Kui palju sinu kunstnikuks saamise juures määras see, et sul oleks see justkui geenides?

Väga palju määras, kindlasti. Ma olen maast madalast elanud selle keskel, kuna mu ema õppis ju graafikat. Ma mäletan lapsest saati trükipresside vahel jooksmist. Mu isa õppis ju klaasi, kuigi hiljem tegeles ka ajakirjade kujundusega. Aga sellegipoolest – kogu nende tutvusringkond kõik olid loomeinimesed. Ema kõrval tegin ma juba oma esimese trükiplaadi. See küll ei olnud linool ega midagi, vaid see oli sügavtrüki tehnika karborundum, mille ma ema kõrval tegin. Ma olin siis äkki 3-aastane ja mul on siiamaani see trükiplaat olemas. Ootab trükkimist. Selles mõttes ma olen sellega tõesti kokku kasvanud. Isa oli mul väga ettevõtlik. Ma olen väga oma natuurilt tema moodi. Emalt olen ma kindlasti saanud sellise hullumeelse sihikindluse ja mingit laadi isekuse, mis kunstimaailmas üldse ei tule kahjuks ja mida on vaja selles maailmas läbilöömiseks. Kui mul ikkagi on mingi idee, siis ma raiun selle, nui neljaks, läbi. Kas või see praegune näitus, seda ma tegin 45 päeva järjest ilma puhkepäevata, hommikust õhtuni.

See, et sa hakkad õppima Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, praeguse nimega Pallases, kas see oli selline otsetee? Sul ei olnud mitte mingisuguseid muid valikuid pärast gümnaasiumi?

Esiteks ei käinud ma üldse tavagümnaasiumis. Ma jätsin päris mitmed aastad vahele, sest minule tavaline kooli- või haridussüsteem ei sobinud, ja ma läksin pärast paari aastat õppima Tartu Kunstikooli, kuna sinna tuli selline uus eriala nagu illustratsioon, mis oli minule kõige meelepärasem. See on rakendusharidus ja suuresti tegelikult ka Pallase rakenduskõrgharidusega sarnane. Isegi päris paljud õppejõud on samad. Kuna varasemalt oli seal ainult dekoraator-stilisti eriala, kujundus ja ma pigem olen alati olnud selline joonistaja ning loomingulise joonistamise viljeleja, siis illustratsioon oli minu jaoks täiesti ainuõige asi. Ma omandasin korraga nii kesk- kui ka rakendushariduse. Ma lõpetasin aastal 2015 ja alguses mõtlesin minna Tšehhi illustratsiooni edasi õppima, aga kuidagi juhtus nii, et minu hea sõbrannagi veenis mind, et lähme ikka maali õppima. Kuna mul ei olnud Tartust veel täielikult villand saanud ja miski hoidis veel seal, siis mõtlesin, et mis siis ikka. Kuna meil Tartus graafikat ei õpetata – see oleks olnud minu ainuvalik – ja Tallinnas ma graafikat õppima ei soovinud minna, jäi maal. Nüüd ma olen vägagi rahul oma valikuga minna kujutava kunsti peale, ja nüüd on viimane aasta.

Kas sind hirmutab see, kuidas sa kunstnikuna oma eluga toime tuled tulevikus? Ikka see põhiküsimus, et millest sa ühel päeval elad?

Millest ma praegugi elan? See on see huumorinurk, et ma olen vabakutseline. Kunstnikud enda kohta ütlevad, et vabakutseline tähendab, et sa oled töötu. Tegelikult võib seda võrrelda ettevõtlusega, kui sa oled enda tööandja. Jah, mul ei ole sellist garantiid, mida võib-olla palgatöölisel on, aga ma ei saa öelda, et ma ei tööta, sest ma annan kunstikoolis tunde, mis on suurepärane töö ja võimaldab selle kõrvalt teha ka kõiki enda projekte. Aga ma elatun põhiliselt ikkagi oma graafikast. Ma olen sügavalt veendunud, et inimesed ei tohiks mitte kunagi teha midagi raha pärast. Sel hetkel, kui sa hakkad raha pärast midagi tegema, kaob selle tagant ära hingestatus ja õige tahe midagi teha. Selle asja essents. Kui sa teed seda, mis sulle meeldib, siis varem või hiljem saad sa sellega väga heaks ja tuleb selle eest ka see õiglane tasu.

***

Regina-Mareta Soonseina isikunäitus "Mõtteta mõte" on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud 24.10.–18.11.2018.