Arvustus. "Ingmar Bergmani otsinguil" sobib võtmena Bergmani loomingusse
Dokumentaalfilm
"Ingmar Bergmani otsinguil" ("Searching for Ingmar Bergman")
Režissöör: Margarethe von Trotta, Felix Moeller, Bettina Böhler
Rootsi filmi suurkuju Ingmar Bergmaniga on igal filmihuvilisel oma isiklik suhe. See on sama kirglik kui Bergmani enda looming - vihkamine vaheldub armastusega, jätmata ruumi neutraalsele leigusele. Bergmani fenomen ongi selles, et oma elu halastamatu ja ausa peegeldamise kaudu leiab ta tee iga vaataja salatutesse hingesoppidesse, tungides sinna, kuhu keegi vabatahtlikult vaadata ei taha. Sestap pole ka ime, et Bergman on mõjutanud oma filmide, näidendite, raamatute ja teletoodanguga põlvkondi teatri- ja filmiinimesi.
Saksa "uue laine" (Fassbinder, Herzog, Wenders, Schlöndorff jt) režissööride hulka kuuluv Margarethe Von Trotta jagab oma kiindumust ja vaimustust Bergmani vastu tänavu valminud dokumentaalis "Ingmar Bergmani otsinguil" (Searching for Bergman. 2018.), mis veel tuleva nädala jooksul linastub kinos Artis.
Von Trotta käsitlus sobib hästi sissejuhatuseks Bergmani maailma, aga miks ka mitte täienduseks juba olemasolevale, isiklikule Bergmani maailmale. Iga uue eluloolise tahu avanemisega täieneb nimetatud universum uue infoga, võimaldades uuesti Bergmani loomingut tõlgendada. Von Trotta lähtub just nimelt sellest samast otsingu ja avastamise põhimõttest. Tema käsitlus avaneb esimeste kaad ritega Bergmani ühest legendaarseimast filmist "Seitsmes pitser" (1957) ja selle võttepaigast. "Seitsmes pitser" oli toonasele filmitudengile Von Trottale tõukeks suure filmi juurde, enamgi veel, Oliver Assayas kinnitab Von Trottale, et Bergmani 1950. lõpu, 1960. aastate linatööd kujundasid kogu prantsuse uue laine (Godard, Truffaut, Rivette, Chabrol) tegeliku näo. Von Trotta demonstreerib uhkusega ka tema jaoks olulist tagasisidet, kui Bergman nimetas ühe enda jaoks olulise filmina 30 aastat hiljem Von Trotta draamat "Die Bleierne Zeit" (1981).
Mälestuste ja intervjuude alt kumab läbi Von Trotta salajane soov olla ise üheks Bergmani muusaks nagu Liv Ullman, Harriet Andersson, Ingrid Thulin või Gunilla Lindblom. Intervjuude, filmitsitaatide ja Ingmar Bergmaniga seotud kohtade kaudu püüab Von Trotta omalt poolt raamistada Bergmani kompleksset isikut ja vastuolulist loojanatuuri. Samas on "Ingmar Bergmani otsinguil" isegi võib olla liigagi ülevaatlik ja t eenib pigem sissejuhatavat kui isikliku suhestumise eesmärki. Muidugi on Von Trotta käsitlus vaieldamatult vajalik, vaatamata Bergmanist tehtud dokumentaalide hulgale. Von Trotta annab Bergmani mõistmiseks ajaloolise tausta ning lisab sinna personaalset lähenemist, seega sobib "Ingmar Bergmani otsinguil" Bergmani juubeliaastasse omamoodi võtmena ta loomingusse. Kahjuks ei saada Von Trotta dokumentaali Artises oma ülevaatekava, sest peale Rainer Sarneti kureeritud filmide valiku Sõpruses oleks põhjust juubeliaastal näidata ka teisi Bergmani tuntud või vähemtuntud filme nagu "Maasikavälu" (1957), "Fanny ja Alexander" (1982) või "Maag" (1958) või mitmes dokumentaalis tsiteeritud legendaarset "Suvi Monikaga" (1953).
Toimetaja: Kerttu Kaldoja