""Soosik" on kõige otsesemas mõttes võimuvõitlus, kus on ka tilgake armastust. See keskendub kolme naise omavahelisele rivaalitsemisele 18. sajandi Inglismaal. Selle stsenaariumil on tõsielulised juured – kuninganna Anne tõesti valitses Inglismaal 18. sajandi alguses, aga ma arvan, et ajaloolisi paralleele pole mõtet siit siiski otsida. Yorgos Lanthimos on siin vindi täielikult üle võlli keeranud," rääkis Aasa.

Tema sõnul on "Soosik" ikkagi väga groteskne kostüümidraama, mida suudaks teha ainult Yorgos Lanthimos.

"Kui mõelda üldse kostüümidraama kui žanri peale, siis reeglina on see pigem turvaline žanr, mis sammub mööda küllaltki traditsioonilist, et mitte öelda igavat rada. On küll olnud püüdeid pakkuda midagi huvitavat – näiteks meenub Sofia Coppola "Marie Antoinette", kus ta ka natuke keeras traditsioonilise kostüümidraama vindi üle võlli. Aga Yorgos Lanthimos esitab selle sellises võimsas kastmes ja on saavutanud midagi võrratut. Ma arvan, et see on just see tahk, mis teeb selle filmi sedavõrd eriliseks ja võrratuks," jätkas ta.

Olivia Colman filmis "Soosik" ("The Favourite"). Autor: Atsushi Nishijima/AP/SCANPIX

"See film tabab inimeksistentsi kohta midagi väga ajatut ja samas karmi. Ühelt poolt otsivad kõik inimesed seda lähedust ja armastust ning antud filmis kuninganna Anne tõesti näitab seda, kui meeleheitlik tema läheduse soov on. Aga samal ajal käib pidev võimuheitlus sõna otseses mõttes üle laipade," rääkis Aasa.

"Ma hakkasingi mõtlema, et kui antud filmi sündmustik, samasugune duell ja vaenutsemine toimuks antud sajandis või vaataksime seda filmis, mis räägib praegusest ajast, siis me nutaksime ja mõtleksime, kui halval teel inimkond omadega on. Aga antud juhul on see 18. sajand, mõnes mõttes isegi 18. sajandi Inglismaa paroodia, ja me naerame. Eks see ütleb ka midagi inimeste kohta," lisas ta.

Aasa loodab, et filmi peaosatäitja Olivia Colman võidab omale selle rolli eest ka Oscari.

"Ta mängib paralleelselt ka ühes Netflixi seriaalis, kus ta kehastab kuninganna Elizabeth II. Veneetsias ütles ta, et ta mängib kahte kuningannat ja teatas, et kuninganna Elizabeth II ei ole kuninganna Anne'lt mitte midagi õppida. Ma arvan, et see võtab küllaltki hästi kokku, milline see karakter on. Aga ma kardan veidi seda, et "Soosik" on Oscarite jaoks veidi liiga lahe ja ta neid parimaid palasid sealt ei võta ning see antakse mõnele turvalisemale filmile ja mõnele filmile, mis on ka poliitiliselt aktuaalne," sõnas Aasa.

Rachel Weisz filmis "Soosik" ("The Favourite"). Autor: CAP/MFS/SCANPIX

"Soosikut" käis vaatamas ka Elisabet Reinsalu, kes leidis, et film oli visuaalselt kohutavalt huvitav.

"Ma sain aru, et see oli üles võetud sellise erilise läätsega, mis tekitas nendesse kuninganna eluruumidesse mulje nagu ma oleks vaadanud kõverpeeglit. Tekkisid lausa seosed teosega "Alice imedemaal", et on selline maja, kus liigub ringi veider kuninganna, kes aeg-ajalt kraaksatab kuskilt aknast. Ma saan aru, et Olivia Colman on ka ise suur soosik filmiauhindadele. Tõepoolest, tegemist on meisterliku rollisooritusega," märkis Reinsalu.

"Kuidagi väga soojaks tegi see, et on üles ehitatud üks lugu, mis põhineb kolmel naisel. Isegi tänapäeval, kui soorollid on kõik segunenud ja need teemad on väga aktuaalsed, tehakse suuri eepilisi lugusid ikkagi enamuses meeste peale ja isegi meesnäitlejad kurdavad, et pole huvitavaid rolle. Aga selles filmis oli nii, et need oli väga komplekssed, väga vastuolulised ja ühelt poolt väga inimlikud rollid," jätkas ta.

Emma Stone filmis "Soosik" ("The Favourite"). Autor: Capital Pictures/SCANPIX

"Ma lugesin kuskilt, et need on kurjad ja kalgid naised, kes hakkavad tohutult manipuleerima selleks, et saada kuninganna Anne'i õukonda, aga kui seda filmi vaatad, siis eriti tore on see, et need motiivid on väga üldinimlikud," nentis Reinsalu.

"See tegelane, keda kehastab Emma Stone, ta isegi ütleb iseenda kohta, et ta on kõrgelt kukkunud. Aga selleks, et mitte uuesti näoli mutta kukkuda, nagu seal filmis ühes stseenis juhtub, võtab ta ette rea tegevusi, mida meie vaatleme kui manipulatsioone. Aga ta teeb seda puhtalt isiklikest motiividest selleks, et mitte kukkuda tagasi sinna keldrisse, kus on ülejäänud kuninganna õukonna teenijasvägi. See lugu on nii hästi kirjutatud, nii hästi üles võetud ja nii hästi sooritatud, et seda on ainult nauditav vaadata." See on kunstiteos, tõdes Reinsalu lõpetuseks.