Arvustus. Postpersonaalne Cat Power
Uus plaat
Cat Power
"Wanderer" (Domino)
8/10
Kähedahäälses poisitaris Chan Marshallis on alati võbelenud miskine hästi timmitud käredus ja kapriissus, mis annab uuel albumilgi iseloomu muusikale, mis võiks muidu oma akustilise kitarri ning klaverilembuses muu analoogse sisse kergesti ära kaduda. "Wanderer" on vashtibunyalik teeloleku-album, mis oma pealtnähtavas sundimatuses lööb vahetuse ja küpsuse ning sobivalt vahelduvate meeleoludega.
Marshalli eelmine album "Sun" ilmus kuus aastat tagasi ja oli kantud lahkuminekumeeleoludest ning vastuoludest plaadifirma Matador ootuste ja Marshalli enda soovide vahel, millest räägib tugeva sümbolina poisipeaga Marshall ise albumi kaane peal. Enam kui pool aastakümmet hiljem on Marshallis jätkuvalt tuntav samasugune nooruslik nurgelisus ja kohatine ettearvamatus, kuigi album teeb turbulentsematest momentidest olenemata üldjoontes väga pehme maandumise.
"Wanderer" on kindlasti isiklik album, aga ei hoia sellest isiklikkusest meeleheitlikult kinni. Nimetaks seda julgelt isegi postpersonaalseks, sest kõik, mida on olnud vajalik kogeda, on selle järgi justkui juba kogetud. Nüüd on Marshall iseend selle kõige keskelt taandanud ja vaadanud seda võõra, emotsionaalselt sidumata pilguga. Samas pole "Wanderer" ka mingisugune kõrvale heidetud tunnete tomp, mille koorma Marshall tahab kuulaja selga veeretada. Oma emotsionaalset kohvrit kannab ta vapralt ise, selle raskusest suurt numbrit tegemata.