Arvustus. Tammsaare ravi, kontrollitud
Uus raamat
"A. H. Tammsaare ütlemisi"
Koostanud Maarja Vaino
Tammerraamat
167 lk.
Appi.
Kardetavasti on palju neid, kel paljalt Tammsaare mainimisest see karjatus peale tuleb. Kohe tuleb meelde kohustuslik "Tõe ja õiguse" esimene köide ja sellele järgnevad küsimused. Kellega-millega võideldakse esimeses, teises, kolmandas, neljandas, viiendas köites? Mida on Tammsaare tahtnud öelda? Kas teil oleks aega tundi jälgida ka?
Ehk siis viskab koolipinki tagasi.
Huaa. Ei, huahahää, ei taha.
Kuigi enamikul teist pole siin piriseda nii väga midagi. Siin on oivik arvuti taga, kes kõik viis köidet "Tõde ja õigust" läbi lugenud, veel hullem, neid tuimadele ja täielikus huvipuuduses klassikaaslastele refereerima pidanud. Siiamaani tahaks nutma hakata ja paluda kergemat karistust nagu kartulivõtt või Kirgiisi NSV lipu kandmine maidemonstratsioonil.
Ei, kartulivõttu siiski ei tahaks.
Tammsaare on ses mõttes õnnetu saatusega kirjanik, et kuulutatud eluajal klassikuks, kohustuslikuks ja seeläbi tehtud põlvkondadele koolilastele vastumeelseks. Minu viha, lisaks eelmainitud viiele loeti ka "Kõrboja peremees" ning "Elu ja armastus" ära, siis hakkasin nutma, oli suur. Nii suur, et kui aga vähegi jutt literatuurile läks, leidsin ikka võimaluse klassikule äsada, et igav nagu kurnatud kartulipõld.
Nii hulluks läks, et kord tuli ema kirjanike sinodilt või lokspärilt ja rääkis, vingeim Tammsaare-uurija Elem Treier küsinud talt: miks teie poeg Tammsaaret vihkab?
Mihkel Mutt ka kunagi noomis, et saa nüüd ometi üle, kohustuslik kirjandus on ammu minevik. Ja meenutas, et kõige lollakamalt kasutatud Tammsaare tsitaat läheb edasi ka, sõnadega: sina oled tööd teinud, aga kus on armastus? Soovitas veel, et katsu uuesti, aga alusta artiklitest.
Juvenalise sama lollakalt kasutatud tsitaat tervest kehast ja vaimust on ära kaotanud alguse, kus palvetatakse, et musklipundardes natukenegi vaimu lehviks.
Mihklit mina kuulan, tema on klassikute tundmises asjapulk, kes ei usu, lugegu surematut olukirjeldust "Klassiku juubel", mille tundmine on aidanud ellu jääda mitmetel kvalifikatsiooni hävitamise kursustel.
Soovitaks teistelegi. Härra Hansen polnud väidetavalt ise end kunagi kuskil ametlikus paberis kirjanikuks märkinud, vaid ikka "ajakirjanikuks". Mida ta ju ka oli, isegi naljakas mõelda, kuidas ühes toimetuses töötasid korraga Konstantin Päts, Anton Hansen ja Hans Pöögelmann!
Mispärast pihta saamiseks vist tulekski alustada kogutud teoste päramistest köidetest, kus on siis ajakirjanduslik Tammsaare. Kes oli üks teravmeelne ja tähelepanelik meesterahvas, rohkete teadmiste ja oskusega neid manu otsida sinnajuurde. Pannes tõepoolest oma publitsistikas aega kirja – järelikult oli ta endamääratlus meie, lootusetult nurjatute kaabakate hulka, igati õigustatud.
Või siis sellest raamatust siin, kuhu hea Maarja Vaino on klassikut hoolsalt noppinud ja valinud. Selliseid on na raske lugeda, sest mis me oleme harjunud raamatuga tegema – õige, lehte pöörama. Aga kui lehel on hea mitu mõtet, siis see eeldaks, et ise kah mõtled. Mis teeb asja aeglaseks. Ega peagi ju kogu aeg tühja tormama. Mõlgutada ju ka mõnus, kui veel mäletad, mismoodi seda tehakse.
Et siis... kena tarvik Tammsaare-tüsistustest või, koolilastele, juba kätte jõudnud Tammsaare-hirmust üle saamiseks. Käratage kõigepealt esikaanele: noh, Anton, oli ütlemist või? Sõnadel kohe teine minek.
Toimetaja: Valner Valme