Merle Karro-Kalberg. Rahu, ainult rahu! ({{commentsTotal}})

Endine Rahu kino Koplis.
Endine Rahu kino Koplis. Autor/allikas: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Rahu kinohoone lammutamine ja asendamine plekist kastiga on sama mis musti riideid mitte pesta, vaid osta uued, odavamad ja veel kiiremini määrduvad rõivad, kirjutab Merle Karro-Kalberg Sirbis.

Põhja-Tallinna ehitatud keskkonda on tabanud kaotus. Lammutama hakatakse endist Rahu kino, asemele ehitatakse uus kaubanduskeskus. 1959. aastal valminud hoone saanuks tänavu 60aastaseks. Lühikese eksistentsi jooksul räsiti kadunukest omajagu, liikuvaid pilte pole selles majas näidatud juba üle 20 aasta, praegu on seal kasiino. Kindlasti pole tegu silmapaistva arhitektuurišedöövriga, kuid lammutatakse osa ühtsest asumist ja ajaloolisest terviklikust elukeskkonnast. Üks kiht aja- ja kultuurilugu kirjutatakse taas üle, kuid pole kindel, et uus on parem ja kestab kauem.

Sotsiaalne kohaloome

Elu esimesed filmielamused sain just Rahu kinost. Mäletan neid veidi naksuvaid ja kriiksuvaid puidust klapp-kinotoole, millega oli hea kiikuda. Peale multikate sai näha näiteks filmi "King Kong elab" ("King Kong Lives", 1986). Muljet avaldav oli muidugi ka film ise, kuid enam mäletan stseeni, kus gorillale tehti südameoperatsiooni, mille peale üks naine minestas ning klapptool hääleka kolksuga kokku plaksatas. Just see seik meenus iga kord, kui majast möödusin. Koos selle majaga tuhmuvad ka mälestused.

Peale füüsilise ruumiloome kasutatakse ruumi sotsiaalse konstrueerimise mõistet. Selle järgi on ruum inimeste endi loodud nähtus ja tegevusväli, kus mälestustel on mõjukas osa. Kui paigaga tekib isiklik side, võetakse koht omaks, hoitakse seda paremini. Ruum on ju ikkagi inimestele loodud. Mida veel ühelt loodud ruumilt oodata ja loota, kui häid ja helgeid mälestusi. Seega, kuigi linnaehituslikus mõttes polegi vana kinohoone lammutamine nii traagiline – linn ikka kasvab ja kahaneb, areneb ja kõduneb – , siis sotsiaalses mõttes jääb paik vaesemaks, anonüümsemaks ja vähem omaseks.

Potentsiaaliga amps

Rahu kino on osa Pelguranna stalinistlikust linnalisest tervikust. Pelguranna asum ehitati 1950. aastatel endisele Sitsi karjamaale Balti laevaremonditehase sisserännanud tööliste majutamiseks. 12 kindlapiirilise kvartaliga asumi planeeringu on 1948. aastal koostanud arhitektid Grigori Šumovski, Nikolai Misernjuk, A. Bobkov ja Josefina Dukina Eesti NSV ehitusliku projekteerimise instituudis Estonprojekt. Kõike kavandatut valmis ei ehitatud, enne hakkasid puhuma uued tuuled ning kõrvuti nn stalinovkadega ehitati asumisse ka vabaplaneeringuliselt asetsevaid hruštšovkasid.

Algse kavandi järgi ehitati asumisse mereni viivad puiesteed ja peale kino elumajade tänavakorrustele poed, lasteaed, kool. Asumis asus kõik kodule käe-jala juures – juba see on esile tõstmist ja säilitamist väärt, sest praegused karjamaadele ja põldudele ehitatavad asumid on funktsioonilt üsna üheülbalised. Praegune Pelguranna miljööväärtuslik piirkond hõlmab asumi südant, selle äärealal asuv Rahu kino sinna sisse ei mahu. Küll aga on hoonel suurepärane asukoht: selle ees laiub väljakulaadne ruum (praegu küll lage asfaltplats) koos bussipeatusega, veidi eemal ka trammipeatus. Arusaadav, et ka kaubanduse arendajatele on see võimalusterohke magus amps.

Rahu kino asemele kavandatakse kaubakeskust 2007. aastal kehtestatud detailplaneeringu järgi. See näeb ette kuni üheksakorruselist (!) T-tähe kujulist hoonet ärile ja korteritele. Praegu ajakirjandusse jõudnud info järgi kortereid sinna siiski ei tule ja planeeringus lubatud 32meetrise kõrguse asemel kavandatakse tagasihoidlikumat ja ümbritsevaga enam haakuvat 9,6 meetri kõrgust uushoonet.

Dokumentidest nähtub, et üle kümne aasta tagasi kehtestatud planeering omal ajal palju kõneainet ei tekitanud. Küll aga leidub üks vastuväide, milles heidetakse ette, et planeeringu elluviimisel pühitakse Rahu kino maa pealt ning ühes sellega võivad kaduda paljud mälestused ning tekkida terav vastureaktsioon. Linnaplaneerimise ameti vastus on resoluutne: kino säilitamise vajalikkust oli kaalutud, kuid leiti, et see ei ole kultuuriürituste korraldamiseks enam sobilik.

Püha kolmainsus

Vanade hoonete lammutamine, et uutele ruumi teha, on tavapärane. Lammutatakse, et ehitada uued korter­majad, poed, ühendministeeriumid, hüljatakse vanad koolimajad ja päästekomandode hooned. Argument on alati üks ja seesama: uue ehitamine on odavam kui vana parandamine. Nii põhjendatakse ka kino lammutamist. Praeguse ettevõtmise esindaja on ajakirjanduses kinnitanud, et piirkonda otsustati panustada uute teenuste ja võimaluste loomisega värskemas ja nüüdisaegsemas võtmes. See on muidugi ilus PR-jutt. Kindlasti ei esinda kino asemele kavandatav plekist kuubik väärisarhitektuuri ega panusta Pelguranna miljöösse.

Küsima peab, kas tõesti on elukeskkond väärt ainult lühiajalist investeeringut. Kui pikk on ehitatava kaubakasti eluiga? Kas peab vastu sellegi 60 aastat mis kinohoone? Vana renoveerimine oleks ehk esialgu kallim, kuid alles jääksid nii sotsiaalne ruum kui kino füüsiline kehand. See oleks pikaajaline investeering ja panustamine ehitatud keskkonna parandamisse. Ajal, mil ressursid vähenevad ja Maa ei suuda enam senist tarbimismudelit ülal hoida, on lühinägelik tegeleda nii kallis valdkonnas, nagu on arhitektuur ja ehitamine, lühiajaliste investeeringutega. Ühe hoone lammutamine teise veel kehvema püstitamiseks on sama mis musti riideid mitte pesta, vaid osta uued, odavamad ja veel kiiremini määrduvad rõivad.

Kõneainet on pakkunud ka Dolores Hoffmanni 75ruutmeetrise fresko lahtivõtmine ja päästmine. Lubatakse, et sellele leitakse koht ka uues kaubanduskeskuses. Siinkohal meenub juhtum Tartu vana kaubamaja lammutamise ajast 2014. aastal, mil demonteeriti ja päästeti Elmar Kitse pannoo. Ka siis loodeti, et seda saab eksponeerida ka uues kaubanduskeskuses. Praegu säilitatakse pannood ERMi hoidlas ilma plaanita, mis sellest edasi saab. Loodame, et Dolores Hoffmanniga läheb paremini.

Omanike sõnul leiavad uues kaubanduskeskuses koha odavtoidupood, apteek ja seal juba praegu tegutsev kasiino. See tundub olevat püha kolmainsus, tõotades kus iganes kiiret, riskita ja hõlbust tulu. Väikelinnade ja -asulate ning sotsiaalselt tundlikumate asumite keskosa ei moodusta enam park, omavalitsushoone või väljak, vaid just seesama plekk-kasti pakendatud troika.

Juriidiliselt on praegune olukord muidugi korrektne. Rahu kino krunt erastati, omanik koostas sellele kasumi lootuses detailplaneeringu, seda menetleti eelmise buumi mõtteviisi kohaselt. Omavalitsus ei saa kedagi sundida kino pidama. Kõik toimub vastavalt turu regulatsioonile. Ometi loodan, et kaugel pole ka aeg, kus turuolukord soosib mitmekesisemaid kombinatsioone. Näiteks sellist, kus ära võib elada väikese poega, kus müüakse ainult leiba ja kus asumi keskus ei ole kasiino-apteegi-odavpoe kooslus.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: