Henry Kuningas. Monofunktsionaalsed töölisasulad Eestis
Henry Kuningas kirjutab värskes Tunas Eesti monofunktsionaalsete töölisasulate rajamisest 1930. aastate teisest poolest 1950. aastate alguseni. Avaldame artiklist resümee.
Monofunktsionaalsed tööstusasulad on omapärane linnastumise fenomen, mille puhul on alev/linn ehitatud kas asustamata või hõredalt asustatud piirkonda rajatud suure tööstusettevõte teenindamiseks; ka asula edasine eksistents ja areng sõltub sageli domineerivast tööstusettevõttest. Erinevalt teistest nö orgaanilisel teel kujunenud asulatest ei ole monoasulad tekkinud keskuskoha funktsioonina, vaid asutatud spetsiifilistel majanduslikel eesmärkidel. Eestis on selliseid urbanistlikke anomaaliaid rajatud arvukalt 18.-20. sajandini.
Vaadeldavasse ajajärku jääb Teine maailmasõda, mis on Eesti ühiskonna struktuuri kõige enam rebestanud sündmus 20. sajandil. Vaenutegevusega kaasnesid ulatuslikud sõjakahjud, enim seejuures tööstuses. Eesti annekteerimine Nõukogude Liidu poolt muutis põhjalikult majanduse toimemehhanisme: käsumajanduse juurutamine ja eelkõige tööstussektori allutamine üleliidulistele huvidele suunasid siia mastaapset rasketööstust.
Käesolev kirjatöö keskendub Eesti monofunktsionaalsete tööstusasulate rajamisele 1930. aastate teisest poolest 1950. aastate alguseni, mida võib pidada 1920. aastatel alanud monoasulate rajamise kõrgperioodi kulminatsiooniks. Kõnealune ajajärk langeb ühtlasi kokku ka Eesti ühiskonna sisenemisega kõrgindustrialiseerimise perioodi, mis kestis mööndustega Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal.
Arvestades Teise maailmasõja järgset Eesti ühiskondlikku murrangut, on esmapilgul põhjust eeldada, et struktuurseid konflikte esineb ka vabariigi-aegsete ja stalinistlike tööstusasulate planeeringulises ülesehituses, arhitektuursetes lahendustes ning sotsiaalsetes praktikates. Käesolev artikkel on katse seda mitmetahulist nähtust kirjeldada kahe lepitamatu ühiskonnakorra kontekstis, ületamaks senine terav, Teise maailmasõjaga tõmmatav eristusjoon arhitektuuriajaloo kirjutuses. Toetudes osaliselt ka varem avaldamata allikatele, on lähemalt käsitletud kahe tehaseasula – Tootsi ja Oru turbatööstuse asula – projekteerimise ja ehitamise protsesse.
Tootsi ja Oru, aga ka teiste 1930.–1950. aastatel projekteeritud ja/või ehitatud Eesti monofunktsionalistlike tööstusasulate rajamist kannustasid sotsiaal-majanduslikud utoopiad majanduslikust õitsengust ja kohaliku loodusressursi maksimaalsest ärakasutamisest. Monoasulate rajamise ja arendamise kõrgaeg Eesti Vabariigis langeb kokku majanduse kiire taastumise ja arengu, aga samas ka riigikapitalismi jõulise leviku perioodiga alates 1930. aastate keskpaigast. Nõukogude perioodil toimus uute asulate rajamine ja varasemate tööstusasulate laiendamine peamiselt stalinistliku diktatuuri ajastul. Asustamata piirkondadesse rajatud tööstuste toimimiseks rajatud asulad peegeldasid nii vabariigi perioodil kui ka sõjale järgnenud stalinistliku aastakümne jooksul mitmetes aspektides üsna sarnaseid planeeringulisi ja arhitektuurseid ideid ning võtteid. Niisamuti mõjutasid Nõukogude Liidu anneksioon ja Teise maailmasõja põhjustatud pöördelised sündmused irdsete monofunktsionaalsete tööstusasulate sotsiaalseid praktikaid keskmisest vähem, sest tööstus pidi töötama iga võimu ajal.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Tuna