Arvustus. Julia Holteri VR-kogemus
Uus plaat
Julia Holter
"Aviary" (Domino)
8/10
Kriitikute seas vaidlusi tekitanud Julia Holteri uus album ei lase end tõepoolest kergelt avada, ehkki albumi kujundus justkui annaks kaasa kasutusjuhendi: soovitatavalt pime, hämar ja mugav keskkond, mis soodustab une-eelse või -segase seisundi teket. Öö ja hämarus on siinjuures kui häll ja ema. Holter ongi äärmiselt tundlik ja õrn, ning ka see album on naiselik, mis Julia puhul tähendab õhulisse vormi rüütatud jõulisust.
Holtreri "Aviary" tahab aega. Ta polegi selline album, mida järjest kogu pikkuses kuulata, pigem nagu paks raamat, mida aeg ajalt riiulilt võtta ja lahti teha, kas või suvalisest kohast. Raamatuke, mis albumit CD versioonis saadab, võiks olla isegi paksem, sisaldada taustinfot, viiteid, mida edasi uurida, sest album ja iga lugu selles on omaette hargnevate teede aed, kus rajad viivad uute teoste ja autoriteni. Võtta võib näiteks B-poole 4. loo "I would rather see", mille sõnadest moodustub ülalt alla lugemisel intertekstuaalne viide "If Not Winter", mis viitab USA luuletaja Anne Carsoni luulekogule.
Veel kaugemale viivad albumi A-poole lood "Chaitius" ja "Shall I Love 2", kus Holter kasutab tekstis ja ka muusikalises fraktuuris 12. sajandi trubaduuride loomingut. Ülesehitus on näiteks "Chaitiusel" mitmekihiline, ebakõladest tekivad harmooniad ja loosisene liikumine on tõusev, narratiivne, mitte aga passiivne, seisundit väljendav. Sama kehtib ka Julia teiste lugude kohta, lihtsuse aste sealjuures vaheldub. Üks keerulisemaid lugusid on näiteks B-poole teine rada "Colligere", kus Holter tegeleb keele muusikaliste võimalustega, allutades inglise keelele loomulikud rõhud ebamaistele meloodiatele. Enam pole need sealjuures narratiivsed, mingit arengut või progressi väljendavad meloodiad, pigem on nad kõlapõhised, need on hetked, sähvatused, mille kaja kestab nagu kusagil kaugel asuval tähel. Kust see algab, kus lõpeb, on raske paika panna. Need meloodiad jäävad kummitama, põimivad oma võrku, haaramatusse seisundisse, millest ei tahagi välja rabeleda. Kõlad, meloodiad ja mõisted moodustavad pesasid, millest võrsuvad uued mõisted, uued pesad, kõik teise sees.
Hiljuti korraldas ansambel U: VR kontserdi, kus Eesti noorte heliloojate uudisteoseid sai kuulata koos VR peaseadmest visuaalidega. Julia Holteri VR on tema muusikas ja vokaalis, intertekstuaalseid viiteid kandvates sõnades, ootamatutes kõlades, kus kõik oleks justkui nagu peab, kõik helid on ometi tuttavad, kuid moodustavad mingeid audiopilte ja tundmusi, mis on samas ka võõrad. See võõristus pole sealjuures mitte hirmutav, pigem põnev, ohtlikult kütkestav, peegeldades ühtlasi ka hektilist ja rahutut aega, milles selline muusika valminud. Ühtlasi pakub "Aviary" pagu, pelgupaika sellest maailmast, mida ilmestavad vaid halvad uudised.
Toimetaja: Merit Maarits