Arvustus. Kas liigutas?
Peeter Sauter arvustab Eesti ja Norra koreograafide duo Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsulavastust "Prime Mover".
Külli Roosna ja norrakas Kenneth Flak elavad Pärnus ning on koos tantsinud kümme aastat ja selle käigus saanud lapse, kes, ennäe, mõjutab nüüd nende uusi tantsuetendusi ning liigub kaasa etenduselt etendusele.
See pole niisama suusoojaks öeldud. Tükk "Prime mover" tahab olla väga kontaktis tegijate, tegemisprotsessi ja publikuga. Etenduse materjal koguneb mitte ainult ühisproovidest, vaid ka ühistest ajaveetmistest, lõunasöökidest, vestlustest. Tants ja mäng tahab olla midagi väga siin ja praegu. Tüki algul kõnnitakse mahateibitud tantsupõranda äärde seinaservadesse istuma pandud vaatajate eest läbi ja hõõrutakse mikrofone vastu publiku rõivatükke, et mis heli tuleb sinu pükstest, las su püksid mängivad-laulavad meie tükis kaasa. Nii on läbi etenduse laval mikrofonid ja prožektorid ning sellest, kuidas tantsijad nende vahel täpses koreograafias (mis mõjub nii vabalt, et tundub poolimprovisatsioonina, aga ei saa seda olla, sest tihti tantsitakse sünkroonis) liiguvad, saab selgeks, et kõik ongi väga siin ning praegu, tajutakse priimalt ruumi ja üksteist.
Mina ütleksin, et püütakse teadvustada käesolevat hetke nigu zen-budismis, saada teadlikuks iseendast siin ja praegu, koorida oma psüühika sibulamängus lahti, nägemaks, et mingit tuuma või sisu polegi psüühikal, maailmal ega meie liikumisel.
Aga lavastuse kohta lugedes saan aru, et eksin. Roosna-Flaki tandem, millega liituvad tantsijatena Isabell Bartnes Johansen ja Rakesh Sukesh (milline nimi! ja tahtmatult jään mõtlema nende tantsijate (Aasia) päritolu üle, aga kuna seda ei afisheerita, ju siis ei taheta rõhutada ja las jääb), otsib hoopis Aristotlese mõttest pärit maailma algset liigutajat, liikumapanevat jõudu, kangi, millega liigutatakse kogu maailma. Kas see jumalaga seostub, seda ma ei tea. Nojah, mõtlen tagantjärele teemasse sisse lugedes pettunult, miks ma sest ei saanud vaadates midagi teada. Ja kui teema on "liikumapanev jõud", miks on siis pealkiri ingliskeelne "Prime mover", mis jääb ettevalmistuseta vaatajale hämaraks. Olgu, küllap trupp suhtleb omavahel inglise keeles ja see tuleb läbi.
Ma ei tea, kas pealkiri viis mind eksiteele. Aga kui ma võlutult vaatasin pikka introt, kus kontsentreeritult liigutakse taiji võtmes, lõputult aeglaselt, plastiliselt pidevat piikumist hoides, mis haarab kaasa, aga samas tekitab tunde, et see pole asi, mida pealt vaadata või kus tahaks osaleda. Tunde, et tantsijad jõuavad kõrgendatud seisundisse, aga ma ei tule vaatajana järele. Pisut aitab mind järele muusika või heli, mida püütakse hoiada etenduse võrdse komponendina liikumise kõrval. Päriselt see nii siiski pole, sest tantsija on tantsija ja keskendub liikumisele. Kui tahaks, et muusika prevaleeriks, tuleks tantsima panna muusikud ja heliloojad (muide, millegi taolise võimalikkust võis aimata suvel Kanuti Gildi tagasaalis, kus Jakapi-Malini tandem vedas kammerorkestri koosseisu ühishäpeningi – muusikat tehti ka instrumente patsutades ja silitades).
Niisiis, seda pikka liikumisele ärkamist vaadates, millele liitus südametuksete heli (kindel trikk, mis paneb vaataja alati jälgima ja justkui peatab pisut aja, sest meenutab meile sünnieelset ja ehk ka EKG-pilti filmidest, kui keegi on suremas) ja kust kasvasid välja sirutused eri suundades ning painutused, kangastus mulle, et tegemist on loote kujunemisega emaihus, mida autorid polnud kavatsenud näidata teps (aga samas lähtusid oma väikse lapse liikumisest küll).
Ometi – ehk pole siiski häda vaadata süütu pilguga ja mõtetes ekselda ning mitte kujundada arvamust ja eelarvamust enne etendust. Las ma eksin. "Prime mover" viitaks justkui mulle, et me eksleme ja otsime kogu aeg ja see ongi nii tantsija kui inimese liikumises. Kohati plaanitud, kohati kaootiline Browni liikumine, mis mingis suunas siiski edeneb ja areneb.
Muide Laura, kellega koos vaatasin, tajus asja ilu suuresti muusikas. Ilmselt just siin ja praegu tekkimise efekti pärast, aga ta istus ka helipuldi kõrval. Ja Laura jaoks oli taustal toimuv liikumine muusikat illustreeriv ja kes ütleb, et nii vaadata ei või. Kui tantsitakse Raveli "Bolerot" (mida tehakse tihtipeale), olen tundnud sarnast. Ja miks mitte. Klassikalises balletis me sest nõiaringist ei pääsegi, sest tuntud ballette pole palju ja kindlate oopuste juurde pöördutakse tagasi, suhestudes kas tahtlikult või tahtmatult eelmiste lavastustega.
Mina vaatasin osa ajast hoopis otse üle saali istuvat Mai Murdmaad, kes vahepeal tundus tukkuvat. Aga kui erksalt pea tõstis, sain aru, et ta sai tantsust impulsse ja lavastas lihtsalt peas oma balletti edasi. Samas kippusin ka ise tukkuma, sest suure proovisaali mõõtu ruumis tundus hapnik otsa saavat. Tantsijatel olid nahad märjad ja sest, kuidas staatilistes episoodides nägin lihaste tuksemist, värinaid, sain aru, kuidas nad pingutasid või kuidas etteaste erutas. Täitsa härjavõitlus ilma härjata. Või siis olin see härg mina pealtvaatajana. Ilmselt härjaks ma jäingi ja mingi samm ekstaasist osasaamisel jäi puudu. Minu viga muidugi.
Kõik sai aga heaks väga efektse finaaliga, kui neli tantsijat võtsid ritta ja vaatasid ükshaaval, pikemalt takerdumata, kõigile pealtvaatajatele kordamööda otsa. Vaatasid kogu istujate rivi läbi ja nii järgmisi kõigis neljas suunas. 4 korda 80 ehk 320 otsavaatamist umbes minuti jooksul. Vaat see oli alles siin ja praegu teadvustamine ning publiku kaasahaaramine. Nii et kokkuvõttes jäi väga hea tunne ja kamp liideti ühte nagu kogudus kirikus. Mis siis, et see kestis vaid ühe väga pika hetke.
Postskriptumina esitaksin väikese virina (lootuses, et on tulevikuks tolku).
Kui kasutakse teksti ja seda on vähe, siis saab vähene tekst suure tähendusrikkuse, mille üle murtakse pead ja hea, kui siis ikka kuhugi on võimalik välja murda. Sama kummitas mind vahel NO99 etendusi vaadates (mis põhinesid tihti suuresti liikumisel). "Prime moveri" tunnusdialoog on: "Kas ma võin asetada oma südame su jalgade ette?" - "Ainult siis, kui sa põrandat ära ei määri". Tore dialoogijupp ja võiks olla pärit 19. sajandi romantilisest luulest. Aga ega ta läbi korduste ja pika juurdlemise kuhugi väga vii. Või peaks?
Teine tekstiline episood on, kus seltskond hakkab justkui raketiga kosmosesse sõitma. Miks ja kuhu, mina teada ei saa. Tundsin end nagu primitiivne Pontsu, kelle Totu kogemata kuule lennutab.
Palun ärge võtke sõbralikku virinat üleliia tõsiselt. See on ainult viide, et tekstikeskne vaataja klammerdub tekstijuppi nagu päästerõngasse ja ootab, et see seletaks talle kogu loo. Ja raske on mõista, et tekst võib olla vaid üks komponent, motiiv, osa dekoratisoonist, mida ei pea pidama loo võtmeks. Või siiski peab?
Helistasin 80-aastsele tantsukorüfeele Mai Murdmaale, kes väsimatult iga järgmise tantsutüki üle vaatab ja kuulsin lohutuseks, et ma järelmõtetes sumbates polegi olnud väga valel teel. "Teos ei ole selge, aga tants on pingerohke ja ma tean, kui raske on sellist pinget hoida. Ideest aru ei saa, pigem on see abstraktsete liikumiste koondis. Ja ma ei saa aru, miks nii palju põrandal roomatakse. Aga sisemine pingestatus on võimas."
Toimetaja: Merit Maarits