Peeter Helme raamatusoovitus: Ivar Silla kolmeteistkümnes ({{commentsTotal}})

Ivar Sild
Ivar Sild Autor/allikas: PM/Scanpix

Ivar Sild - "Näita mulle päikest"

Laua Pealne, 2018. 58 lk.

Ivar Silla sulest on ilmunud kolmeteistkümnes raamat, "Näita mulle päikest." Eks Ivar rääkis sellest 20. oktoobri kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud", kuid siiski väärib teos ka kõrvalpilku.

Võimalik, et olen mõnelegi raadiokuulajale jätnud oma arvustustes ja soovitustes Ivar Sillast mulje kui raskepärasest või hermeetilisest autorist. Üldjoontes jään praegugi selle juurde – Ivari varasemad raamatud on kohati tõesti kontseptuaalsed ja nõudlikud. Kui vaadata Ivar Silla avaldatud teoste nimekirja, mis algab 1996. aastaga ja jätkub siis enam-vähem rütmis raamat aastas kuni 2008. aastani, et teha seejärel üheksa-aastane paus, on näha, et see pikk paus on Ivar Silla loomingut mõnevõrra muutnud.

Autori viimased teosed – "Heinakõrred", "Taas kasutu" ning kõige värskem, "Näita mulle päikest" erinevad mõneti tema varasemast loomingust.

Põhiline vahe seisneb selles, kuidas autor suhtub lugejasse ja suhtleb lugejaga. Lihtsustatult öeldes võib tõdeda, et noor Ivar Sild ei vaevunud lugejat väga kaasama. See võib tunduda imelik, arvestades seda, kui aktiivselt on Sild avalikult esinenud ning kui palju ta on oma tekste ise elavalt ette kandnud.

Aga avalikuks esitamiseks kirjutatud luule toimibki teistmoodi. See nõuab rohkem kõla ja loosunglikkust, vähem vaikseks süüvimiseks mõeldud mõttekäike, arutlus- ja mõtlemiskohti, vähem kõhklemist. Mis omakorda ongi tekitanud minus tunde, nagu oleks sedalaadi luules kontakt lugeja või kuulajaga väiksem või siis vähemalt pealiskaudsem.

Olgu sellega, kuidas on – Ivar Silla värske teos "Näita mulle päikest" on vaieldamatult autori kõige terviklikum, mingis mõttes puhtaim luulekogu. Siin on kõik paigas, pole midagi liigset, samas on raamat selge, arusaadav ja jutustav.

Ivar Sild on ise öelnud, et "Näita mulle päikest" on katse nihkuda proosa poole. Silma torkab see eelkõige kogumiku narratiivsuses – iga tekst moodustab väikese loo või mälestuskillu ning kogu raamat tervikuna räägib üsna lohutu ja südantlõhestava loo lapse kokkupuudetest perevägivalla ja koduse alkoholismiga.

Nõnda on "Näita mulle päikest" kindlasti ka Ivar Silla avameelseim ja otsekoheseim luuleraamat. Autor on loobunud läbitungimatutest kõnekujunditest, keel on kristallselge, lause üheselt mõistetav ja konkreetne. Seejuures on see emotsionaalselt laetud, üliimalt isiklik ning lugejat kaasa tundma ja mõtlema panev tekst, mille puhul pole oluline, kas see on luule või proosa. Natuke mõlemat – luule, sest tekstid on tihedad ja sisemise rütmiga; kuid proosa, kuna Sild jutustab lugu. Igal juhul on "Näita mulle päikest" üks õnnestunud raamat. Head lugemist!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: