Arvustus. Värvilises vees helkiv plastspektaakel
Uus film kinos
"Aquaman"
Lavastaja James Wan
Näitlejad Jason Momoa, Amber Heard, Willem Dafoe
5/10
DCEU frantsiisi uusim väljalase, kirev "Aquaman", kuhjab potti külluses nimekaid näitlejaid, fantaasia- ja superkangelasfilmide troope ning lennukat lugu, segades kokku ebaühtlase kalli siirupi, mille visuaalne ilu takerdub kohmaka stsenaariumi külge.
Maitselt tuttav, aga välimuselt värske "Aquaman" on ajuvaba meelelahutuskatse, mis kujutab DCEU üht seni tagaplaanil olnud sangarit, pooleldi inimest, pooleldi atlantislast Aquamani (Jason Mamoa). Majakavahi ja Atlantise kuninganna poeg, ühe jalaga vees ja teisega maal seisev Aquaman ehk Arthur Curry pannakse olukorda, mis avab nii superkangelase tausta kui veealuse fantaasiamaailma eri tahke.
Talle esitatud väljakutsega selgubki, et DCEU filmiuniversumi vee all peituvad mitmekülgsed kuningriigid oma võimuhierarhiate ja komplekssete (ent liigagi tuttavate) sugulussuhetega. Ja need kuningriigid on nii pinnal elavate inimeste reostava ja militaristliku eluviisiga rahulolematusest kui enda isiklikest motiividest tulenevalt asumas sõjajalale veepealse maailmaga. Kahe maailma vahel kangelastegusid sooritava Aquamani vastumeelseks ülesandeks saabki selle peatamine, läbi oma halbade kavatustega poolvennalt Atlantise trooni haaramise.
Aga sellest pole veealuse DCEU universumi ehitajaile piisanud, sest nad viskavad mikstuuri veel kaasnevaid kõrvalülesandeid ja pahalasi, mis venitavad filmi pikkust põhiliiniga sisutult haakuvate märulistseenidega. Edukatest õudusfilmidest tuntud James Wan ("Saw", "Insidious", "The Conjuring") reastab selle süžeelise kompoti enam vähem jälgitavaks tervikuks, mis aeg ajalt suudab üllatada grandioossete detailirikaste visuaalidega, ent enamasti lonkab tohutult igava ekspositsiooniga, ennastkordavate struktuurielementidega ning labase huumori ja imala melodraama vahel maanduva dialoogiga. Läbivat läägust rõhutavad lisaks ülespuhutud võtted (nt. pilke markeerivad pealesõidud, tiirlemine), karaktereid ja emotsioone ilmestav heliriba ning lopsakas CGI, mis moodustavad koos stsenaariumi puudustega ebaühtlase tonaalsuse.
Isegi imaluse taotluslikkuse puhul on keeruline mööda vaadata karakterite pinnapealsusest, tegevustiku ebamäärasest rütmist ja fookuseta struktuurist. Tulemuseks on lihtsalt hunnik tuttavaid võtteid, tegelasi ja motiive parematest ja terviklikematest fantaasiafilmidest (Star Warsi frantsiisist MCU filmideni), mida ei seota "Aquamanis" huvitavalt kokku intrigeerivast veealusest maailmast idaneva narratiiviga. Kuigi sümpaatse Mamoa Aquamanist vormitakse nii üht kui teist registrit kombates enam vähem poolkõva kangelane, jäävad plakatlikud kõrvaltegelased ulpima maitsetusse dialoogi, mis ei anna neile muud kui lugu edasiviivad motiivid.
Kuigi "Aquaman" pole nii mõttelage kui igast otsast logisev "Suicide Squad" või kokkulapitud "Justice League", ei suuda ta pakkuda piisavalt haaravat meelelahutust, et õigustada kahe ja poole tunnini küündivat pikkust. Üks osa maailmaloomes avalduvat loovust lahustub kahjuks ruttu muude osade mittemidagiütlevasse tüüpilisusse, mis tirib DCEUd üha kaugemale sisuliselt perspektiivitusse sügavikku.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme