"Liivlaste pärandus" pole ainult Veljo Tormise kooritsükli pealkiri, vaid ka eksistentsiaalne teema. Liivlased elasid kunagi Põhja-Kuramaa ja Edela-Eesti aladel. Kui Läti omariikluse alguses sooviti, et liivlased sulanduksid ühtsesse läti rahvusse, siis eestis oodati neilt pigem autentset soome-ugri juurte säilitamist.

"Näiteks Tormise otsingud ja osalemine soome-ugri ekspeditsioonides Liivimaale väga hästi näitab seda, et temagi ootas et liivi naised esineksid talle autentsete liivi lauludega. Aga ta oli löödud, et liivi naised ei tahtnudki kanda neid triibuseelikuid ja esitada ürgseid laule, mis oleksid sama vanad kui liivi keel ise, vaid tahtsid ka ooperliku häälega laulda ja ajaga kaasas käia," rääkis visuaalkunstnik Kristina Norman "Aktuaalsele kaamerale".

Tänapäeval nimetab end liivaseks veel vaid sadakond inimest ning liivi keelt emakeelena ei kõnele enam keegi. Lavastus on kui omanäoline ekspeditsioon liivlaste juurde, mis kulgeb läbi kirjanduse, muusika ja arhiivitolmu alt lambivalgesse toodud elulugude.

"Minu jaoks oli huvitav, milline oli Läti suhtumine sellesse rahvakillusse. Mõni suurem rahvas võinuks kasutada samu argumente lätlaste suhtes. Kuid meie tegime seda liivlastega. On huvitav, kuidas me väärtustame rahvust ja keelt
ja mis juhtub kui sa kaod. See ongi üks meie sõnumitest," sõnas näitleja ja lavastaja Valters Silis.

Lavastust "Esimesena lahkuja" mängitakse teisipäeval ja kolmapäeval Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis.