Kas regionaalne kirjandusajalugu on olemas? ({{commentsTotal}})

Endre Bojtar
Endre Bojtar Autor/allikas: CEU.edu

Endre Bojtár (1940-2018)

Sündis Budapestis, lõpetas 1963. aastal Loránd Eötvösi Ülikooli (vene ja tšehhi kirjandus), hiljem Ungari Teaduste Akadeemia Kirjandusteaduste Instituudi teadur.

Olen enam kui nelikümmend aastat tegelenud Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa kirjanduse võrdleva uurimisega, ent kaldun üha rohkem arvama, et peakirjas püstitatud küsimusele tuleb vastata eitavalt.

Esiteks toitub mu skepsis kirjandus- ja kunstiteooriast: kahtlen väga, kas mingi regionaalne kirjandusühisus on olemas (või võib üleüldse eksisteerida)? Võrdlev kirjandusajalugu (komparativistika), mis on kõnealuse ühisuse sünnitanud, "välja mõelnud" ja "avastanud", tegeleb laias laastus millegi muuga, mitte kirjanduse põhiüksusega – kirjandusteostega. Mida väärtuslikum kunstiteos, seda võimatum on seda millegi teisega võrrelda. Sestap, rangelt võttes ning täpselt väljendades, on võrdlev kirjandusajalugu mitte kirjandusteaduse distsipliin, vaid ajalookirjutuse tööriist. Kirjandusteose ja ükskõik missuguse kirjandusajaloolise üldistamise vahelisest ületamatust lõhest kirjutas Arnold Hauser:[1] "Kunstiteosed, stiilid ja isiksused korduvad, kuuludes ajalooliselt kõige ebahuvitavamate ning kõige vähemolulisemate tunnusjoonte hulka. Ajaloo käigus esineb küll tüpoloogiliselt sarnaseid, kuid mitte täielikult identseid konstellatsioone, sestap võib heal juhul rääkida vaid rohkem või vähem üldistavatest kunstiilmingute tüüpidest, samas pole võimalik kajastada situatsiooni reaalse arengu peent harustikku."  Seegi on selge, et mida laiem üldistus, mida rohkemaid rahvuskirjandusi võrreldakse, seda vaesem on ühisjoonte pealt saadav tõdemus. Võib – olla kõigest nõnda palju, et naaberrahvad peaksid kenasti läbi saama, mis on igati oluline ja tähelepanu väärt, ent vististi pole tegemist kirjandusesteetilise tõdemusega. Pigem on tegemist kirjandusest välja jäävate rakendustega.                                            

Teiseks põhjustab võrdlemise või ükskõik missuguse sünteesi suhtes skepsist võimatus määratleda lõplikult, üks kord ja alatiseks, regiooni mõistet. Geograaf Heinrich Schmitthenner[2] on kirjutanud: "soov leida regiooni "tõelisi" piire tähendab sama, mis tõestada, et ring on kandiline." Loomulikult ei tähenda see juhuslikkuse meelevallas olemist. See tähendab kõigest seda, et "regioon või tsivilisatsioon on eelkõige arvamus." Nood eksisteerivad alati "virtuaalselt".  Loodusteaduste objektiivsetele tõdemustele (geoloogia, topograafia, kliimateadus, bioloogia jne.) tuginedes võime öelda pelgalt seda, et meie regioon Euroopa keskel on üleminekuks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Sõltuvalt ajaloolaste tõlgendustest on nimetatud regiooni piiridesse muutuvais kombinatsioonides kuulunud Šveits, Saksamaa, Austria, Itaalia, Albaania, Kreeka, samuti Soome, Balti riigid ja Venemaa – Nõukogude Liit (Ukraina, Valgevene)[3].                                                                                                             

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et regiooni kultuur, eriti "kõrgkultuur", on enamjaolt läänelik, seevastu poliitilised ja majanduslikud struktuurid, samuti "elu üldse", kuuluvad "idakaarde". Sellega on seletatav, miks "baasist" lähtuvad ajaloolased, majandusteadlased panevad suurema osa meie regioonist Ida-Euroopasse, seevastu humanitaarid, kes lähtuvad samuti vaieldamatutest faktidest, - Lääne-Euroopasse.                                                                              

Just nagu 1990. aastal määratles Pál Engel:[4] "Kesk-Euroopa on territoorium, mida iseloomustab soov asuda Lääne-Euroopas, kuigi suur osa asub Ida-Euroopas."    

Alguses jagati tavaliselt kahte ossa: lääneks ja idaks, ning Euroopana peeti tavaliselt silmas Lääne-Euroopat, mida iseloomustab Klemens Metternichi[5] kuulus lause: "Aasia algab Landstrasselt."[6] Metternichi lausega haakub Tomas Venclova 1980ndaist aastaist pärit bon mot[7]: Ida-Euroopat võib nimetada ka Lääne-Aasiaks. Kaheks jaotamine kestis kogu külma sõja jooksul ning elas üle isegi Berliini müüri langemise. Kui sakslased (ning austerlased) liitusid pärast 1989. – 1991. a. toimunud režiimivahetust lõplikult läänega, ent venelased (ning ukrainlased, valgevenelased) arvati idasse, nihkus tsivilisatsioonide eraldusjoon paljude Huntingtoni jüngrite arvates ida suunas ning jagab praegu Euroopa kaheks osaks, Euroopa sakslaste ja venelaste vahel, järgimata mingeid etnilisi või riiklikke piire. On selliseid, kes mõtlevad, et Lääne-Euroopa lõpeb nüüd mitte Austria ja Ungari piirijõel Lajtal, vaid Doonau ääres, jagades Ungari territooriumi nõndaviisi kaheks (Doonaust ida poole jäävad Ungari alad kuuluksid seega ida tsivilisatsiooni). Teiste arvates asub see piir Rumeenia territooriumil (Transilvaania ja Banat on veel Kesk-Euroopa, muud Rumeenia alad asuvad juba Balkanil). Kuna Ungari on alati asunud kõnealuses regioonis, sõltumata piiridest ja nimetustest (Mitteleuropa, Zwischeneuropa, Südosteuropa, Central Europe, East-Central Europe, Central-Eastern Europe, Eastern Europe, Central and Eastern Europe, Karpaadi-Euroopa, Doonau bassein, Balkani-Euroopa, borderlands of Western civilizations), on võimalik, et ungari keeles on antud teemat kõige laiemalt käsitletud[8]. Eeltoodust tuleneb, et igakordsed mõistete formuleeringud tuginevad mitte ajaloolistel, vaid, ilmselt, ühekordsetel päevapoliitilistel seisukohtadel, mis on enamjaolt lähtunud regioonivälistelt suurvõimudelt.[9] Kesk-Euroopa mõiste poliitiline algupära on säilinud tänapäevani. Näiteks, "Kesk-Euroopa", mille "saksalikkusest", ent peaasjalikult "venelikkusest" puhastatud kuju elustati seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel tšehhi, poola ja ungari haritlaskonna poolt – muidugi, nõukogudevastase tooniga -, kaotas pärast režiimide muutust oma köitvuse. Meie, keskeurooplased, hoidmata kinni mitte ühestki regioonist, oleme automaatselt naasnud või naaseme lähitulevikus justament Euroopasse (loe: Lääne-Euroopasse). Muidugi on suur küsimus, kuhu paigutab enda pea 50% ulatuses venekeelset ja vene kultuuri esindav Ukraina. Lõppude lõpuks ei eksisteeri Kesk-Euroopa enam ka lääne vaadetes. Euroopa Liit on jaganud regiooni, lähtudes poliitilistest vaatepunktidest, uuteks allüksusteks: NATO liikmed ja liikmekandidaadid, esmajärjekorras Euroopa Liiduga liituvad riigid, teises järjekorras liituvad jne. Ning selles uues jaotuses pole Kesk-Euroopale kohta. Kesk-Euroopa tähendab tõotatud maad üksnes neile, kelle tsentrum (Euroopa Liit) on kvalifitseerinud perifeeriaks või poolperifeeriaks, nad ihkavad kuumalt olla vähemalt keskeurooplased. 1998. a. ilmus Vilniuses kvartaliajakirjana bohemistist (õppis Brno Masaryki ülikoolis) Almys Gribauskase toimetatud väljaanne Vidurio Europa (Kesk-Euroopa), mille esimesest numbrist võib järeldada, et  Kesk-Euroopasse kuuluvad või soovivad kuuluda mitte ainult leedulased (seda õigustab arvestatav ajalooline argument, et Jagelloonide dünastia, kust pärinesid ka Poola, Ungari ja Tšehhi kuningad, oli leedu juurtega). Kesk-Euroopasse soovivad kuuluda ka lätlased, või vähemalt latgalid, ning ka õõvastavasse olukorda sattunud valgevenelased. Sama võib öelda ka rumeenlaste kohta, keda iseloomustas viimase ajani suletus, soovimatus koos tegutseda regiooni teise ainsa mitte-slaavi rahvusega – ungarlastega ning keelesuguluse tõttu "haritud lääne", s.t. prantslaste eelpostile vastav käitumine. Nüüd, alates üheksakümnendate aastate teisest poolest, võib isegi Rumeenias kohata "keskeuroopalikku mõtlemist".[10]                                                

Praktikas on regionaalse komparativistika raskustel veel kolmaski põhjus: spetsialistide puudus. Vähe on selliseid (kirjandus)ajaloolasi, kes tunneksid vastava regiooni paljusid kirjandusi "originaalis". Nimetatud probleemi peapõhjus on kogu maailma ulatuses mittelahendatud spetsialistide ettevalmistamise küsimus.[11] Ei üllatagi tõik, et nimetada võib üsna vähe "sünteesivaid uurimusi".[12] Tean vaid kahte taolist tööd, mis üritavad anda kogu regiooni käsitleva üldise kirjandusajaloo alates algusest kuni vastava kirjandusajaloo koostaja enese elupäevadeni. Üks neist on Leipzigi bütsantoloogi Karl Dieterichi[13] 1911.a. üllitatud raamat, teine – Ungari romanisti-slavisti  László Gáldi[14] 1947.a. brošüür, millel pole järge ning mis on väikese mahu tõttu pigem visand.[15]

Kui põgus mingi ülevaade ka poleks, tuleb mainida neid töid, mis juba kontseptuaalselt võrdlevad mitte kõiki regioonis eksisteerivaid kirjandusi, vaid on erinevate kriteeriumide alusel valinud võrdlemiseks mõne konkreetse grupi.                        

Slavistika on oma jaotuse üle võtnud keeleteadusest, seetõttu on sündinud midagi teoreetiliselt võimatut. Nagu kirjutas Werner Krauss[16]: "Keeleteaduse ülemvõimule alludes, mis soovib grandioosselt tõestada keeleperesisest sugulust, "keevitati" germaani, romaani või slaavi keelte külge vastavad kirjandusgrupid. Nimetatud arusaamine lähtub metoodiliselt põhjendamatust seisukohast, et keelesugulusest võib lähtuda ka kirjanduste sugulus."                                                                  

Samas ei saa eitada, et slaavi rahvaste kirjandusi seob omavahel mitte ainult keeleline või ideoloogiline (näit. panslavism) vaatepunkt.  Võimalus teineteist paremini mõista ning tõlkida on loonud tihedaid põiminguid ning päädinud arvukate laenudega[17]. Kuivõrd petlikuks võib osutuda keelesuguluslik aspekt, ilmneb kolme Balti kirjanduse võrdlemisel. Läti lugejatele pole tarvis tõestada, et läti kirjandusel on eesti kirjandusega tunduvalt rohkem ühisjooni (mõlemad kirjandused asuvad põhjasaksa kultuurikaarel) kui leedu kirjandusega, mis arenes Kesk-ja Ida-Euroopa, samuti Poola mõjusfääris[18]. Just seepärast kajastavad senikoostatud, keelesugulust territoriaalse põhimõttega segiajavad kokkuvõtted mitte baltide, vaid Balti kirjandusajalugu[19].                                                                                                                                   

Kuigi esimene slavistika ja baltistika foorum oli pühendatud keeleteadusele, leiduvad paljud huvitavad kultuurajaloolised materjalid peaasjalikult V. Ivanovi ja V. Toporovi töödes (aastaraamatuis Балто-славянские исследования, mida anti välja Moskvas – alates 1974 kuni 1990. aastate keskpaigani).                                                                    

Regiooni allüksusteks jagamisel võib oluline osa olla  riiklikul poliitikal. Selge, et neis kultuurides, mis on pikka aega elanud koos ühes riigis või ühe poliitilise režiimi mõjusfääris, arenevad sarnased jooned. Arvatavasti on õigus neil, kes arvavad, et Habsburgide monarhia all on eksisteerinud mingi ühtne kultuur, näiteks Claudio Magris,[20] Carl Emil Schorske[21] jt. Seda on hõlpsam märgata tihedasti riigiga seotud kunsti valdkondade (arhitektuur, vabaõhuskulptuur jt.). Keelega seotud kirjanduses väljendub Habsburgide kultuur ainult tõigas, et traditsioonidest rikkal saksa kirjandusel oli impeeriumi "väikeste kirjanduste" suhtes täita kõrgi hoiakuga diktaatori roll, kes kõik teised kraavi tõrjus. Kuna tegemist oli ühesuunalise mõjuga, siis on pea võimatu rääkida mingist ühtsest monarhiakirjandusest.                                                       

Teisal, idanurgas, nn. Euroopa sotsialismimaades, moodustasid kirjandused omalaadse, riigi poolt pealesunnitud ühisuse, mis andis ka mõndagi märkimisväärset.[22]   Üdini ideologiseeritud mõiste "sotsialismikirjandused" vahetas hiljem välja varjatumalt ideologiseeritud "Ida-Euroopa kirjandused".[23] Nõukogude Liidus kasutati ühtaegu mõistet "Kesk-ja Kagu-Euroopa"[24], ent hiljem naasti jällegi "Ida-Euroopa"[25] juurde. Ka teistes nõukogude-bloki maades toimusid sarnased muutused: võttes omaks mõistest tuleneva poliitilise implikatsiooni, läks alustuseks moodi "Kesk-Euroopa", kuniks jõuti tänapäevase, neutraalselt kõlava "Kesk-ja Ida-Euroopani".[26] Kuidas me režiimimuutusele eelnenud regioonikooslust ka ei nimetaks (Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa, sotsialismimaad), mis võis üsnagi sarnaneda koonduslaagriga ja vanglaga, kaasnes selle likvideerimisega ka teatud kahju - ametlikule kultuuripoliitikale vastandudes kasutati puhuti selle loosungeidki, mis kuulutasid "sotsialismiehitatajate ühiskonda", tihtipeale võis leida ühiseid kultuuriväärtusi: vangla võis osutuda võimaluseks, et vangikambri kaaslasi paremini tundma õppida. Pärast müüride kokkuvarisemist asusid kõik endised vangid justkui õnnelikena koduteele ning sulgusid kõik oma puuri (kui nii oli; kui ei olnud, siis selleks ponnistati). Selle ajaga on ühine kogemus välgukiirusel haihtunud. Sestap on Euroopa Liidu vastselt väljamõeldud struktuurid tühjad, neis puudub kultuurisisu. Meie kõige tähtsam ja edasilükkamatum ülesanne on selle tühjuse täitmine – jättes kõrvale igasugused teadusteoreetilised kahtlused. Juba ammu, ent võib-olla mitte kunagi, pole olnud niivõrd soodsaid geopoliitilisi olusid. István Bibó sõnul võib "Ida-Euroopa väikeriikide mahajäämuse ületamiseks või vähendamiseks" kaikaid kodarasse loopida üksnes ümberringi õitsev enesetapjalik, "rahvavaenulik" natsionalism.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

Tõlkija saatesõna.

            Endre Bojtári kirjutis "Kas regionaalne kirjandusajalugu on olemas?" põhineb tema lätikeelsel ettekandel, mille Bojtár esitas 2001.a. sügisel Riias.[27]   Läti kultuurile tõotab Bojtári nimi lähiaastatel tema magnus opus't – "Sissejuhatust baltistikasse" (Bevezetés a baltisztikába, 1997[28]), mille läti keelde tõlkimine on  finišisirgel. Kui Läti ekspresident Vaira Vīķe-Freiberga käis 2004.a. Ungaris, president Ferenc Mádli kutsel riigivisiidil, siis mainis ta juba toona oma ametlikul vastuvõtul peetud kõnes, et see Endre Bojtári raamat peaks just-just läti keeles ilmuma.  Bojtár, mõistagi, kirjutas "Sissejuhatuse baltistikasse" läti ja leedu keele oskuse pealt. 70. ndail aastail käis ta Lätis ja Leedus, et kohaliku kirjanduseluga tutvuda, uue vabaduse saabumisel oli Ungari saadik Leedus - eks Leedu tõmbas üksjagu seepärastki, et Tomas Venclova oli ju leedukas.

Läti kirjandusteadlane Ilgonis Bērsons on kirjandusajakirjas "Karogs" meenutanud Bojtár 1970. aastal toimunud Riia- reisi: "Kui lennujaamas Endre Bojtárit ära saatsin, oli tunne, justkui lahkuks keegi meie endi literaatidest."[29]  

Nõndaviisi võib Bojtárit pidada omalaadseks läti kirjanduse heaks ingliks Ungaris. Bojtár on seda isegi vihjamisi mõista andnud - 2000. a. Budapestis leedu kirjandusteadlasele Donata Mitaitė'le antud intervjuus: "Mulle tundub, et Tomas (leedu kirjanik Tomas Venclova – tõlkija märkus) eksib, kui arvab, et teda mõistetakse pelgalt seepärast, et on ühised mõtted, sotsiaalse tarinduse ühisus, intelligentsi sarnane häälestatus. Arvan, et peamine on sellise tegusa kultuuriinimese olemasolu, kes suudab, oskab ja tahab kirjaniku loomingut reklaamida. Tomasel vedas Poolas ja Ungaris. Muidugi on kultuuriühisus vajalik, et me üksteist mõistaksime, ent ilma vahendajata ei tule midagi välja. Näiteks, läti kirjandus, millest ma huvitusin tunduvalt hiljem, on meil (s.t. Ungaris – tõlkija märkus) peaaegu tundmatu, ent leedu kirjandust teab isegi realugeja, mitte ainult haritlaskond." 

Bojtár lõpetab oma käesoleva kirjutise tõdemusega, mida on mujalgi kohatud - et raudse eesriide taga oldi küll vangikongis, ent seevastu õpiti kongikaaslasi väga lähedalt tundma ning vabadusse pääsedes kapselduti pelgalt omaenese tegemistesse. Bojtár räägib otsekui vastu oma käesolevale kirjutisele, kus rahvusülest kirjandusajalugu on suisa kaheldavaks peetud. Leedu ja poola kirjandused võlgnevad tänu Bojtári kapseldumisele  Tomas Venclova ja Czesław Miłoszi  Ungari lugejateni jõudmise, läti ja leedu kirjandused tänu "absurdsele teemale" - "Sissejuhatuse baltistikasse". Péter Nádas kirjutas ju Bojtári surma puhul ilmunud nekroloogis, millise huvi ja pühendumusega ta oli lugenud enda määratluse järgi "absurdsel teemal" kirjutatud raamatut – "Sissejuhatust baltistikasse". Kõik ikka Bojtári teene, ka täiesti mitteolulise saab kirjutada suureks ja kõnekaks. Tuleb ainult teemasse kapselduda.                                                      

 

[1] Arnold Hauser (1892-1978). Ungari filosoof, kunstiajaloolane, sotsioloog. Ungari Teaduste Akadeemia auliige.

[2] Heinrich Schmitthenner (1887-1957)

[3] Ungari Teaduste Akadeemia Kirjandusteaduste Instituudis kasutati mõistet "Kesk-ja Ida-Euroopa". Tegemist on pragmaatilise otsusega – sõltuvalt konkreetsest uurijast, teemast, ajast hõlmab see kõiki kirjandusilminguid Austriast ja Saksamaast Venemaani, Soomest Kreekani.

[4] Pál Engel (1938 – 2001). Ungari ajaloolane, Ungari Teaduste Akadeemia liige.

[5]Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, Metternich-Winneburg-Beilsteini vürst (1773 -1859). Austria riigitegelane, ka riigikantsler (18211848)

[6] Metternichi lause kohandas kultuuriajaloo jaoks Jakob Bleyer (1874-1933), Cluj/Kolozsvári ning hiljem Budapesti ülikooli professor, kes 20. sajandi alguses sündinud Viini värava teooriaga esindas seisukohta, et lääne-ida "kultuurilanguses" juurneb iga kultuuri ja kirjanduse mõju saksa kultuuris ning "libiseb" läbi saksa-austria filtri Viinist ida poole jäävate kultuuride suunas.

[7] bon mot – teravmeelsus (ladina k.)

[8] Ungari asjaomaseid seisukohti (20. sajandil) kajastab täielikult alljärgnev Éva Ringi teos: Ring, Éva, ed. Helyünk Európában (Our Place in Europe). 2 vols. Budapest: Magvetö, 1986. Ferenc Lendvai monograafia (1997) lahkab probleemi selle algusest kuni 1990. ndate aastate esimese pooleni (vt.Lendvai, Ferenc L. Közép-Európa koncepciók (Central Europe Concepts). Budapest: Áron Kiadó, 1997). Tänapäevasest seisukohast on hea kokkuvõtte esitanud Csaba Dupcsik (vt. Dupcsik, Csaba. "Az európai régiók és a Közép-Európa-vita a nyol­cvanas években." 2000 9.8 (1997): 8-19. "Falak és faltöröök." 2000 12.7-8 (2000): 17-30.) 

[9] Selle tõestuseks on ainus Kesk-Euroopa formuleering, mis ei hõlma Ungarit: 1920. aastate alguses prantslaste sünnitatud mõiste L'Europe Centrale, mida esindas Praha valitsuse üllitatud samanimeline nädalaleht. Nimetatud formuleeringuga on hõlmatud ainult väikese Antanti riike – Tšehhoslovakkiat, Rumeeniat ja Jugoslaaviat, mööndusega, et ungarlased olevat kõigest sakslaste, õigupoolest preislaste abirahvas, "Hilfsvolk".

[10] Kõige nähtavam esindaja – Adriana Babeti ja Cornel Ungureanu juhitud fond Atreia Europâ (Kolmas Euroopa), mis annab välja samanimelist aastaraamatut.

[11] Hea näide on Kesk-Euroopa Ülikool Budapestis. Nimetatud ülikoolis ei õnnestunud avada võrdleva kirjandusteaduse kateedrit, ent kunstiajaloo kateeder likvideeriti. Kõnealust olukorda on käsitletud E.Bojtári koostatud kogumikus The Comparable and the Incomparable (1996).

[12] Loomulikult ei nimeta ma kõiki ajaloolisi kokkuvõtteid, alates Oskar Halecki töödest kuni Joseph Rotschildini, seal hulgas Ferenc Fejtő't, Iván T. Berend'it, György Ránki't. Märgin ära vaid Josef Macureki Brnost ning tema suurepärase, teenimatult unustatud raamatu (Macurek, Josef. Djepisectví evropského vychodu (The Historiography of the European East). Praha: Melantrich, 1946.), mis sisaldab mitte ainult kultuurajaloolist bibliograafiat, vaid ka tõsist kultuurajaloolist kontseptsiooni.

[13] Karl (Gustav) Dieterich (1869 – 1935).

[14] László Gáldi (1910-1974). Ungari kirjandusteadlane. Vt. Gáldi, László. "A Dunatáj irodalmi fejlödése." Documenta Danubiana 2/4 (1947): 27-69. 

[15] Dieterich esindas saksa imperialismi ideoloogiat, pealekauba polnud ta keeleoskus piisav, seepärast oli ta sunnitud kasutama tõlkeid. Ilmselgelt on ta andmed saanud 1908.a. Leipzigis ja Berliinis avaldatud krestomaatiast Die osteuropäischen Literaturen and die slavischen Sprachen. Krestomaatia sisaldab kõikide Ida-Euroopa rahvaste kirjandusajalugu – mõnede autorite üllitised ilma igasuguste vastastikuste seosteta. Edasisteks "sünteesideks" võidi materjali ammutada vastava aja väljaannetest, mis käsitlesid regiooni kultuuride sarnasust. Mainin ainult kolme, mis on ligipääsetavad suuremates maailmakeeltes. Ungari teaduse ajaloos kasutas esimesena "võrreldatavuse" mõistet Kolozsvári ungari ülikooli professor Hugó Meltzl of Lomnitz (1846 – 1908), asutades ajakirja Acta Comparationis Litterarum Universarum ning olles ise selle toimetaja. Nimetatud ajakiri ilmus 1877 – 1888, selles avaldati komparativistikale pühendatud uurimusi kahekümnes keeles. Budapestis ilmus 1935.a. ja 1944.a. vahel Archivum Europae Centro-Orientalis. Regiooni modernse kultuuriajaloo ehtne varasalv on Cross Currents: A Yearbook of Central European Culture, mida andis USA-s alates 1983. aastast kuni 1990. ndate aastate keskpaigani välja tšehhi päritolu slavist Ladislav Matějka (1919-2012).

[16] Werner Krauss (1900 – 1976). Saksa romanist

[17] Parim komparatiivne kokkuvõte slaavi kirjandusest on endiselt: Tschižewskij, Dmitrij. Vergleichende Geschichte der slavischen Literaturen (Comparative History of Slavic Literatures) 2 vols. Berlin: de Gruyter, 1968.

[18] Täpsemalt vt. E. Bojtár Foreword to the Past: A Cultural History of the Baltic People (1999).

[19] Giacomo Devoto, koostades 1963. a. eesti, läti ja leedu kirjandusi puudutavat kogumikku, liitis pelgalt kokku erinevate autorite kirjandusajalood (Ants Oras, Ernests Blese ja Alfredas Senas). Ka Radegast Parolek (1978) ja Friedrich Scholz (1990) on kõike teinud traditsiooniliselt, olles ühendanud kolme kirjandusleksikoni materjalid, lähtudes suundades ja ajavahemikest ning võttes pealekauba üle nõukogude väärtussüsteemi (see kehtib kummalisel kombel ka saksa teadlase kohta).

[20]Claudio Magris (s.1 939). Itaalia kirjanik.

[21] Carl Emil Schorske (1915-2015)

[22] Ka nõukogude kirjandusteaduslike uurimuste kogumikud, mis käsitlevad erinevate kirjanduste sarnaseid tendentse, koostati erinevate rahvaste kirjandusi puudutavate andmete kõrvuti lükkimise teel, taoti täiendas kõike veel mingi üldistav pealkiri. Taolise metoodikaga koostati sotsialistlikku komparativistikat esindav, ent ideoloogiliselt põhjalikult läbisõelutud kogumik: Durišin, Dionyz, ed. Dejiny literárnej komparatistiky sociali­stickych krajin (History of Comparative Literature in the Socialist Countries). Bratislava: Vyd. Slovenskej Akadémie Vied, 1986. 

[23] Määratluse muutus toimus ilmselt 1962.a. ICLA kongressil Budapestis, tegemist oli esimese lääne ja ida kirjandusteadlaste kohtumisega, mis lõi raudsesse eesriidesse tuntava mõra.

[24] Näiteks I.Bogdanova koostatud artiklikogumikus Развитие литературы в эпоху формирования наций в странах Центральной и Юго-Восточной Европы: Романтизм (1983).

[25] Vt. näiteks Viktor Horevi (1932-2012) teos История литератур Восточной Европы после второй мировой войны (1995-2001). Mõiste (täpsemalt nimetuse) muutus kajastus ka organisatoorselt. Teaduste Akadeemia Slavistika Instituut reorganiseeriti 1968.a. Slavistika ja balkanistika instituudiks, mis andis ulualuse Albaania, Kreeka, Ungari ja Rumeenia kultuure käsitlevatele uuringutele. 1998.a. ristiti asutus jällegi tagasi Slavistika Instituudiks, kus mainitud kultuurid jäid alles püsiuuringusuunana (Kesk-ja Kagu-Euroopa nimetuse all).

[26] Üleminek on hästi täheldatav László Sziklai koostatud kogumiku ettevaatlikus pealkirjas. Minagi olen oma põgusas monograafias, mis ilmus ungari keeles 1977.a. (inglise keeles 1992.a.) kasutanud mõistet "Ida-Euroopa", ent 1986.a. raamatus läksin juba üle mõistele "Kesk-ja Ida-Euroopa", nagu mu instituudikolleegid ja õpilasedki.

[27] 2002.a. avaldati Läti kirjandusajakirjas "Karogs"; 2006.a. ingliskeelsena Leedus ("Where is Central Europe. A Comparative Study of the Region's Literatures"//Lituanus (Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences), Volume 52, No.1 - Spring 2006; 2007.a. vene keeles: Дилеммы восточноевропейской компаративистики//XX век. Русская литература глазами венгров, венгерская литература глазами русских).

[28] 1999. a. ilmus inglisekeelsena:  "Foreword to the Past: A Cultural History of the Baltic People" (väljaandja: Central European University Press).

[29] Ilgonis Bērsons Latviešu literatūras draugs Ungārijā//Karogs, 1970, nr.10 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: