Arvustus. "Galveston": tönts ja keskpärane krimidraama
Uus film kinos
"Galveston"
Režissöör Mélanie Laurent
Osades
4,5/10
Näitlejana tuntud prantsuse režissööri Mélanie Laurent'i filmnoir'ilikult sünge, ent ameerikalikult keskpärane krimidraama "Galveston" on lame katse tuua värskust tuttavatele motiividele ja maastikele. Närivalt nihilistliku ja pööraselt kütkestava seriaali "True Detective" stsenaristi Nic Pizzolatto kuulsusele eelnenud samanimelisele romaanile põhinev film liigub Pizzolattole omastes sogastes vetes, aga ei suuda saavutada ei sünget atmosfääri, ega sügavate karakteritega raputavat narratiivi.
USA allakäinud ja hämarate äärealade stereotüüpe ekspluateeriv lugu viib vaataja tuttavaid detaile kombineerides räpaste motellide, paadunud ja halastamatute kriminaalide, prostitutsiooni ja ärakasutamisega täidetud kõdunevasse maailma. Filmi peategelaseks on pealt karge aga seest selge eksvang ja funktsioneeriv alkohoolik "Roy" (Ben Foster), kellele tehakse teatavaks, et tal on surmav haigus. Diagnoos teravdab niigi destruktiivsete eluviisidega keskealise otsustusvõimet. Kiired otsused kriminaalsete intriigidega toonitud tööotsal viivad ta jäädavalt kokku 19aastase Rockyga (Elle Fanning), kelle ta vangistusest päästab.
Paar laipa ja mitu vihast gangsterit tulemuseks andnud juhtum ei jäta Royle ja suurlinna prostituudina õnne otsima tulnud Rockyle muud võimalust kui põgeneda, pannes aluse end perspektiivitust minevikust väljarebimise teekonnale, kuhu tõmmatakse kaasa Rocky väike õde Tiffany, keda ta ei ole nõus süngesse minevikku jätma. Algab teekond, kus pole teed tagasi, aga kus idaneb lootus, et on võimalik liikuda edasi.
Pinget tekitav intriig justkui oleks, kompleksselt katkised tegelased ning moraalselt ja visuaalselt sogane atmosfäär samuti. Aga midagi jääb vajaka ja seda miskit iseloomustab asjaolu, et filmi tegelik stsenarist Pizzolatto on end lõpptulemusest distantseerinud ja peitunud Jim Hammetti pseudonüümi taha. Väidetavalt on Mélanie Laurent võtete ajal tehtud improvisatsioonidega töödelnud stsenaariumi sedavõrd palju ümber, et Pizzolatto enam ei näinud, et töö peegeldaks tema nägemust.
Režissööritöö pole küll lünklik, ent sel puudub loo edasiviimisel fookus, mis omakorda nõrgendab taotletud emotsionaalseid hoope. Hämartsoonides usutavalt räsitud ja katkiste tegelastena liikuma harjunud Ben Foster ("Hell Or High Water", "Leave No Trace") ning karakteri emotsionaalset tuuma peenelt tabav Elle Fanning annavad parima, ent emotsionaalne kaal on pakitud narratiivi sedasi, et moraalselt kahtlased teod ja nende vabastavad või vangistavad tagajärjed pigem valguvad laiali, kui panevad mõtlema. Karakterite sügavus ja kriminaalses maailmas liikumise nüansikus ei saavuta sellist terviklikkust, mida oleme harjunud Pizzolatto materjalilt ootama.
Tumedat atmosfääri toetava ja tervikliku kaameratööga "Galveston" paigutub seega pigem ruttu ununevate krimidraamade hulka, mis tuttavaid kaadreid, karakterite detaile ja kulunud motiive kokku segades ei suuda leida eristuvat filmikeelt ega tänu hõredaks jäävale stsenaariumile kripeldama jätvat punast lõnga.
Toimetaja: Valner Valme