Arvustus. Sada ja meened ({{commentsTotal}})

"Kuld Lõvi "ja "Amor" Autor/allikas: Linnamuuseum

Uus raamat

Verni Leivak

"Eesti sada legendaarset meelelahutuspaika"

Pegasus

199 lk.

 

Verni.

Sa oled mu oma vana võitluskaaslane, kellega kõrvuti on raskeid hetki ja vapruse värinaid Õhtulehe teenistuses üle elatud.

Mispärast tuleks Sulle värske raamatuga seoses mõnd südamele panna.

Hoia, tead, Tartust mõnda aega eemale.

Et ikka päriselt turvalise elu pool püsida, hoia igaks juhuks ka Ülikooli vanematest vilistlastest eemale. Kuuluta end või haigeks.

Igaks juhuks.

Eelmainitud grupeeringud, millest mõlemasse isegi kuulutakse, jätavad küll mulje ududest, kes ei taha elult muud kui vanade raamatute hõngu, kontrollitud plahvatusi, ennenägematuid keemilisi reaktsioone, krutskilikke seadusepügalaid, apokrüüfilisi piiblitekste, eriti veidraid haigusi, ripub täiesti teaduskonnast.

Õlut või mis parajasti kätte satub ja ilusaid piigasid muidugi ka.

Aga võivad kurjaks minna nagu kannatlike ja leebetega vahel juhtub. Mispuhul ei põletata enam laevu, vaid sadamad saavad kah kuke kaisse.

SA, IGAVENE NAHK, KILULINNA KRAADE, OLED "HUMALA" MAINIMATA JÄTNUD!

Lubamatu lohakus, korrespondent Leivak! Vähene töö allikatega! Kitsas silmaring! Tegemata ettevalmistus! Kuus pühapäeva valvereporterina väljaspool järjekorda ja "kõik puhuvad" igal hommikul! Ja reportaažid pulbitsevast ööelust võid unustada! Lugeja ootab südantvalutavaid materjale Toompealt!

Uhh!

Verni on tõepoolest vaid ühes lauses, et "1940-ndate teisest poolest tegutses KoKoKo ruumides söökla, 1975. aastast õllerestoran Humal" maininud imede sepikoda, tervise toomise ja viimise paika, kuhu on toodud ja joodud rohkem mõtteid ja ajusid kui... hea küll, ma ei hakka ennast uuesti leili ajama. Igal juhul, ole ettevaatlik, Verni – kui Humalat ei taastatud, vaid sinna mingi pitspreilide resto tehti, läks kohe kanalisatsioon nässu ja põrandale lahvas poole sääreni mittejoodavat vett! Õllejumal ei karista, õllejumal korrigeerib!

Tegelikult on Verni väga hea raamatu kokku keeranud. Juba see on lõbus, kui üritada kokku lugeda, millistes neist ise on käidud.

Oot hetk.

40 sajast, kuigi kohe on kõhklused, sest siin tuleb mängu midagi Fahrenheiti ja Celsiuse maadluse taolist – kas ma võin väita ennast olla KoKoKos käinud, kui ma olen Humalas kann kannu järel kergitanud või olla jäätisekohvikus Vigri viibinud, kui olen Lost Continentis, mis kahjuks nüüd ongi Lost, oma lastele jaanalindu sisse söötnud ja klaas klaasi järel kummutanud.

Kama kaks.

Siin saavad paljud kohad, mida teatakse, uuesti meenutatud ja loo taha, milliseid Verni on valinud vist, et oleks korraga põnev, lõbus ja hariv ka veel. Kukkuge näiteks pikali teadmise peale, et ärapommitatud Kuld Lõvis pidasid sõjaeelsed Wabariigi kapitalistlikud sead ja vereimejad referaadiõhtuid. Näiteks teemal uued maksud. Ses on midagi ägedat ja tänapäevast ettevõtjat tollasest ärimehest kõvasti eristavat, praegu müüks: kuidas taotleda ettevõtlustoetust.

Muidugi tahaks mõnikord õiendada, et kuule, korrespondent Leivak, nii see küll ei olnud, oaportsus oli aastal 1992 täpselt 16 uba hinnaga 50 Eesti senti tükk, oot, see oli Kulleris Toompeal... Verni, /---/, /---/, /---/, poliitilise kirjaoskamatuse eest saad suvereporteritele kella ja kalendri tundmise kursuse juhendamise kaela! Sa oled unustanud tagakambrid, kus Mart Laar ja käsilased käisid Eestit maha müümas! Kellele töötad, Nõukogude muusikavägede veteran? Ma aimasin juba ammu Aleksandrovi koori kätt...

Muidu on hästi kena, et näiteks kaks randa, Pärnu ja Pirita oma, kah meelelahutuspaikadena ära kirjutatud. Kuigi ma algul aru ei saanud, kus seda Piritat piiritleda, mets suur ja lai, kuhu oma kiliseva kilekotiga ilmarahva naeru ja kurjuse eest peituda. Aga eks ole teatud meelelahutusi, milliste avalik-õiguslikud lahendused rõõmustavad igaühte, kes heast loost lugu peab. Kes ikka aru ei saanud, mõelge nüüd korra randade liigid läbi. No vat.

Süüdistuskokkuvõtteks: korrespondent Leivak, Verni't tänatakse ennastsalgava töö eest, märkides samas veel esinevaid ebakohti ning antakse võimalus oma poliitilised ja valgustuslikud vead heaks  teha järgmises raamatus. Võibolla siis Urmas Klaas halastab ja annab jälle Tartu viisa. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: