Ajaloolane ja kasvatusteadlane Milvi Martina Piir: ajaloo õpetamisel tuleb arvestada inimese ajatajuga ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli ajaloolane ja kasvatusteadlane Milvi Martina Piir, kes on oma doktoritöös käinud välja uue ajaloo õpetamise ja käsitlemise viisi, mille keskmes on inimlikud väärtused, mitte verised sõjad ja vallutused.

Piir kaitses eelmisel aastal Tallinna Ülikoolis doktoritöö "Ajalookasvatus: subjektiivne ajataju, väärtused, metodoloogia", mis võiks töö juhendaja Tiiu Kuurme sõnul muuta kogu meie ajalooõpetuse paradigmat, viies fookuse vägivaldsete sündmuste ümberjutustamiselt inimlikele väärtustele, millega on võimalik samastuda.

"See kõik algas tegelikult lihtsast küsimusest – mis toimub ajaloost lugeva inimese peas, kuidas ta mõtleb ennast ajas tagasi, mineviku sündmustesse, kuidas ta rändab ajas. See on oluline vaimne fenomen ja sellega tuleb arvestada, selgitas ta.

"Ei piisa sellest kui me kasutame üldpedagoogika võtteid, et alustame tuttavast ja liigume võõra suunas, alustame konkreetsest ja liigume abstraktsema suunas. See kõik on õige ja toimib, aga peab arvestama veel ühe asjaga – kuidas toimib inimese ajataju, kuidas meie aju töötab," jätkas Piir.

Ta tõi välja, et ajaloost rääkides on oluline teha vahet, kas info vastuvõtjad on professionaalid või on see suunatud mitteajaloolastele. "Populariseeriv kõne ajaloost hõlmab näituste väljapanekuid, dokumentaale, ajalooraamatuid ja vastava valdkonna meelelahutust – see tähendab, et ei räägi professionaalid omavahel. Toimub kõne mitteajaloolastega, olgu nad lapsed, noored või täiskasvanud, aga tegemist ei ole professionaalidega."

"Plekktrummis" käis külas ajaloolane ja kasvatusteadlane Milvi Martina Piir. Autor: Kairit Leibold/ERR

"Tõsi on see, et kui ma räägin kolleegiga, siis ma võtan jutus mingid kurvid sirgeks. Ma ei selgita terminoloogiat lahti. Ma tean, et kolleeg mõistab, isegi kui minu hetke eneseväljendus on kuidagi rabe. Sellist asja ei saa lubada kõneledes kellegagi, kellel pole vastavat professionaalset koolitust, sest me võime väga kergesti luua kummalisi kujutluspilte," selgitas Piir.

Tema sõnul ei piisa ajaloo õpetamisel üksnes akadeemilisest ajalookõnest. "Ajaloolased teevad oma tööd ja see on ka tähtis. Lõppude lõpuks nende töö kaudu tekib meile teadmine ajaloost – nad teevad kindlaks fakte, seostavad neid, tegelevad allikakriitikaga."

"Kui meil on tarvis see teaduslik info tõlkida sellisesse keelde, millest saaks aru koolilaps, siis ei piisa õpiku kirjutamise juures sellest, kui ülikooli õppejõud annab kirjastusele üle oma ülikooli loengu konspekti, et toimetaja ole hea, võta välja siit mõned keerulisemad asjad ja lisa sinna mõned küsimused ja metodoloogia. Sinna vahele on vaja kasvatusteadlast juhul, kui meid tõepoolest huvitab selle sõnumi vastuvõtja ehk õpilane kui subjekt," sõnas Piir.

Ajaloo mõistmiseks on vaja luua õppijale isiklik tasand

Ta selgitas, et tavapäraselt on ajalookäsitlus piiratud teatud eluvaldkondadega, näiteks poliitika, kuid see ei anna terviklikku ja sidusat pilti. "Me peame arvestama sellega, milline on õpilase kogemus. Õpilasel ei ole kogemust sellest, kuidas on marssida lahinguväljal, lüüa maha 10 000 vaenlast, kuidas luua või purustada riike, ta ei juhi maailma suuri kontserne, ta ei tegele majandusega. Selleks, et viia ajalooline sõnum väärtuste tasandil õpilaseni, noore inimese või miks mitte ka täiskasvanuni, vajame isiklikku tasandit. See on see tasand, kus toimub kasvatus."

Piiri sõnul võiks kogu ajaloo õpetamise juures tõsta esile erinevaid valdkondi ja inimese kasvamisvõimet. "Me teame, et ajaloos on juhtunud koletuid asju, me teame, kuidas inimolendid on võimelised tegema teistele omasugustele halba uskumatutel viisidel. Samas ei tohiks me jääda sellega ühekülgseks. Kõigile nendele koledustele vastukaaluks on ka kõige halvematel aegadel, kõige hullemates sõdades ja katastroofides alati leidunud inimlikku abivalmidust, hoolimist ning armastust. See võiks olla see sõnum, mis jääb ajaloo stuudiumist kõlama."

"Kooli ajaloo eesmärk ei ole kasvatada tulevasi ajaloolasi. Me ei aita sellega kaasa, kui me pakume ainult ühekülgseid rolle. Kõik need poliitikud, väejuhid, sõjapealikud, suured majandusinimesed, seda kõike on vähe. Maailm on palju kirjum. Me peaksime seda kirjusust esitama, lõppkokkuvõttes need ühiskonnad, kus me elame ja see maailm, mida me jagame, ei põhine siiski vallutustel, vaid inimeste looval tööl," selgitas ta.

"Miks me siis lõppkokkuvõttes üldse ajaloost räägime, võib-olla paneks selle poe kinni ja piirduks kodanikuõpetusega? Minu meelest just need kasvamisväärtused ja vaimsed väärtused on see, mis väärib seda tööd ning vaeva, näidata, et inimene on võimeline muutuma positiivses suunas, suuteline arenema ja paremaks muutuma ja mitte ainult – ta ka tahab seda. See on tasand, kus me saavutame kasvatusefekti ja kontakti ka väga noorte lastega," märkis Piir.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: