Jürgen Rooste. Põrgulik-paradiislik poeesia: Boom Chika Wau Wau festivalipäevik V
Kalamajas, Heldekese kabareeteatris (Tööstuse 12) leidis läinud nädalal aset "Boom Chika Wau Wau" – Tallinn Fringe Festival, mis minus alles keeb ja kobrutab. Nagu peaks mustlaslaagrist või hipirännakult tagasi reaalsusse, tavalisse ellu astuma, aga see friik elu ei taha enam su päästet hingest ära kolida.
Maailmas on kuratlikult palju kurjust, on veider aeg, äraspidine aeg – ameeriklased valisid isegi presidendiks mehe, kes oma tuuridel-ülesastumisel mängib kurja klouni kuju! Kunst muidugi peegeldab elu kaost, teisalt astub just kunst sellele kurjusele ka vastu: näeb ta läbi ja kisub paljaks ning annab kohtu ette. Või pakub inimesele hoopis ühe uue, teistsuguse maailma, kuhu kurja eest varju minna.
Giraffe Royal on suurepärane eestivene vaimuteatritrupp, valge klounaad. Miski, mis on esmalt visuaalne teater, võlumaailmamäng. Ja siiski ka klounaad. Selles helges-kummalises maailmas astub vahepeal ringi ka deemonlikke, tumedaid kujusid, viirastusi... Kui teil on kuskil võimalik neid näha – ja neid on võimalik siin-seal näha, õnneks mitte vaid tsirkusega seotud asjadel –, siis see on lihtsalt elamus, aken ilusasse-ärevasse, kust kahjuks peab tagasi tulema. Sinna ei saa elama jääda, mis teha.
*
Caspar Schjelbred. Tema monotükk "Plan C" oli festivali üks väljapeetum, kaunim-naljakam lavastus. Schjelbred on ju kloun, miim. Füüsiline kloun? Ja ta lavastuses on pikk, imeilus sürrealistliku mekiga unenäostseen. Kindlasti kummardus miimikunsti ajaloole, aga samas täiesti kaasaegse teatri käekirjas. Schjelbredi kehakontroll on võimas, aga see on palju enamat kui vaid treenitus: see on tunde leidmine, valitsemine, ülesehitamine, uurimine, otsimine selle pinnalt. Nii et "Plan C" on mingis mõttes lähemal nüüdistantsule kui stand-up'ile, korraga mõlemad ja ei kumbki. Ja selles on väga ehedat vana aja hõngu.
Fringe-festival Boom Chika Wau Wau. Autor: Olev Luik
Schjelbred andis laupäeval ka väikse füüsilise klouni töötoa, kus ta natukene oma töömeetodeid, võtteid ja selle maailma telgitagust avas. Aga sellest töötoast sain ma nii palju aru, et annet peab ka olema. Loomulik koomilis-kehaline improvisatsioon on mingi määrani ehk õpitav-omandatav tohutu tööga. Aga kui avatud ja kohal sa selleks pead olema! Seda annab võrrelda ehk süvitsiminevate jooga- või meditatsioonitehnikatega. Tohutu kohalolutundega ja alistuva enesekaotamisega. Sealt siis ehk algab see tõeline liikumine ja nali... Algab põlemine.
Ma olen tänulik, et toda Prantsusmaal resideerivat taanlast siin Eestis kohtasin. Caspar on oma ala maailma tippe. Tema tõsiduses ja eneseohverduses klounina on muide midagi sarnast festivali vedaja ja võluva veiderdaja Dan Renwicki olekuga, kuigi nende väljendusvahendid ning -viisid ja nipid on väga erinevad (pidin korraks kirjutamise katkestama, sest kass häälitses aknalaual kummaliselt, läksin piiluma ja nägin puu otsas vana kavala varese ja punakashalli orava improviseeritud talveklounaadi – ju võistlesid nad miski sama palukese pärast, järelejätmatult ja samas justkui mängides).
*
Nii, nüüd pean ma teile veel korra rääkima Juodeškast, tollest leedu tüdrukust, haprast ja metsikust olevusest klaveri taga, kes meile oma friiginihkes armastus- ja iseolemise laule laulis. Tahtsin ainult öelda, et need, kes kohale ei jõudnud, karistasid end ise tollega, et noore daami esimestest kontsertidest maailmas ilma jäid. Tema pärast olen ma valmis või Leetu sõitma. See on kabaree, see on storytelling, maakeeli loojutustamine, see on loomulik sära ja tuli inimeses, sisemine põlemine, mis nakatab. Nõnda sünnivad ainukordsed anded. Mõnikord jõuavad need hulkadeni – ma siiani vahel imestan, et mu suur lemmik Tom Waits säärase friigina pealainesse murdis ja tõeliseks megastaariks sai. Jah, mu kallikesed, te peate tundma, mis tunne see on, kui klaver on joonud, mitte poeet.
Fringe-festival Boom Chika Wau Wau. Autor: Olev Luik
Aga eesti bändi ToBi näete juba vast peagi kuskil siinsamas: kui teisipäeva õhtul mängisid nad viisakatele istuvatele keskealistele inimestele, siis laupäeval panid nad püsti tõelise rokenroll-möllu (vist festivali suurima publikuga show üldse, ütles Dan, aga sõltuvalt publiku keskmisest vanusest sel hetkel müüdi baarist ainult veidi limonaadi).
*
Hilisõhtustel kabareetundidel, n-ö vabal laval (kuigi oli palju kindlaid numbreid), sündis nii palju ilusat hullust, burleski ja poeesiat (nägin üle hulga aja Aime Hansenitki üles astumas, armas oli!). Ma soovin, et Dan Renwickis ja Chrissy Kissis jätkuks see energia-, jõuvool, et nende jõgi kobrutaks-vahutaks, vuhiseks! Hoidke silmad lahti ja väisake Heldekese kabareed, seal sünnib imelisi asju edasi, kogu aeg. Kui kuskil on aknake avatud võlumaailma, kui lastakse piiluda natuke põrgut ja paradiisi, siis tuleb lubada endale see hetk, et tost osa saada. Elu on hetkes. Ja retkes. See on paradoks, aga mis siis. Miks peaks olema teisiti?
Toimetaja: Merit Maarits