Arvustus. Kuidas Koroljov Kuu peale kippus
Uus raamat
Uno Veismann
"Peenemündest Baikonurini"
Ilmamaa
318 lk.
Tea, kas kunagi saabub aeg, kui taevatähti vaadates mõeldakse, et näe, Veenus on Veevalajas, täna kisuvad armuasjad vesiseks.
Või ei vaadata neid üldse. Sest igapäev surub nina maasse, sundides mõtlema mingist tühisest jamast ja lapsikutest unistustest nagu sotsiaalne sidusus ühes õigluse ning paratamatult saabuva hea uue ilmaga.
Vist ikka on veel neid tuutusid, kes tähti vaadates mõtlevad: seal kuskil koletu kaugel on nad olemas, nende ümber tilpnevad teised maailmad ja tore oleks kaema minna, mis vähkämblikud Pandora soodes möllavad.
Kui on nõukogude pärandit, siis sedasuunda mõtlemine läheks natuke sinna alla küll. Naljakas, igapäev oli täidetud juttudest, mida kõike ei ole ja kust saab, aga raamatukogu andis sulle ulmekirjanduse läbi unistused, olgugi tarbetud ja, populaarteadusliku riiulitelt kahtleva usu, et ehk see kõik ongi võimalik. Isegi kui ise kosmonaudi eksameid-katseid läbima ei peaks, keegi näeb ära kolmesõrmelised neljakäelised, saab ehk nendega isegi jutule.
10-12, nagu tollal oldi, jätsid need "Teel tähtedele" - ühel oligi selline pealkiri – tüüpi teosed mulje, et kas on juba olemas või kohekohe tehakse ära. Ega siis ei taibanud ju kaeda, millal raamat tegelikult kirjutatud on. Too tähtederaamat vist 1955, ammu hiljem taibati järgi kaeda.
Need andsid külmal pimedal hommikul, kui tuldi näärivaheajale, taevasse vahtimisele maiku ja vaimustust. Võibolla valgus veri kah valesse kohta.
"Peenemündest Baikonurini" toob sedasorti mälestused.
Uno Veismann ei ole ilma asjata saanud teaduse populariseerimise auhinda. Siin jutustatakse, mismoodi see N. Liidu raketindus käis. Kuidas mööda Saksamaad taga aeti inimesi ja purukspommitamata mõistatuslikke aparaate ning veeti neid USAsse ja Siberisse, enamvähem põhimõttel, et eks nad kohapeal räägi, misasi see ümmarguse skaalaga ja must vidin on.
Lumehelbekesel, kelle meelest sotsiaalse sidususe uuringud on teadus, muidugi ei tasu seda lugeda. Niikuinii midagi aru ei saa. Aga vähegi populaarteaduses karastatud poisikesed, vanusest sõltumata, leiavad rõõmu küllaga. Olgu, plikad ka – on au tunda tütarlast, kes tunnistas 14aastaselt, tahaks Marslile lennata! Vat! Ei ole vaim kadunud! Mis teeb hirmsasti rõõmu.
Kõik need lood, kuidas rakette tegema hakati, on juurdemõtlemisetagi põnevad. Eriti kui miski hetk kohale jõuab, kõik see seltskond, von Braunist Koroljovini, oli ju kinnisideede kütkes ja rõõmsameelselt põrunud. Viimase puhul hakkas peas keerlema kunagine imekaunis teleetendus "Kuidas kuningas kuu peale kippus", mille võiks ümber kirjutada "Kuidas Koroljov kuu peale kippus" ja venelastele maha müüa!
Iisraeli sõjaajaloolane Martin van Creveld on raamatus "Tehnoloogia ja sõda" oletanud, et valgetes kitlites kamp ajas pagunitega kambaga semmides salaja oma asja. Kindralitel oli raha laialt käes. Raketirahvas tahtis Kuu peale ja edasi. Aga ei öelnud seda välja, vaid teeskles usinat usku lõppvõitu. Umbes "Hää küll, Hitler, ma teen sulle V-2 ka, jätad mõneks ajaks rahule," mõtles von Braun ja nihverdas salaja Kuu-raketti joonistada. Samamoodi: "Jah, Nikita Sergejevitš, siin on teile rakett, mis viie kilomeetri täpsusega Kennedyle krae vahele kukub," aga ise ruttu teiste konstruktorite manu, et kaugel Marsi-lennu masina düüsijoonised on. See jutt leiab siin ilusti kinnitust.
Ilusti kirja pandud, esimese ehmatusega vaatad, et ehk ei saa aru. Aga siis tuleb kooliharidus tasapisi meelde ja võtad hämmastuda, mida kõike mäletad. Kokku annab teadmist ja hea elamuse, et poldagi nii Alzheimeri küüsis, kui vahel arvatakse.
Toimetaja: Valner Valme