Arvustus. Kohutava ilu teine vaatus ({{commentsTotal}})

Kaader Paolo Sorrentino filmist
Kaader Paolo Sorrentino filmist "Silvio". Autor/allikas: pressimaterjalid

Silvio Berlusconist värvikamat materjali annab otsida – Trump enne Trumpi, meediaärimees ja poliitik, kolmekordne Itaalia peaminister ja maailma rikkamaid mehi, Euroopa ühe tituleerituma vutiklubi omanik ja parandamatu naistemees, lõputute skandaalide, fopaade ja korruptsioonisüüdistuste kese.

Temast jutustava "Silvio" tüüri juurde on omakorda raske kujutada ette paremini sobivat lavastajat kui Paolo Sorrentino. Võiks koguni öelda, et selle filmi ilma Berlusconi isikuta on Itaalia hetke menukaim lavastaja juba teinud – tema 2013. aasta "Kohutav ilu" oli Berlusconi-ajastu dekadentliku ja oma hinge saatanale müünud Itaalia portree ka ilma vanakuradi endata.

Nüüd on põrand Berlusconi päralt, ehkki ka "Silvio" ei tõtta asetama kogu tähelepanu il cavaliere isikule. Tasub silmas pidada, et originaalpealkiri "Loro" tähendab "neid" ning film tuli Itaalias välja kahes osas. Rahvusvahelisse levisse jõudnud versioon on tunnijagu materjali kaotanud kokkulõige neist pooltest. Alguse saab lugu hoopis kaugelt Lõuna-Itaaliast, Apuulia rannikulinnast Tarantost, kus ettevõtlik, ambitsioonikas ja paindlike moraalidega oportunist Sergio Marra otsustab kolida pealinna Roomasse, et maksku mis maksab imetletud Berlusconi lähikonda pääseda.

"Silvio" kujutabki suures osas Berlusconit läbi suhete paljude ümberkaudsetega, ennekõike kahtlase taustaga ärikate ning hõlbuelu ihalevate näitsikutega. Esimene tund filmist on sisuliselt üks raju pidu – uhked villad, kaunid naised, promiskuiteet ja mõnuained. Vaatajale on see väljakutse sarnane Martin Scorsese "Wall Streeti hundiga" - materialistlikus ühiskonnas on see kõik justkui ihaldusväärne ja äge, lisaks veel üliefektselt üles filmitud, teisalt on tegelased selle kõige keskel suures jaos silmakirjalikud, moraalitud ja isekad. Lihtsamalt öeldes: ebameeldivad. Seda kõike uhkelt edasi olla võimaldab neile aga nõiaringina seesama ümbritsev glamuursus, sääraseid sihte ning käitumismustreid otsapidi ihaldav ja kadestav, seega suuresti ka soosiv ja soodustav väärtusruum.

"Kohutava ilu" värvikamaid hetki peegeldav kõrgklassi pidune ööelu muutub aga poole filmi pealt millekski, mis meenutab palju enam Sorrentino eelmist filmi "Noorus". Püüdes oma peategelast mitte üksnes hukka mõista, vaid ka mõista, saab vaataja näha-kuulda Berlusconi keerukatest suhetest oma pikaaegse abikaasaga ning rohkeid mõtisklusi vananemisest, pärandist, olemisest kui sellisest. Kogu kitši keskel on nimitegelane kui väike laps, kes tahab, et teda hoitaks, armastataks ja imetletaks, ega suuda päriselt mõista, miks võiks üldse keegi seda mitte teha.

Paraku on Sorrentino rohkem vormimeister – ei, lausa vormigeenius! – ja oluliselt vähem ladusa sisuniidi hoidja. Tont teab, kui palju klaarimaks lööks pildi algne kaheosaline ja pikem versioon, aga isegi rohkeid veidraid üleminekuid ning ebakõlasid arvestamata saab kõike kokku liiga palju. "Silvios" ristuvad eri hetkedel vormikeskne audiovisuaalne essee, puhtalt sisulistele detailidele orienteeritud poliitiline satiir ja filosoofilisema huviga poeetiline portree. Berlusconit kordamööda humaniseeritakse ja naeruvääristatakse, tulemuseks pole aga niivõrd mitmetahulisus, kuivõrd kaootilisus, laialivalguvus.

Kord jääb sõnaline pool täielikult tagaplaanile, siis jälle väljendavad tegelased end pikaldastes kõnedes, mis väljendavad rohkem seisukohta või ülevaadet mõnest poliitilisest küsimusest, maailmavaatest või hinnangust, kõlamata nagu miski, mida mõni inimene päriselt loomulikus dialoogis öelda võiks. Erinevad meeleolud ja tasandid ei toeta siin tingimata teineteist, pigem lõhuvad terviku hirmus episoodiliseks ja järjepidetuks pudruks, mis sest et paiguti endiselt igati maitsvaks.

Toni Servillo, kellele see on viiendaks koostööks Sorrentinoga, on peaosas suurepärane ning tabab Berlusconi maneere ning paiguti taipamatuseni süüdimatut joviaalsust suurepäraselt. Sellegipoolest ei õnnestu filmil ei tema isiku ega mõju kohta Itaaliale koherentsel moel suurt meeldejäävalt valgustavat öelda. Lõpukaadrid rõõmututest töölistest toovad sisse tugeva klassikonflikti, kuid eelnev on liialt iluleva vormiga kujutatava kulla ja karra sisse uppunud, et seda suudetaks mängida välja millegi enamana ühena paljudest tervikuga üsna õrnalt haakuvatest sisulistest kildudest.

Itaalia filmiajakirjanikud andsid  oma filmiauhindadel "Silviole" neli preemiat, sealhulgas kummastaval moel parima stsenaariumi eest. Üldiselt on film siiski vastu võetud üsna vastandlikult, kiitustest leiguse ja lausa mahakandmiseni. Kehva filmiga tegemist ei ole, ent "Silvio" võinuks vabalt olla meistriteos. Sellisel kujul jääb ta pigem visandiks, aimatavaks peegelduseks materjali tohutust potentsiaalist. Meelt lahutab, igav ei hakka, aga midagi on pidevalt puudu. Irooniline, et "Kohutav ilu" rääkis Berlusconi Itaalia kohta palju enam ja palju mõjuvamal moel kui film Berlusconist endast.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: