Arvustus. Kribu ja Krabu jäävad vanaks, aga nutikaks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Ilmar Tomusk

"Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid"

Tammerraamat

120 lk.

Legend räägib, et kui nõukogude kultusmultikas "Oota sa!" jõudnud kaheksanda osani, kus hunt ja jänes ära lepivad, olnud see mõeldud viimasena. Et aitab küll. Ja, kui kas režissöör või kes seda siis pärast seanssi publikule teatanud, pistnud tönnima kõik lapsed ja vist ikka osa täiskasvanuid ka.

Kas nüüd nutma hakata, aga pisut kurb on mõelda küll, et kui see siin ongi Ilmar Tomuski hiilgava Kribu ja Krabu saaga viimane, mis siis. Kolmandas A-klassis kriminalistidena alustanud, on nad siin jõudnud saada 91 aastat vanaks ja vanadekodusse.

Kus loomulikult kohe juhtuma hakkab. On ju vana nali, et lase detektiiv külla ja see nimetatakse kohe Midsomeriks ümber; lase Poirot' tuppa ja peremees mürgitatakse; Sherlock, see on üleüldse nii eluohtlik, et käi kaarega mööda.

On enesestmõistetav, et kui vanadekodus on kriminoloogia emeritprofessor ehk Krabu, siis satub toanaabri elu ruttu ohtu. Nojah... kes käskis vanainimesel oma pangakaart ja kood vale inimese kätte anda, kes ruttu taipas, et ätil on ju märkimisväärsetes kogustes raha!

Ime siis, kui edasi läheb nagu ladusas krimkas. Kus kõige taga on ikka just vana mammon, mitte mingid poliitilised veendumused või haiglased lapsepõlvemälestused. Äkki vahetub vanameeste hooldaja, äkitselt on uus arst. Ning leidub omapärane viis inimesele ots peale teha. Kaege, eks meis kõigis vist elab väike hüpohondrik. Kes jääb hea meelega uskuma – ongi tõbi kallal. Heal juhul veel keerulise nimega ka. Palju siis vanainimesele vaja, uduta vererõhust ning pole vaja mürkigi sööta, aitab platseebomürgist. Peaasi, et ta usub. Hakataksegi taati, kelle Krabu enamvähem jalgadele saanud – ära konuta toas, sa oled mu'st neli aastat noorem, kola metsas – vaikselt ära kustutama.

Mispeale ärkab Krabus vana kriminalist ja nagu tellitult jõuab vahepeal Austraalias kodumaad reetnud õde Kribu ka vanadekottu. Võistkond koos, värisege, kõik pahad. Kriminalist ja keemik, see ühendus on võitmatu, isegi kui peavad analüüse põlve otsas tegema! Teid leitakse üles, kuritöötajad!

Ehk siis see on sama tore lugu kui kõik eelmised, kus kogu aeg ka paksult nalja saab. Hillar Metsa pildid on jätkuvalt just need kõige õigemad selle loo juurde. Kurjad saavad kätte makstud, kõik lõpeb helgelt ja õnnelikult, asja on segatud ka viineripirukad, nagu esimeses loos kunagi.

Ma ikka nukrutsen vist natuke, kui see viimaseks raamatuks sarjas jääb. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: