Tõnu Karjatse PÖFFi-komm. Traditsioonidest ja eksperimentidest
PÖFF keskendub A-klassi festivalina võistluskavas debüütfilmidele, põhivõistluses on samuti küllaltki noored autorid, see võiks tähendada ka julgemat filmikeelt, kuid strateegiliselt mõjusam ja taktikaliselt sobivam on hoida kinni juba sissetöötatud, traditsioonilisemast poolest. Filmidele kindlustab see edu festivalidel ja võibolla ka kinolevi, mis tegijaile üpris oluline. Festivalile tagab see kindla vaatajaskonna, mis oluline festivali püsimajäämisel.
PÖFFilt võib aga leida ka näiteid filmikunsti eksperimentaalsema poole pealt - sel põhimõttel näiteks on kokku pandud "Põhjusega mässajad" võistlusprogramm, mida hindavad siinsed filmiajakirjanikud. Katsetusi filmikeelega võib leida lühiformaatides, selleks tuleks jälgida PÖFF Shorts programmi, mis avati eile Andres Tenusaare ja Taavi Kerikmäe audiovisuaalkontserdiga "Jäljed" (kava koosnes aastatel 1964-2013 valminud Eesti filmidest võetud lõikudest). PÖFF pole aga siiski sedavõrd eksperimendialdis, nagu seda on olnud näiteks Rotterdami filmifestival, ja ega peagi, sest igal festivalil on oma nägu ja PÖFFi 22 aastat on Rotterdami 46 kõrval siiski vähe, pealegi on A-klassi festivalina PÖFF veelgi noorem ja filmikunsti uuendused pole Tallinna peamine fookus. Aga asi polegi niivõrd festivali vanuses, kuivõrd selles, kui nooruslik või värske on ta kava, mis kujundab lõpuks ka festivali kuvandi. Kui Rotterdam on vana rokkar, siis PÖFF on pealtnäha viisakas teismeline, kes siiski teeb nurga taga suitsu ja oskab vajaduse korral ka enda eest seista.
Prantsuse autorikino vanameistri Jean-Luc Godardi "Pildiraamatu" lülitamine kavva on kindlasti auasi igale endast lugupidavale festivalile, teiselt poolt on see aga riskantne samm, sest Godardi eksperimentaalne laad pole just igaühele meelepärast. "Pildiraamatus" eirab Godard jutustava kino mudelit, pigem võiks seda filmi nimetada mõtete, piltide ja kujundite tulvaks, mis tabab meid siis, kui me magama jääme. See on une-eelne ja unenäoline seisund, tulvil mälupilte, lause- ja muusikakatkeid ning teemasid, mis kuhugi mällu salvestunud ja mis tahavad meile midagi öelda. Godardi "Pildiraamat" pole aju mälusalve puhastus nagu see toimub unenägude ajal, pigem on see aju aktiviseerumine, kus läbielatu ja -kogetu tuleb peaaegu korraga meelde ning häirib oma kontrollimatu intensiivsusega.
Godard vabastab pildid kontekstist, pannes need tööle uue eesmärgi nimel, või teisiti öeldes, ta annab neile arhiividest, filmikunsti varamust ja internetist leitud kaadritele uue eesmärgi, sõnumi tänases päevas. Seda sõnumit ei saa aga panna ühte lausesse, sest kui see oleks võimalik, oleks Godard seda ka teinud ja "Pildiraamatu" tegemata jätnud. Peale piltide on film tulvil sõnu, lause- ja muusikakatkeid, see lõim on sedavõrd tihe, et sellest jääb maha ka igasugune tõlge ja vaatajal tuleb pingutada, et mitmes keeles edasi antud teksti jälgida. Tekst ei ole siin siis mitte ainult sõnaline.
Nagu poeesias või konkreetsemalt, luules, on siingi võimalik eristada horisontaalset ja vertikaalset tasandit, kusjuures need tasandid on pigem tähenduse- ja märgi- kui sõnakesksed. Godardi "Pildiraamat" on aktuaalselt poliitiline seisukohavõtt maailmas toimuva suhtes ja ka kummardus sellele, mida filmikunst on andnud. Kõike seda on Godard teinud ka varem, samuti pole tema puhul uudis selline kollaažlik vormistus, kuid tegemist on siiski 87-aastase meistri värske tööga, mis näitab, et kunstiteose aktuaalsus ei sõltu looja vanusest.
Aktuaalsus osutab toimuvale aja loole, me kirjutame seda ise, tahame seda või mitte. Mis läheb ajalukku või ajas lukku, selgub hiljem, PÖFFi ajaloos esmakordselt linastub aga kabardikeelne film, nimega "Sügavad jõed". Tegemist on debüüdiga, mille autoriks Venemaal asuvast Kabardi-Balkaaria vabariigist pärit Vladimir Bitokov. "Sügavad jõed" on äärmiselt maskuliinne film, see viib Põhja-Kaukaasia mägedesse, kus kaks täisjõus venda teenivad elatist palkide valmistamisega.
Pöörde toob tööõnnetus, kui vana isa puu alla jääb ja linnast kutsutakse appi noorem vend. Kõrvaklappide ja kirevate dressidega külla saabuv kõhetu vennas satub aga oma vanemate vendade pilkeobjektiks, seda enam, et poisil pole ei metsatööks vajalikku jõudu ega enese eest seismiseks vajalikku sisu. Olukorra teevad keeruliseks lähedalasuvas külas vegeteerivad pätid, kel vendadega omad arved klaarida. Bitokov ei anna seletusi karakterite tausta kohta, vaatajal tuleb leppida olukorraga nii nagu see on kujunenud, kuid peamine polegi mõista tegelaste motiive, hoopis olulisem on filmi režissööri, kes on ka filmi stsenarist, soov edastada filmiga sõnumit kadumakippuvast maailmast, kus mehed on mehed, kes ei karda kaitsta oma väärikust.
Filmi esimesel linastusel viibinud Bitokov seletas, et näeb ohumärgina seda, kui mehed muutuvad iseloomult pehmeks ja jäävad füüsiliselt nõrgaks, ja ei suuda ega taha enam oma põhimõtete eest seista. Teisalt võib ka öelda, et maskuliinsus ja mehisus on filmi ametlikud väärtused, mis on talle taganud Vene kultuuriministeeriumi toe, varjatult on siin aga teinegi vastandus kui moderne ja traditsiooniline inimene - väikerahva esind ajana valutab Bitokov südant kabardi keele ja kultuuri tuleviku pärast Vene Föderatsioonis.
Nagu paljude teiste väikerahvaste puhul, ohustab ka kabarde ja tšerkesse venestamine, igasugused arenguvõimalused puuduvad, haridus ja töökohad on venekeelses keskkonnas ning mägedes metsa tegevad kabardi vennad on sümboolselt viimased põlisrahva esindajad, kes hoiavad au sees esiisade väärtusi. Pildikeelelt on "Sügavad jõed" traditsiooniline, kaadrid justkui rõhutatult paksemates värvides ja fotograafiliselt maalilised. Soovi korral võib teostuse juures näha ka Bitokovi õpetaja Aleksander Sokurovi mõjusid.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Klassikaraadio "Delta"