Galerii: Anneli Tõevere esitles luulekogu "Poolkuuöö"
Anneli Tõevere andis välja oma kolmanda luulekogu "Poolkuuöö". Inimest ja elu jälgiva teose tekstides tõuseb pool nähtavale, pool jääb varju – lugejale aimata, märgib autor. Tunnetuslikke ja metafüüsilisi teemasid saab Tõevere meelest riivamisi puudutada just kunstis, argikeel jääb nende edasiandmisel enamasti liialt kohmakaks.
Tõeverele meeldib ja sobib enda sõnul nii riimluule kui ka vabavärss, mõlemad on esindatud ka uues kogumikus.
*
Ma kohtasin Hingeparandajat
(see on ta perekonnanimi ja amet,
eesnimi on Öö).
Tal on videvikuvärvi riided,
veekarva silmad,
ja tema õlal istub roheline papagoi.
Kumbki ei räägi
(sõnad rikuvad kõik ära).
Hingeparandaja vaatab.
Ta vaatab otsa ainult korraks,
kummardub siis oma koti kohale
ja valib sealt unenäo,
mida on ise näinud.
Ta kingib selle ära,
ja haihtub õhku
just päevatõusul.
Kogumiku toimetaja on Aili Saks, kujundaja Tiina Ristmets, kirjastus Hea Lugu. Esikaanel ja vahelehtedel on kasutatud fragmente akvarellidest, mis on valminud ligi saja aasta eest Riigi Kunsttööstuskooli lõputööna. Autor on teadmata, kuid tema pildid, mis meenutavad omaaegseid mustrilehti, saavad raamatus uue elu.
"Poolkuuöö" on Tõevere kolmas raamat, varem on ilmunud luulekogu "Mesiniku tütar" (2015) ja novellikogumik "Heade aegade lõpp" (2016).
Toimetaja: Merit Maarits