Katre Talviste. Tõlkija hääl(ed) ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

La Mettrie just ütles, et võrdlev anatoomia õpetab, et kõigi neljajalgsete järel on suhteliselt kõige suurem aju lindudel, kaladel aga on suur pea, kuid see on arust lage nagu heal hulgal inimestelgi.[1] Kui laused vestluses niimoodi hakkavad algama, saadakse juba lennult aru: tõlgid midagi, jah?

Jah. Kui mõni tõlge parajasti käsil on, kipub autor ikka kõikvõimalikel teemadel kaasa kõnelema. Mõni muidugi rohkem, mõni vähem. Diderot'l näiteks oli peaaegu iga päev midagi öelda, kui tõlkisin "Kirja pimedatest" ja "Kirja kurtidest ja tummadest". Kui tõlge kirjastusse edasi rändas, saabus ootamatu haledus ja meelehärm – ootamatu nii oma intensiivsuse kui ka selle poolest, et üldse tuli. Võiks ju arvata, et kui töö valmis, siis tundub, nagu oleks midagi ära teinud, mitte et oled millestki ilma jäänud. Mitu päeva kulus ärajagamiseks, et tegelikult ju siiski – kuude kaupa keegi kogu aeg targutab ja tänitab toas, aitab vaenlasi kiruda ja sõpru lõbustada, ja siis äkki jääb vakka ja läheb minema, edasi vaata ise, kuidas saad.

Iga autori ja iga teksti puhul on see lahkuminek muidugi erinev. Kui Diderot'lt natukenegi katartilist härdameelsust ei õpiks, võiks piinlik olla, kui Baudelaire'ilt midagi sellist õpiks, võiks ka. Lõpuks peab see hääl, mis tõlkija töötoas enesele omasel moel kõneles, ligilähedaseltki sarnasena kõlama teiste jaoks ja teises keeles ning selle kõla peab talle tekitama tõlkija. Olgu tõlkija enese hääl milline tahes, aktsent jääb mõneks ajaks külge. See ei ole iseenesest mingi müstika, pigem foneetika. Päris häälega on ka nii – kui hoolega kuulata, kuidas teine midagi hääldab (näiteks võõramaalane võõrast keelt), ja aru saada, mida hääldusaparaat selleks tegema peab, et niimoodi välja tuleks, on võimalik hääldust järele aimata. Inimene, kel on loomuldasa hea kuulmine, saavutab selle võib-olla puhtvaistlikult, aga on ka hulk viise, kuidas tähelepanu, teadmiste ja treeningu abil ses osas teadlikult edeneda. (Taustal pajatab La Mettrie innukalt, kuidas Johann Konrad Amman on kurttummasid kõnelema õpetanud, lastes neil jälgida ja jäljendada kõneleva inimese lihaste tööd, ja unistab, kuidas nii võiks ju ahvigi rääkima panna.) Ent ka juhul, kui enam-vähem viisakalt välja tuleb, jääb jutu sees ümberlülitumine ühelt keelelt ja ühelt hääldusaluselt teisele üsna keerukaks.

Sel määral, kui hääl on metonüümiline kujund selle kohta, mida tõlgitav tekst räägib, võivad need mõjutused olla tõlkijale ja teistelegi inimestele üsna ilmsed ja arusaadavad. Ent hääle kujund on tegelikult märksa avaram ning kirjeldab hästi ka keerukamaid juhtumeid. Baudelaire'i esseistikavaliku käsikirja teisel või kolmandal ringil üle lugedes nägin selgesti, mis kõigile teistele lugejatele oleks ilmselt silma jäänud juba varem, et sellist süntaksit eesti keeles küll olla ei saa. Tegi murelikuks. Siis mõistsin, et saab küll, aga neil asjaoludel, mille kallal prantsuse üliõpilastega kolmanda aasta eesti keele grammatika praktikumis selleks ajaks palju ja visalt pusinud olime. (Kas nii on õige? – Oleneb, mida sa öelda tahad.) Suulises kõnes kasutatakse vahendeid, mida kirjalikus tekstis kasutada ei saa, näiteks intonatsiooni, ja see võimaldab terve lause teabestruktuuriga teistmoodi ümber käia kui kirjas, kus põhimõttest, et tuttav info asub lause alguses ning uus lause lõpus, tasub järjekindlalt kinni pidada, et tekstil mõte sees püsiks. Baudelaire'i mustandit endale ette lugedes sain ma aru küll, kust need laused tulid, ja vähemalt üks prantsuskeelne lugeja kinnitas, et Baudelaire'i publitsistika ja esseistika mõjub pigem spontaanse ja suulise, mitte väljapeetud literatuurse tekstina. Ju siis kõlasidki Baudelaire'i raevukad arvamus- ja arutluspuhangud meeles selgemini kui pärast paberile panemist, ja tõlkesse said esialgu kirja nii, nagu ise räägiks, kui seda kõike ütleks, aga distantsi kasvades kadus heliriba taustalt ära, lauserõhud nihkusid lugemisel paigast ning selleks, et teistel inimestel oleks lootust millestki aru saada, tuli oma suuline tekst kirjalikuks toimetada.

Tõlkija häälest ei tohiks saada müra, mis teksti lugemist igavesti saatma jääb. Nõnda on mulle tundunud ning mõnele teiselegi tõlkijale, kellega olen üht või teist kirjakohta või üldisemat küsimust arutanud, on minu meelest ka tundunud, ehkki just nõnda pole me seda põhimõtet sõnastanud. See, kas just nõnda või kuidagi teisiti, on seejuures kõrvalisem. Olulisem näib mulle, et tõlkijad ei sõnasta eriti põhimõtteid ja et see ei ole juhus. Tõlkeuurijad sõnastavad neid küll ja kurvastavad kibedasti, et tõlkijatest ses ametis palju abi ei ole. Seda tean ma selle maona, keda tõlketeadus on palju aastaid oma rinnal soojendanud, ilma et mul seda kurvastust oleks kunagi õnnestunud isegi hädapäraselt teeselda. Tekst on elus asi. Inimene, kel elusast asjast vähegi arusaamist ja respekti selle vastu, ei mõtle abstraktselt ette välja, mismoodi ta sellega (ja kui juba põhimõte, eks ole, siis ka kõigi teistega) jutu peale saab ning mis kuni lõpuni edasi juhtub. Ei ole juba ses mõttes mõistlik strateegia, et kui tegu on tekstiga, siis tekst ehk tõesti ei saa sellise kohtlemise peale inimesele otseselt midagi teha, aga kui naabri kassiga, siis see juba saab nii mõndagi, naabrist endast rääkimata. 

Pigem on küsimus mürast just seda – küsimus. Üldistatud kuju kõigist neist küsimustest, mida tõlkija tekstiga töötades kogu aeg esitab, et tajuda piiri selle vahel, mida ta ausalt usub tekstis kuulvat ja mida kuuleb vastusena omas peas, sest ega seal ju ka parajasti käsil oleva tekstita kunagi päris vaikus ei valitse. Tekst ütleb midagi ja tõlkija reageerib, nagu iga lugeja reageerib: osalise arusaamise ja osalise arusaamatuse, mõtte- ja mäluseoste, kujutluspiltide, vastuväidete või edasiarendustega, vaimsete hüperlinkidega teistele tekstidele oma elus. Tõlkija erineb muudest lugejatest selle poolest, et ta peab oma reaktsiooni lause-lauselt teadvustama, et seda ära kasutada ja ühtlasi ohjeldada. See reaktsioon ongi arusaamine, aga enamasti on seda rohkem, kui on tingimata adekvaatne edasi anda. Kui Baudelaire on kunstinäitusel nähtud imalavõitu pildi kohta tsiteerinud pähekippunud lauluüminat, mis juhtumisi kõlab eesti keeles samal viisil ja võiks meenuda umbes samasuguse pildi peale, siis võib mustandis tükk aega selle koha peal seista "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...", aga ei seisa niisama, vaid koos küsimusega, kas päris nii ikka saab jätta. Kui Tammsaarel kukub Goethe kuju kapi otsast maha ja läheb katki hetk pärast seda, kui Slopašev on nõudnud: "Valgust, enam valgust!"[2], võib tõlkijal selle repliigi vasteks kippuda "MehrLicht!", aga samuti koos küsimusega, kas see prantsuskeelses tekstis ei oleks liiga pealetükkiv.

Tõlkelugu tunneb sedalaadi küsimustele väga erinevaid vastuseid. Need lood iseenesest lõppesid nii, et Baudelaire ümiseb ka eesti keeles ikkagi Normandiast (sellel FrédéricBérat' viisil, millel on Mihkel Veske eestikeelsed sõnad Peipsi rannast ja Läänemere kaldast) ning Tammsaare tegelased prantsuse tõlkes Goethet otse ei tsiteeri. Mingil tasandil võivad need näida hoopis vastandlike olukordadena: kas mugandada või võõritada. Need on tõlketeooria ühed kesksed küsimused, kummatigi vähemalt neil juhtudel, tundub mulle, tegelikult kõrvalised küsimused või põhiküsimuse kõrvalsaadused. Põhiküsimus ise on, kas seda, mida ma tekstis näen, õigemini kuulen, kuuleks seal ka keegi teine, või kuuleks see teine seda seal ainult juhul, kui mina selle sinna panen. Ning edasi – kas peaks jätma lugejale võimaluse seda mitte kuulda?

Kuulmisvõimaluse loomine on õigupoolest väiksem mure. Kui lugeja enda repertuaaris leidub sarnaseid seoseid (näiteks teadmine, et laule "Ma Normandie" ja "Kas tunned maad" lauldakse samal viisil või et Goethe viimased sõnad olid väidetavalt MehrLicht!), tekib see võimalus iseenesest, kui tõlkija vastavas kirjakohas hoopis segadusse ei satu või tohutu loomepalangu küüsi ei lange, nii et laul pole teadjalegi tuvastatav ja Slopašev räägib millestki hoopis muust kui valgusest. Kui neid seoseid pole, siis kõlab selle koha peal taustal üks hääl vähem, aga ta pole ka puudu, kui lugeja ei tea, et see võiks seal olla – kui tõlkija pealetükkivalt ei sunni.

Seda, mis mõjub teistele pealetükkivalt või mis teistele üldse kuidagi mõjub, inimene tegelikult ei tea. (La Mettrie: "... sellepärast peabki teisi inimesi uskuma sõnast või tajutavatest välistest märkidest...") Et seda kuidagi prognoosida, tuleb teisi inimesi ette kujutada. Neid võib ette kujutada ükshaaval või suuremate gruppidena. Ükskord ma näiteks kujutasin ette, mida sõber mulle ütleks, kui ma küsiks, kuidas tundmatut printerit oma arvuti jaoks seadistada, ja siis vastavalt neile juhistele õnnestuski seadistada, kuigi ma ise ei osanud. Siinkohal võib olla selguse mõttes viimane aeg öelda, et ei, ma tegelikult ei usu mingeid hääli, mida kuskilt korstnast, kosmosest või veel kusagilt kuuldakse. Võimalik, et keegi kuuleb ka, minul tegelikult kolistab katusel ainult tuul, mõnikord ka vares, ja kogu lugu, aga ikkagi on abstraktsetest mõtetest praktiliste oskusteni väga palju sellist, mis ei ole nii oma, et omast käest aktiveerida mõistaks, kui vaja on, ent mingi mälestuse või suhte toel tuleb meelde ja hakkab tööle.

Teise inimese ettekujutamine ei tähenda temaga samastumist või teise inimese samastamist endaga. Vastupidi, et oleks midagi ette kujutada, peab hakatuseks iseenda ja teiste vahel vahet tegema, mitte arvama, et teised on kõik puha samasugused ja et nende maailmas kehtivad samad enesestmõistetavused, mille otsa muid mõistetavusi ehitada. Tõlkijast oleks iseäranis ettevaatamatu nõnda arvata, sest ta ise on ebatüüpiline ehitaja. Et tekstist aru saada, peab välja uurima ja nuputama igasuguseid asju, mis lõpuks ei mõju ainult mõistmise, vaid ka enesestmõistetavuste peale. Kuni mõnest tekstikohast veel aru ei saa, on tegelikult lihtne, sest seda osa ülesandest on märksa lihtsam lahendada ja kontrollida. Kui arusaamiseni on jõutud, võib aga hõlpsasti tekkida illusioon, et asi on edaspidi iseenesest arusaadav. Aga arusaamine ei tule asja, vaid inimese sisse, ei hakka iseloomustama mitte teksti, vaid tõlkijat. Kuidas oma arusaamine teiste inimeste arusaamise eelduseks tõlkida, on ülesande kavalam osa, sest sellest pole kunagi teada, kui palju selleks pingutama peab ning millal piisab.

Üks enesetõlkimise väline ilming on tõlkija märkused. Need reedavad, et tõlkija kahtleb, kas tekst üksi ütleb lugejale mõistetavalt kõike seda, mida ta ise on mõistnud. Märkused on üsna koolkondlik asi, mõnele kangesti meeldib neid teha, mõnele ei meeldi üldse. Seegi on sageli seotud lugejatega, keda tõlkija ette kujutab. Mõni kujutab elavamalt selliseid, keda häirib, kui ei saa rahus teksti jälgida ja keegi kogu aeg midagi taustal seletab; mõni selliseid, keda häirib, kui tekstil külluslikult konteksti slepis ei ole. Kui tahes diskreetseks esimeste peale mõeldes ka jääda, tundub enamasti siiski otstarbekas neid mõne märkusega tülitada. Teisalt, ka tões ja vaimus teiste heaks tegutsedes ei jõua kunagi teha kõiki neid märkusi, mida teoreetiliselt võiks. Kõike ei jõua kunagi öelda, aga kõik ei ole kunagi ka relevantne.

Tõlkija peab otsustama, milliseid seoseid ja tähendusi on relevantne esile tuua ja milliseid mitte. Mitte sellepärast, et ta olemuslikult kõige paremini teaks, vaid sellepärast, et paber ja pliiats on parajasti tema käes ja see on tema töö. Tähendusi on alati rohkem, kui neid korraga realiseerida jõuab. Isegi sõnaraamatusse ei saa neid naljalt kõiki kirja, kui sõna kuulub vähegi aktiivsemasse kasutusse ja elavamasse registrisse kui näiteks põld-võõrkapsas. Teised raamatud erinevad sõnaraamatutest selle poolest, et nende ülesanne ei ole sõnade üleüldist kasutust kirjeldada, vaid sõnu tegelikes olukordades kasutada, neist fraase, lauseid ja tekste moodustada. Lause ja teksti tähendust ei saa sõnaraamatust järele vaadata. Vastuoksa – sõnaraamatudki peavad lauseid kasutama selleks, et sõnade tähendusvälju piiritleda. Sõnaraamat on tõlkijale mõistagi vältimatu ja hindamatu töövahend selleks, et võimalikud tähendusväljad teada saada, aga lause tegemiseks tuleb nende vahel valida, ja valida tuleb vastavalt sellele, kuhu lause edasi peab viima. Vahel tuleb mitu korda välja, et üks või teine valik viib edaspidi hoopis ummikusse, ja vahel ei vii ükski päris sinna, kuhu vaja, sest sageli mängib autor sõna ühe tähenduse teise vastu või teisega koos välja (ja mis veel siis, kui mängu tuleb ka teisi sõnu...). Vasted ja väljad ei kattu eri keeltes päriselt ühegi puhul ning tõlkijal tuleb otsustada, mis tähendused igal juhul tuleks toimima saada ning millistest loobuda.

La Mettrie näiteks räägib sageli vedrudest. Või siis ka mitte, mõnel juhul võtab oma metafoori rahulikumalt ja peab tõenäoliselt silmas midagi abstraktsemat. Ent kui kogu käsitlus seisneb inimese võrdlemises masinavärgiga ning vedru motiiv kerkib esile elusorganismi kõrvutustes mitmesuguste mehaaniliste seadeldistega, siis tuleb vedru usutavalt tööle saada ka seal, kus ta oma konkreetsuses eesti keeles esiti veidralt võib mõjuda.

Või siis ka mitte, nagu juba öeldud. Kogu aeg on igasuguseid kaalutlusi ning kujundi pidevus, vähemalt mitte iga kujundi pidevus, ei pea olema tõlkija esimene mure. Aga tõlkijal peab olema mingi esimene mure ja alles seejärel järgmised. Ei saa nii, et kus kahtled, seal võtad sõnastikust kindluse mõttes kõik, et millestki ilma ei jääks. Nii tehakse vahel ka, aga kui üldse millegi kohta on sünnis öelda, et see pole individuaalse käekirja küsimus, vaid ikka nagu tõesti ei lähe, siis sellise töövõtte kohta. See ei lahenda isegi probleemi, mida on arvatavasti mõeldud lahendama, sest ehkki kompenseerib mõnevõrra kaotusi algupärastes mõisteväljades, kompenseerib need samas kohe ka üle, sest kõik need sõnad, mis ükski üksikult ei suuda väljendada päris sama mida algupärane sõna, väljendavad nii üksikult kui ka hulgakesi koos omas keeles veel igasugu muid asju. Sõnaraamatus muidugi mitte, sest seal nad on esiteks arvel kui ühe märksõna vasted ja teiseks puudub neil seal loomulik elukeskkond. Aga pärast tekstis on neil jumala ükskõik sellest, missuguse sõnastiku missugune märksõnaartikkel nende tähendust piiritleb, kui nad alustavad oma elu lauses teiste omasuguste ja inimeste seas. 

See pole muidugi nii ainult sõnadega, vaid kõigil tõlgendustasanditel. Tähenduste piiritlemine on tõlkija ülesanne. Selles seisnebki tõlkija hääl. Mürast hoidumine ei tähenda, et tõlkijat tekstis kuulda ei ole. Sest keda muud seal siis ikka kuulda on? Dubleeritud filmis on kuulda seda näitlejat, kes tõlketeksti peale loeb – odavamalt dubleeritud filmis ühte ja sama näitlejat kõigi tegelaste asemel, suuremate ressursside korral iga tegelase jaoks erinevat, eriti peenel juhul on neil ka üsna samasugune tämber ja kõnemaneer kui algupärastel näitlejatel. Tõlkijaid ei ole nii palju võtta, et iga teksti kohta, mis olemas on, erineva saaks, nii et olukord on pigem esimest liiki, aga ka seda liiki olukorras teeb nii mõnigi näitleja erinevaid hääli: jänese jaoks peenemat, karu jaoks jämedamat jne. Tõlkija teeb ka. Kuulab, mis autorile ja iseäranis käsil olevale tekstile iseloomulikult kõlab, ning püüab seada nii, et kõlaks samamoodi. Seejuures ei kuule kõik inimesed, sealhulgas kõik tõlkijad, ühtemoodi. La Mettrie lauseehitus näiteks paistab üsna hullumeelne tõenäoliselt igaühele, kes peale vaatab, aga ma usun, et see peabki hullumeelne olema, sest inimene jõudis enam-vähem üleöö äratundmisele, et tuhandeaastased mõttesüsteemid, mida ta oli palehigis püüdnud endale teadaoleva tegelikkusega kokku sobitada, ei tööta ega peagi töötama, ja hakkas algusest peale enda oma üles ehitama. Seda tunnetuslikku palangut on väga sisendusjõuliselt kirjeldanud AramVartanian, kelle traktaat La Mettriest[3] või õigemini selle lugemise ajastus tõi kaasa selle, et La Mettrie enda traktaat hakkas kostma kirgliku tungimisena läbi veel mõtlemata mõtte, millest ei ole lause alguses teada, kuhu lõpuks jõuab. Richard A. Watson ja MayaRybalka[4] kuulsid võib-olla selgema ja olulisemana seda, kuhu need laused siis lõpuks jõudsid, ning on püüdnud seda tera kergemini kättesaadavaks teha, harutades ja jaotades La Mettrie lauselohesid pisut taltsamateks tükkideks.

Nõnda üldistatuna võib strateegiaid tekstist tuletada või tagantjärele meenutada, kuid töö käigus ei realiseeru tõlkija valikud ja otsused üldiselt ja hulgi, vaid ükshaaval. Tõlkija ei tööta mingis üldinimlikus seisundis, vaid oma individuaalsuses, mida ta võib püüda – peabki püüdma – avardada, kuidas oskab, aga mis siiski on paratamatult selline, nagu parajasti on. Ükski tõlkija ei oska kogu keelt, sest keel ei ole midagi sellist, mida keegi üleni valdaks. Ükski tõlkija ei saa otsustada mitte mäletada teoseid, mida ta lisaks tõlgitavale tekstile või selle kohta lugenud on, kui ta juhtumisi neid parajasti mäletab. Iga tõlkija küll saab mingil määral ohjeldada loomuomaseid kalduvusi, millest ta on teadlik, näiteks seda, kas ta huvitub rohkem inimese mõttekäigu viljadest (ja katsub need lauserägastikust välja puhastada) või mõttekäigust kui niisugusest (ja püüab aretada võrdväärse rägastiku). Kuid olgu otsused tehtud mõne kalduvuse ajel või seda hoolsalt talitsedes, puudutavad need üsna harva valikut ühe õige ja paljude valede lahenduste vahel, vaid mitme võrdselt võimaliku lahenduse vahel. 

Tõlkimise ajal on tekst virtuaalses olekus. Igasuguse lugemise ajal on, aga lugeja ei pea sellele tingimata mõtlema ja iseäranis ei pea ta otsustama, mis lõpuks saab. Või kui ta tahab, võib ta seda otsustada ainult mõnes küsimuses. Võib lausa välja öelda, et tekstist on võimalik aru saada mitut moodi, ja osavama esituse korral kõlab see veel peaaegu nagu uudis. Tõlkijale ei ole see uudis ega mingi asi, mida arutada. Mitut moodi niikuinii on võimalik, aga esiteks – kuidas neid mitut võimalikku eristada mitmest võimatust ja kui palju kumbagi on, ja teiseks – kuidas siis ikkagi sel korral aru saada? Igast kohast, kust edasi saaks mitut moodi, saab tegelikult siiski ainult ühtemoodi, sest keel on nõnda ehitatud, et korraga kahte sõna hääldada või kahte lauset kirja panna ei ole võimalik – üks on ikka teise järel, teise kohal või teise all, moodustab ise hüperlingi või tuleb lahti klõpsida. Tahes-tahtmata peab tõlkija seega virtuaalsetesse tähendustesse lahti päästetud teksti jälle kinni võtma, sõna-, kujundi-, lausehaaval suuremate kompositsiooni- ja mõtteühikuteni välja, ja siis jälle igaks juhuks teistpidi tagasi, et vaadata, et miski kuskil veidralt ei koliseks.

Nii tihedat kontakti tekstiga ühelgi muul lugemisel ei teki. Tõlkideski ei teki see igaveseks. Kui töö on tehtud, tekst kätte saadud ja teos valmis, siis on ta vähemalt selleks korraks valmis ka tõlkija jaoks. Võib üle lugeda, ehkki vahel on natuke hirmus otsekui kõrvalt kuulda, kuidas oma hääl kõlab, eriti kui pole mõne koha peal päris rahul sellega, kuidas kõlab. Võib mõelda, kuidas kõlaks, kui uuesti alustaks. Aga see virtuaalne paljuhäälsus, kust üha uuesti mõni variant fikseerida ja lahti lasta, kui õigesti ei kõla, kestab ainult seni, kuni tõlge on pooleli. Kui valmis saab, jäävad need hääled vakka, ent tavaliselt tulevad mõned järgmised. Tõlkija ei ela kunagi vaikuses. 

Ilmunud "Tõlkija Hääles" nr 5.

[1]J. O. de La Mettrie, Inimene kui masin. Tartu, 2017. Traktaadi tõlge oli siinkirjutajal käsil 2016. –2017. aasta sügistalvel.
[2]A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus, II köide, IX peatükk.
[3]A. Vartanian, La Mettrie'sL'HommeMachine. A Study in theOrigins of anIdea. Princeton, 1960.
[4]1994. aastal ilmunud ingliskeelse tõlke autorid.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Tõlkija Hääl



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: