Arvustus. Soome sisu taani keelest
Jussi Adler-Olsen
"Poiss varjust"
Taani keelest Minna Salmistu
Pegasus
491 lk.
Kuidas saab taani kirjaniku nimi olla Jussi? Ilus soome nimi ju. Taanlastel on need koledad Mortenid, Madsid ja Palled ja siis pesu mahatõmmatud o-sid sisaldavaid. Keel on neil kah sihuke, et ülemsaksa haukumine tundub selle kõrval lauluna.
Kuninganna on neil küll tore ja õlu hea.
Deduktiivne meetod ütleb, et kui inimese nimi on Jussi, siis peab miski aus ja sisu sisaldav juurikas kuskile miljoni järve maale ulatuma.
Jutuviis annab veel kinnitust.
Mida need soomlased küll söövad-joovad-kogevad, aga neil on miski imepärane oskus surmtõsise näoga muhedat ja põnevat juttu ajada. Siin kah vahib Adler-Olseni tagant välja kammimisele halvasti alluvate juustega Jukolan mies ja teeb jutu lahedaks.
Kuigi siin on hästi palju mida-oligi-arvata-tüüpi juhtumisi ja tegelasi. On räme, kõigiga tülis, allumatu, iseteadev, kuid mõistagi aus ja tegelikult sügavalt eetiline politseikomissar Carl Mø (37 sekundit läks aega, et see läbitõmmatud o siia saada!)rck. Kellel on loll ülemus, kituvad kolleegid, kogu aeg mingi jama kaelas, aga õnneks ka hea sõber Assad, kes küll viis korda päevas palvevaiba maha viskab ja Meka suunas koogutab, aga tulest, veest, rohelisest maost läbi minema valmis on.
Tuli perra kaeda, et millal tegelane Assad tekkis, siiski enne, kui Süürias jamaks läks, ühes varasemas raamatus, nii et hr Jussi võis lihtsalt itsitada kurja antidemokraadist silmaarsti nime tarvitades, mitte niipalju kodusõjale viidates.
Moodsalt ja poliitkorrektselt on sisse veetud vähemus. Mustlased. Mustlased-mustlased-mustlased, mingu kõik inimõiguslased puu taha oma jutuga, et see olla solvav ja tuleks teisiti öelda. Päh. Üks 15aastane Marco – uhh, ei pidanud vähemalt erimärki otsima – kes näeb välja nagu 13, millest on kerjamisel kangesti kasu, laseb mustlasklannist jalga, sest tahaks inimeseks saada, kooli minna, õppida. Mis on muidugi kiiduväärt ja uskumatu. Kooli minnakse, sest peab, õpitakse, sest peab.
Ainus inimene, kellest teada, et ta õppida tahtis, oli Theodor Luts, kes oma mälestustes, mis küll suuresti vend Oskari kohta käivad, kirjeldab oma trügimist Pihkva kommertsgümnaasiumi õpilaseks. Saades hakkama lausetega "direktor oli väga lahke härra", "istusin tõeliselt õnnelikuna teise klassi esimeses pingis". Selgituseks, et impeeriumi aegu arvati klasse teistpidi, esimene oli kõige vanem.
Mustlastele muidugi ei meeldi, et väärt kerjaja ja tulevane varas plehku paneb. Nii on siis poisil sugulaste armastusväärne ja külmakstegemisest unistav saba taga, lisaks leiab võsast laiba. Mättasse löödud välisministeeriumi ametniku. Kes laekunud just Aafrikast abirahade kuritarvitamist avastamast.
Seda teemat lugesin mina muidugi erilise mõnuga. Saades muljet, et hr Jussi on toda lugu kah erilise mõnuga arendanud. Kuidas puhtas rikkas Skandinaavias tehakse haledat nägu, rääkides kohvi ja saiakeste taga pügmeede raskest elust, mida mõnesaja miljoniga oleks võimalik leevendada. Ja varastatakse pool ära! Ja kes liiga palju teab või nuhib, koristatakse ära!
Patraks veel – aitab küll. Te saate kohe pihta, et see on tore lugemine, õnneks ka meeldivalt paks, et jätkub mõneks ajaks. Soomlased ikka oskavad, isegi taani keeles. Sisu!
Toimetaja: Valner Valme