlke sihtkeeles, vaid on ka, kuidas öelda, luuletajaliku tajulaadiga ja lisaks veel valdab paindlikult sihtkeele käsitöötehnikaid. Praktikas esineb sellist õnne harva, kui üldse. Seetõttu ei tohiks tandem (või ka suurem kollektiiv) heast algkeele valdajast ning algteksti taustade tundjast ja tema abi kasutavast sihtkeelsest luuletajast olla kurjast. Muide ei pruugi see puudutada ainult luule, vaid ka mistahes mõttes poeetilisema keelekäsitlusega proosa, sh teoloogiliste ja filosoofiliste tekstide tõlkimist.

Kolmandaks, keskkonna poolt vaadates võib luuletõlkel olla erinevaid funktsioone ja tõlkijail vastavalt erisuguseid impulsse ja algmotiveeringuid. Püüdes neid paigutada mingile skaalale, oleks selle ühes otsas kultuurhariduslik missioon (tutvustada armsale maarahvale maailma ja mõnda, mis selle sees leida) ja teises tõlkimise sujuv üleminek tõlkiva luuletaja omaks loominguks, nn Nachdictung'i vahejaama kaudu. Kuigi tegija seisukohast tähistab esimesena mainitu otsekui üksildase hiiu rügamist väikese ja mahajäänud rahva kivisel vaimupõllul (mida meil siin veel hiljemalt eelmise aastasaja algul haritlased tajusid rängema tööna kui päris põlluharimist) ja skaala teises otsas vaba loomevaimu lehvimist, toimivad mõlemad pidevalt (seda ka "mahult" suuremate kultuuride puhul) ja tingivad ning toetavad teineteist. Seejuures on siiski tegija (tõlkija) algne intentsioon, enesehäälestamine ja vabaduse aste kummalgi puhul erinev. 

o o o o o

Kuid nüüd siis tõesti isiklike kogemuste ja nendega seotud juhu-uidude juurde.

Kõigepealt Dylan Thomasest, kelle puhul ma ei suuda kuidagi meenutada, kuidas kord tema peale sattusin. Võimalik, et kaudselt, kuulates (omakorda teadmata moel näppujuhtunud) Bob Dylani plaate ja lugedes nende ümbristelt poeedi kohta, kellest innustunult noor Robert Zimmermann oma uue nime valis. Teisalt tundsin samal ajal huvi kuuldemängu kui žanri vastu ning selle tippude jälgi ajades avastasin D Th "Under the Milk Wood", mis jättis varju kõik selle, mida kuuldemängundusest seni teadsin või kujutlesin.

Nii või teisiti leidsin end 1970ndate algul pusimas nii "Milk Woodi" kui D Th luuletuste kallal, omamata kuigivõrd süsteemset ettekujutust inglise luulekeele ja -meele kujunemisest ja olemisest. Lisamotivaatoriks küllap oli huvitavalt integreeritud keltilik element waleslasest D Th luules – keltlusega, rohkem küll iiri variandis, oli just samal ajal eesti vaimuilmas tekkimas tänini kestev erisuhe. Yeatsi teadsin mingil määral ju varemgi, kuid tema mõjus kuidagi liiga läbimõeldult ja angažeeritult; D Th oma ääremaisusega, liigutavate kompleksidega ja poliitiliste ambitsioonide puudumisega tõmbas vähemalt tollal rohkem ligi.

Mis ta luules kõige enam intrigeeris, see oli ülimalt tihe kujundlikkus, millest ilma kommentaatorite ja monograafiakirjutajate abita läbi närida vaevalt et oleksin suutnud (ja see "läbi" on siin kindlasti liialdatult öeldud). Peaaegu iga sõna mitmetähenduslikkus, rääkimata siis sõnaühendeist, oli midagi, mida omasse keelde ülevõtmisel kõrvale jätta tundus arulagedana – kogu värgi põhituum seal just peidus olevat paistiski, käsikäes hämarapärase pompöössusega. Mõistagi ei jäänud märkamata vägagi väljapeetud stroofika, tihti ekstsentriliselt virtuoossed riimiskeemid ja kõlainstrumenteeringud, mis eriti autori enda mahlakal häälel ettekantuna tagasid talle suure menu nii live'is kui raadiosaateis (neid salvestisi sain kuulda küll aastaid hiljem). Kuid sellise uskumatu tihedusega sõnaline kujundiloome tundus tol hetkel olulisem kvaliteet kui retoorika muusikalisus, seda enam et algteksti ingliskeelse keeruka metafoorika mahutamine teistsuguse struktuuriga eesti keele samasugustesse stroofi- ja riimiskeemidesse oli ilmselgelt lootusetu.

Niisiis tegin südame kõvaks, fokuseerusin mitmemõõtmeliste tekstide ühele ja ainsale mõõtmele ja püüdsin sellest välja võtta eestikeelse maksimumi. Näitlikult olen seda seletanud "Surmade ja sisenemiste" (1972) järelsõnas. Liiga õnnelik ma tulemuse üle ei olnud siis ega hiljemgi (olen ikka vahel mõelnud D Th juurde tagasi pöörduda ja arendada neid tõlkeid edasi, püüdes saavutatust loobumata anda neile mingi kompaktsem ja süntaktiliselt plastilisem kuju). Seda suurem oli mu imestus, kui mu töö võeti vastu väga positiivselt ja innukalt, nähes selles senistest põhjalikult erineva tõlkekaanoni läbimurret. Ilmselt sattus ta kokku asjaomastes ringkondades mingi kriitilise määrani jõudnud tüdimusega nn homomeetrilisest ja riim-riimi-vastu tõlkemeetodist ja sellega paratamatult kaasnevaist piiranguist, klišeedest, väljakistusest ja originaalisarnasuse sagedasest illusoorsusest. (Näiteks öelda "nad teevad" asemel mõõdu ja riimi pärast "eks nad tee" tähendab öelda kaht üpriski erinevat asja.)

Siia juurde kaks väikest analoogiat. Oskar Lutsul on vähetuntud jutuke "Tõlkijad", kus üks armunud koolipoiss on võtnud oma südamedaami poolehoiu võitmiseks ette mingi saksa- või venekeelse luuletuse ümberpanemise ja sellega jänni jäädes tuleb minategelaselt nõu küsima. Kuid kahepealegi ei suudeta leida riimi, mis vastaks originaalile nii vormilt kui tähenduselt ja kõlaks ka maakeeles ilusasti. Mispeale minategelane, kingsepa poeg, ütleb: kui üks liist ei sobi, tuleb võtta teine. Ehk siis teha üks hoopis teistmoodi luuletus. Ma ei mäleta, kas õnnetu tellija selle plaaniga nõustus või kuidas kogu lugu lõppes, aga igatahes on kingsepapoja nõuandes tõsine iva sees. Just nõnda minagi D Th luuletustega toimisin.

Ja teine analoogia, mida palun võtta huumoriga. D Th, varjamata oma poisipõlve juurde kuulunud unistusi kuulsusest, ei varjanud ka, et oma endassesuletuse tõttu ei lootnud ta nende täitumist. Kui kuulsus ja paljude poolt omaksvõetus ometi tuli, reageeris poeet imestusega, et tema luule, mida kriitika arvas ülimalt esoteeriliseks ja milles autor ise nägi eeskätt "ürikut oma isiklikust heitlemisest, pääsemaks pimedusest mingisugusegi valgusemäära poole", on osutunud sedavõrd kommunikatiivseks. Tahtmata oma tõlkelahenduse otsimise magusaid vaevu kujutleda ligilähedaseltki võrdseteks teise mehe heitlustega de profundis, jääb siiski silma teatud sarnasus, kui vaadelda kummagi retseptsiooni: mõlemal puhul tunnustasid vastuvõtjad abivahendit, tööriista, võib-olla koguni hädavalikut võitluses saavutatud eesmärgi ja võiduka lõpptulemusena!

o o o o o

Milles õieti seisneb ühe teksti raskestimõistetavus ja kas tõlkija, olles selle lahti harutanud, peaks oma töö väljundis raskestimõistetavuse sihtkeele vahenditega taastama või pakkuma lugejale lihtsamat ligipääsu?

Sellega sarnaneb ka küsimus, millisse stilistikasse tuleks tõlkida varasemaist sajandeist pärinevat luulet, eriti kui see pärineb ajast, kui eesti oma luulekeel – välja arvatud kivistunud ja lagunev regivärss – polnud veel tekkinud või oli alles teisi jäljendada püüdvais lapsekingades. Sama käib murdeluule kohta: millist eesti murret lugeda millise saksa, vene, inglise murde analoogiks, eriti juhtudel, kui algteksti murdelisus pole lihtsalt demonstratiivne žest, vaid kannab ka tõesti selliseid lokaalseid tunnuseid ja sisulisi tähendusi, mis samaaegsel kirjakeelel lihtsalt puuduvad?

T. S. Eliot tsiteerib "East Cokeris" (üks "Neljast kvartetist") ühe oma esiisa, Sir Thomas Elyoti (16. saj) teost: "The association of man and woman / In daunsinge, signifying matrimonie— / A dignified and commodiois sacrament etc." Panin selle ligikaudu eesti esimeste piiblitõlgete keelde/kirjaviisi, arvestades ka Sir Thomase raamatust vaid kõige enam sada aastat hilisemaid Georg Mülleri jutlusi: "Mehs ninck Nayne üx-üche kahs /Tantzus, ses tächendus-küllases Abbi-Ellos, / Kumb on üx währt ninck wäggew Sakrament etc". Kriitika luges nii ränka arhaiseerimist liialduseks, mis peab ehk omast kohast paikagi (pidades silmas, et erinevus Sir Thomase ja meieaegse inglise keele/kirjapildi vahel ei ole nii suur kui eesti keele puhul). Samas oli kahju – ja arvan, et põhjendatult – jätta kõrvale nii harukordne võimalus kasutada inglise ja eesti varajaste kirjakeelsete tekstide peaaegu-sünkroonsust. Kuigi see mõnerealine kirjakoht on vaid väike osa "Nelja kvarteti" ulatuslikus tervikus, tugevdab ta võimalust tajuda Eliotile nii olulist seost traditsiooniga ja ka meie seotust sellesamaga – mida arhailisemalt ja kohmakamalt, seda parem, sest see nagu viitaks varasele algusele ja pikaajalisusele.

Püüdes vastata küsimusele raskestimõistetavuse teiskeelse jäljendamise kohta, tuleb ilmselt eristada erineva sünnipäraga raskestimõistetavusi. Dylan Thomas ilmselt tahtiski olla raskestimõistetav – või pigem mõistetamatu, peaasi et sugestiivne. Tõlkija eesmärk võiks sellisel juhul olla samalaadse sugestiivsuse saavutamine. Rõhuga sõnal "samalaadse", s.t sugestiivsuse, mis tuleneb raskesti- või samahästi-kui-üldse-mitte-mõistetavusest. Keerukaks peetud Eliotiga on teine lugu: tema luuletuste jälgimise ja mõistmise raskused on tihtipeale sarnased filosoofiatraktaatide või -loengute jälgimise omadega. Tahtlikku hämarusetaotlust neis üldiselt pole (pigem liigagi pedantseid eritlusi teinekord, kuid see on maitseasi), ja kus nad hämaraks jäävad, seal on tegemist mistahes filosoofia objekti herakleitosliku ürghämarusega kõige eritlemissangarluse kiuste. Nende tekstide intellektuaalse liini enam-vähem kadudeta ülekandmine teise keelde on võimalik – nii pikk ja tulemuslik on eesti filosoofiakeele kujunemisaeg olnud küll.

Siiski tekib siingi vahel intrigeerivaid hetki keelte grammatiliste teistsugususte (ja sellest tulenevate erinevate mänguvõimaluste või -võimatuste) pinnal. Näiteks "Nelja kvarteti" "Little Giddingi" esimeses osas on kaks teineteisest sõnastuslikult imevähe erinenevat, kuid tunnetuslikult eri tasandeile kuuluvat kohta:

There are other places Which also are the world's end, [ - - - - - - - - ] But this is the nearest, in place and time, Now and in England

 ja

Here, the intersection of the timeless moment Is England and nowhere. Never and always.

Esimesega on kõik selge: üks mõeldavaid maailmalõpu hetki ja kohti on nüüdsama ja Inglismaal. Teises, kus tehakse hüpe füüsilisest metafüüsilisse ja ühtlasi tajutakse nende hetkelist/igavikulist samasust, näeme elegantset väljenduslikku nüanssi: aja ja ajatuse lõikumine mitte ei toimu Inglismaal (in England, nagu esimeses kirjakohas), vaid see lõikumine ise ongi Inglismaa (the intersection ..... is England) – nagu vaikimisi ka ümberpöördult. Pinget lisab, et samas pole välditud ka füüsilise paiknevuse rõhutamist (here = siin, selles kohas, "Little Giddingis"), mis omakorda muudab kahemõtteliseks here vastandi, nowhere, samas lauses. Kas seesinane Inglismaaga samastuv, Inglismaaks kehastuv lõikumine leiab aset siin ja ühtlasi eikuskil (sarnaselt järgmise lause "ei iial ja alati'ga", mille juures siiski ei jää märkamatuks, et seekord hetkemäärangut now ei kasutata)? Või laseb lause sõnajärg mõista end ka nii, et kuigi aja ja ajatuse lõikumine võib juhtuda ka mujal, muudes kohtades (nagu esimese näite maailmalõpp), annab see tulemuseks Inglismaa ainult siin – ja väljaspool seda, muudel juhtudel, Inglismaad ei olegi? Kaalusin ka võimalust võtta nowhere'i nimisõnana (tähenduses nowhereness), mis annaks lisavärvingu, et see kõnealune aja ja ajatuse lõikumine on ühtaegu nii Inglismaa kui ka – ehkki leides aset here, s.t ühes määratletud kohas maailmastäielik füüsiline olematus või vähemalt lokaliseerimatus (nagu mõnedel algosakestel moodsas füüsikas). Selle võimaliku variandi jätsin siiski kõrvale, kahel põhjusel: ei tajunud piisavat tuge kogu teose üldisest kontekstist ega leidnud ka küllalt loomulikult kõlavat eestikeelset grammatilist võimalust tolle "eikuskisuse" vasteks.

Tõlkes, mis ära trükiti, jäi nii: "Siin, ajatu hetke lõikumuses, / on Inglismaa ja eikuski. Ei iial ja koguaeg." Alles mõne aasta pärast asja juurde tagasi pöördudes taipasin, et olin jäänud kahe kirjakoha sarnasuse lõksu, märkamata nende peent erinevust. Praegu, kui "Nelja kvartetti" aeg-ajalt avalikult esitan, lasen sel kohal kõlada nii: "Siin see ajatu hetke lõikumus / on Inglismaa ja eikuskil. Ei iial ja alati", mis peaks olema tähenduslikult originaalile lähem.

Muide veel midagi huvitavat, ütleks, et kadestusväärset: arendades "Neljas kvartetis" läbivalt seda aja ja igaviku mõnikord aset leidva lõikumise (võrdsustatav Jumala sekkumisega maailma, Logose lihakssaamisega, teispoolsuse läbimurruga siinpoolsusse jms) motiivi, ei kasuta Eliot kuskil ootuspärast intersection of time (või the moment) and timeless(ness), vaid ikka (the) intersection of (the) timeless moment. Näen selles hiilgavat näidet, kuidas sõnastuse süntaktilise struktuuriga saab öeldatahetavat mitte ainult kirjeldada, vaid ka plastiliselt imiteerida. Esimese hooga tahaks ju nagu küsida, millega see ajatu hetk siis lõikub või kust ta üldse ilmunud on, kui tema (hetke) ajatus sellest (ajavälisega) lõikumisest alles tekibki. Kuid surudes kõik komponendid – aja, ajatuse, nende lõikumise kui fakti ja selle fakti tekkimise hetke – kokku ühte tihedasse, süntaktiliselt elliptilisse vormelisse, tekitab autor just selle mis vaja: keelelise kujundi kõigi nende komponentide sügavast samasusest ehk siis sellise tunnetuse või ilmutuse veenva keelelise ekvivalendi.

o o o o o

Küllap oleneb tõlkemetoodika valik mõnikord ka õige juhuslikest asjaoludest. Apollinaire'i "Vööndi" puhul (toortõlge ja mitmete taustade avamine Triinu Tammelt) oli üheks selle ettevõtmise tõukejõuks asjaolu, et hakkas täis saama viiskümmend aastat tolle väga võluva ja modernismi ajaloos märgilise tähendusega poeemi esimeste eestistatud katkete ilmumisest (Jaan Krossi tõlkes), millisel faktil omakorda oli märgiline tähendus: tegemist oli esimeste katsetega vähemalt filoloogiatudengite õppevahendi formaadis tekitada Nõukogude Eestis mingitki ettekujutust lääne modernismi algus- ja kõrgaegadest. Muide, sattumuslikult möödus tolle õppevahendi ilmumise aastal (1962) omakorda just viiskümmend aastat "Vööndi" algupärandi esmailmumisest. Summa summarum ei jäänud mulle enam võimalust ikka veel edasi lükata oma ammuse unistusliku plaani – asi terviklikult eesti keelde tuua – täideviimist.

Niisiis, metoodikast rääkides oli kaks valikut – kas hakata pihta nullist, võttes aluseks vaid originaali, või lähtuda samal ajal ka Krossi versioonist. (Midagi sarnast kordus just nüüd hiljuti, kui mult telliti Ibseni "Peer Gynti" uus tõlge ja kaalusin pikalt, kas siiski mitte piirduda Underi tõlke mõningase kohendamise ja puhtkeelelise nüüdistamisega – enne kui viimaks siiski otsustasin uue täistõlke kasuks.) "Vööndi" puhul sai määravaks, et Krossi tõlkekatked mitte ainult et olid mul ajus lakkamatult kummitanud nende esimesest lugemisest peale, vaid olid ka suuresti mõjutanud mingit osa mu enda luuletamisest. Seetõttu olnuks nende kõrvalejätmine mitte lihtsalt kohatu, vaid lausa kuidagi vägivaldne iseenese vastu. Pealegi tundus nüüd, originaaliga põhjalikumalt tutvudes, Krossi lähenemine olevat piisavalt kohases võtmes.

Niisiis taandus valik konkreetsustele, kuidas Krossi ja mu oma töö omavahel tervikuks integreerida ja mida ja kuidas selle jaoks Krossi katkendeis muuta. Ja üldse: kuidas Apollinaire'i võrratule balansseerimisele klassitsistliku "tõstetuse", katoliikliku pateetilise harduse ja argise kõnekeelsuse üheaegsuses konstrueerida sõnastuslik ja värsiehituslik vaste hoopis teise traditsiooni raames – kas see tegelikult täiesti veenvalt õnnestuda saabki? Aga mingi üldkõla, põhivärvingu poolest läks ehk siiski enam-vähem korda visandada kaarsild üle saja aasta ja sügavamate mentaliteedierinevuste.

Üks, mida tegin, oli tõlke mõningane lähendamine sellele sõnapruugile, mis oli meil käibel originaali kirjutamise ajal – "automobiilid" pro "autod", "omnibused" pro "omnibussid" või "bussid" – silmas pidades, et Eestigi tollases originaalluules olid suurlinnamotiivid ja modernistliku mentaalsuse märgid juba omajagu olemas. Ühtlasi annavad sellised kerged stiliseeringud tänapäeva lugejale signaali ka vastupidisest – modernismi (= nüüdismeelsuse) natuke naljakast aegumusest möödunud saja aasta jooksul.

Teiseks tuli riimida need kohad, kus Krossi tõlgitu katkes poole stroofi pealt, või lähendada tema tonaalsust sellele, millega lahendasin temast kärpesse läinud kohad.

Kolmandaks (mis ei puutu enam Krossi pärandisse) tuli leida lahendus kohtadele, mille täpsem tähendus originaalis jäi tabamatuks ka kommentaarides ja muukeelseis tõlgetes abi otsides. Need on need igale tõlkijale tuttavad mured. Siin aitas (nagu ikka sellistel puhkudel) orienteerumine teose üldise tonaalsuse ja konteksti järgi, aga ka toetumine sõnastuse konstrueerimisel sellisele tavaliselt häirivale tegurile, nagu seda on riimisundus. Nii näiteks sai kirjakoht

Aujourd'hui tu marches dans Paris les femmes sont ensanglantées

C'était et je voudrais ne pas m'en souvenir c'était au déclin de la beauté,

kus erandlikuvõitu keelend ensanglantées jätab naiste veripunasuse, verisuse, veristatuse jne suhtes otsad lahti ja ka käepärased inglise ja vene tõlkijad kuidagi kõrvale hiilivad, sellise kuju:

Käid ringi Pariisis naised on verest määrdunud

Kuis küll ununeks see millest alguse sai ilu väärdumus.

Tuginesin sellele, kuivõrd ülesaadamatult painavaks motiiviks (lihaliku) armastuse dramaatiline kahetisus kogu poeemi vältel on, nagu ka algul ülevana tajutud ilu allakäik (déclin de la beauté). Viimase võimendasin (küllap pisut liialdatult) väärdumuseks ja sain seeläbi riimilise sundvõimaluse tuua mängu ka määrdumus. Ega lihtsustamine ja ülepaisutamine kõige ilusam tegu ei ole, aga mis üle jäi.

Tegelemine "Vööndiga" suunas tähelepanu ka sellele, kuidas XX sajandi luule – lisaks kalduvusele eelistada vabavärssi – käsitab ja kasutab klassikalilisi värsimõõte. "Vööndi" pikkade lõikude aleksandriinisarnasus on ilmne, samas ühtegi puhast aleksandriinilist värssi siin ei leidu. Sama või ligilähedast hoiakut ilmutab ka Dylan Thomas niihästi blankvärsi kui ka riimilise viiejalalise jambi suhtes, rääkimata Eliotist, kelle kõigis suuremates oopustes leidub värsistuse mõttes ideaalselt klassikalisi osi.

Lähilugejana (kes tõlkija paratamatult ja tahtlikult on) pean ütlema, et säärane koketerii traditsiooniga on totaalsest vabavärsistusest omajagu huvitavam. Eriti Elioti suuroopuste puhul oleks nende riimiliste-meetriliste osade (ning ka üksikute ootamatute riimiliste reapaaride, mis järsku välgatavad siin-seal keset voogavaid lauseperioode) ümberpanek tuimalt "vabasse" värssi tervikule täiesti hukutav – kuigi seda on sageli tehtud, tulemuseks lõpmata puine üksluine joru ja autori kompositsioonilise meisterlikkuse reetmine. Niisiis punnitasingi isegi "The Dry Salvagesi" teise osa kõigi selle kuuekordsete riimide ja kuue süntaktiliselt sarnase stroofiga ka eesti keeles üpriski samasugusesse vormi – kuigi näiteks Dylan Thomase "Don't Go Gentle..." puhul olin korduvate riimidega villanelli-vormi jäljendamise ülaltoodud kaalutluste õigustusel ära jätnud...

Taustaks tuleb tunnistada, et vajadus ja tahtmine edasi anda originaali mänglemist klassikaliste või muidu vanade vormidega asetab tõlkija ühe ahistava fakti ette. Nimelt on nende vormide esindatus ja nendega seotud traditsiooni juurdumus meil oluliselt nõrgem kui neis kultuurides, millest tõlgime. See annab nende tänasele kasutamisele mistahes viisil ja eesmärgil parimalgi juhul teise tähendusliku kaalu ja sisu, kui on algtekstidel omas tekkekeskkonnas. Seda teadmist tuleb vist võtta rahulikult kui aksioomi, aga siiski tabad end vahel unistamast, kuidas saaks ajalugu tagantjärele täiendada.

o o o o o

Need olid näited juhtudest, kus tegemist oli "puhta" luulega ses mõttes, et autorid seda luulena välja pakkusidki. Kuid on külluses juhtusid, kus luulet – siin siis eeskätt värsskõne tähenduses – kasutatakse mingi muu eesmärgi vahendina või mingi suurema konstruktsiooni komponendina. Värssnäidendid näiteks, mille puhul ei saa unustada, et Euroopa teatrikunsti algus antiigis ju lauldavast värsist välja kasvaski. On ka iseäralikke vahe- või ühendformaate: kui Shakespeare kirjutas oma näidendid, mis kohati pakuvad ingliskeelse luule kõrgtaset, selgelt tarbetekstidena oma näitetrupile mängimiseks, siis Schilleri puhul ei oskaks öelda, miks mõni ta lavale mõeldud kompositsioon on värsis ja mõni teine proosas. Ja sinna otsa Goethe "Faust" või Ibseni "Armastuse komöödia", "Brand", "Peer Gynt" – kõik värsis, kõik vormistatud näitemängudeks, suuresti üles ehitatud väitlevate-võitlevate dialoogidena nagu just draamažanrile olemuslikult kohane, samas aga kõik mõeldud eeskätt lugemiseks – sedavõrd, et nende lavale mahutamine ja saalis istuvale publikumile seeditavaks tegemine on alati olnud probleem.

Iseenesest pole selles tänapäeval, kui kohtame hübriidsust kõigis eluvaldkondades toidutootmisest ja prügimajandusest sõjapidamiseni ja kui teaduses ja kunstides teeb ilma inter- ja transdistsiplinaarsus, midagi ebatavalist. Praktiline küsimus on niisiis, kuidas igal konkreetsel rakendusjuhul toimida algteksti värsilisusega ja üldse selle algse stiiliga/poeetikaga. Siin tuleb arvestada mitut asja, mida kogesin "Brandi" tõlget tehes (toortõlge Sigrid Tooming) ja saadud kogemust just praegu edasi arendades "Peer Gyntiga" (toortõlge Riina Hanso).

Esiteks ei saa saalis istuja, erinevalt lugejast koduses tugitoolis, "lehte tagasi pöörata", kui midagi tabamata jääb. Seega on vältimatu tõlkides taotleda sõnastuse erilist selgust, kasvõi mõningase mõttelihtsustuse hinnaga, südame veritsedes (kuna ju tead, et suurejoonelise värssdraama vorm on tihti valitud just nimelt keerukate filosoofiliste abstraktsioonide näitlikustamise ajendil). Teiseks mahuvad nii ulatuslikud tekstid lavale vaid sihipäraselt kärbituna, mis toob kaasa vajaduse väljalõigetest jäänud otste kokkusõlmimiseks (nt värsimõõdu või intonatsiooni pidevuse hoidmiseks), aga ka tekstisse informatiivsete vihjete lisamiseks, kui kärpimine on kaasa toonud ka mingi edasise mõistmiseks vajaliku teadmuse kao.

Kolmandaks ei saa unustada, et lavaletoodava draamateose puhul on tekst vaid üks kogumuljet tekitava terviku komponente. Lõppkokkuvõttes peaks kõik komponendid üksteist toetama ja täiendama, mitte "tapma" või üle korrutama stilistiliselt või informatiivselt. See tahab tekstitegija ja lavastaja teineteisetajumist, töötamist samas suunas.

"Brandi" puhul loobusin 6000värsilise teksti meetrilisest monotoonsusest, vaheldades värsimõõte ja ühtlasi markeerides eri mõõtude abil stseenide ja/või stseeniosade muutlikke meeleolusid. Huvitav oli seejuures märgata, kuulates teksti originaalesitusi, kuidas läbivalt vaid kahes, omavahel suhteliselt vähe erinevas mõõdus kirjutatud teksti "raiuvuse", mis iseenesest sobiks ju hästi Brandi jäiga ja nakkava järjekindluse auditiivseks vasteks, näitlejad pigem taandasid olmeliseks, argikõnelähedaseks. – Loobusin ka riimidest, mille tagaajamine teinuks teksti luterlikult lihtsa koe kunstlikuks ja raskesti jälgitavaks. Samas riimistasin mõne episoodi siiski, pannes selle markeerima (erinevalt ajaloolisest kujutelmast, et riimiline kaunis värss tähistab ülevust) triviaalsust ja mõttevaegust. – Peale selle andsin tekstile kohati hoopis proosavormi, sealhulgas mõnedes kõige põhimõttelisemates dialoogides, kus panin ühe osalise rääkima mõnda aega värsis, teise proosas, et siis järsku see ümber pöörata. Püüdsin sellega anda mitte ainult stiililise võimenduse "Brandi" põhikonfliktile – ülevuse ja maalähedase igapäevasuse klappimatusele –, vaid ka (julgen uskuda, et Ibseni probleeminägemisele liialt omapoolset värvingut lisamata) markeerida konfliktipooluste vastastikust pööratavust ja tegelaste arusaamade manipuleeritavust.

o o o o o

Selle kirjatöö üleandmise tähtaeg jõudis kätte, samas mõned eelmärkmed on veel lahti kirjutamata, rääkimata uutest mõttekestest, mis sedasinast läbi mõeldes alles pähe tulidki. Aga ehk pakub siintoodugi midagi. Ise tunnen, et selle kirjapanemine ärgitas mind jälle tagasi pöörduma pooleliolevate tõlkimiste, nagu ka muid vaimutegevuse valdkondi käsitlevate tekstide lugemise juurde. Laineti nad käivad – teoretiseerimine ja praktiseerimine.

Tahaks siiski veel kord rõhutada, et kõik see suvalisuse ja igakord-uuesti-otsustamise apoloogia, mis ehk võib mu märkmetest välja üldistuda, ei tähenda vähimalgi määral selliste tõlketitaanide nagu Annist, Oras, Rein Sepp, Masing, Torpats, Kaalep, Sang, Rajamets alavääristamist või nende ja neist õppust võtnute rajatud tee(de) eksitee(de)ks kuulutamist. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne, on öelnud luuletaja, ja küllap on võrdne/võrdväärne ka nende laius ja sillutise liik. Lihtsalt ühelgi puhul pole tegemist ainukaanoniga (ka eelloetletud titaanidel, nende suurele sarnasusele vaatamata, leidub küllalt eri suundadesse viitavaid nüansse), vaid üksteist täiendavate erijuhtudega ühes suuremas, loodetavasti jätkuvalt paisuvas tervikus. Tervikus, mille (üheks) immanentseks funktsiooniks ja olemasolu õigustuseks on ühe keele võimaluste avastamine ja nende juurdeloomine teistes keeltes tehtud inspireerivate tekstide ülekandmise ajel.

Niisamamoodi on luuletõlkimine üks luuletamise erijuhte, mitte midagi sellest madalamat, kõrgemat või lahusseisvat. Kui inspireeritud toimimiste puhul saab üldse rääkida teadlikult seatud eesmärgist, siis nii "iseluuletamise" kui tõlkimise korral on selleks mingi eneseküllasuse mulje jätva keelelise objekti tekitamine, millega kokkupuutujal ei pruugi tulla pähegi küsida selle algtõuke ja alglätte järele. Või siis, teistmoodi: kujutlegem mingite juppide väljakiskumist katkematust (aja-, keele-, olemise-) voolust, et saaksime neid lähemalt vaadelda – sealjuures unustamata, et pärisväärtuse ja -tähenduse annab neile see vool, mitte meie kui väljakiskujad ja vaatlejad. Ka sellise vaateviisi puhul pole mingit tähtsust, kust me tegemiste algtõuge pärineb – kas me omast peast, mõnelt teiselt "autorilt" või haldjatelt ja vaimudelt.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Tõlkija Hääl



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: