Kultuuriprogramme analüüsides tuvastas Karulin, et mitmetel erakondadel on sarnaseid lubadusi. See annab tema sõnul lootust, et paljud asjad võivad lõpuks ka tehtud saada.

"Näiteks sotsiaalsed garantiid, mis on puhas matemaatikaharjutus, et ka ebaühtlase sissetulekuga inimestel arvestataks sotsiaalmaksu laekumist, nii et nad saavad ravikindlustuse. See on üks asi. Teine, mis tundub, et läheb läbi, on riigiarhitekti institutsioon, mis on ka päris mitmetel. Kolmas, mis mind üllatas, aga samas mitte, et väga paljud räägivad vajadusest kaasata erarahastust. Ilmselt on aru saadud, et Eesti riigieelarvest kultuurile minev summa ei saa enam väga kasvada ja see vastab ka tõele. Kuna poliitikud on sellest aru saanud, siis see võiks tuua kaasa kauaoodatud muudatused maksusüsteemis, et kultuurile saab tõepoolest annetada maksuvabalt," rääkis Karulin "Aktuaalsele kaamerale".

Mõned punktid vajavad Karulini sõnul pikemat selgitustööd.

"Üllatav on see, et Isamaa on oma põhimõttena oma vundamendi ladunud loomevabadusele ja lubab seista tsensuuri vastu. Aga kui lugeda ülejäänud programmi, siis on tunda karmi kätt, mis ei haagi selle põhimõttega. Mis ei üllata, on Reformierakonna üsna ahtakene osa kultuurile, mis lähtub loomemajanduse põhimõttest ja ma ütleksin küll, et loomemajanduse põhimõte on trend, mis on natukene iganenud," nentis Karulin.

"Ekre pöörab tähelepanu regionaalsele tasandile, et ükskõik, kus sa elad või sünnid, oleks ligipääs kultuurile ühtlane. Aga küsimusi tekitab see, et kuna see ei ole lahti kirjutatud, on nende eesmärk hakata toetama kultuurisündmusi arvestades seda, kuidas nad tagavad omariikluse säilimise."

Uued ja väiksemad erakonnad pole Karulini sõnul jõudnud oma kultuuripoliitikat veel põhjalikult läbi mõelda, kuigi Eesti 200 on tema sõnul välja tulnud kontseptuaalselt kõige põhjalikuma programmiga. Laupäeval toimub Tallinnas, Kanuti gildi saalis ka riigikokku soovivate erakondade esindajate aruteluring kultuuripoliitika teemal.