Piret Saluri: ilukirjanduses ei saa masin kunagi tõlkijat asendada
Reedel anti üle kultuurkapitali aastapreemiad. Teiste hulgas pälvis elutööpreemia tõlkija Piret Saluri, kes rääkis intervjuus ERR kultuuriportaalile tõlkija töö tähtsusest ja olemusest nii minevikus kui ka tulevikus. Muu hulgas märkis ta, et tema usub kaljukindlalt, et masin kunagi ilukirjandusest tõlkijat asendama ei hakka.
Elutööpreemia kätkeb endas justkui eeldust, et kogu töö, mis teha on võimalik, on nüüd tehtud. Teie puhul loodetavasti mitte?
Ma ei ole kunagi mõelnud, mis oleks minu elutöö. Tahaks küll arvata, et kui saad elutöö auhinna, siis võid ikka edasi teha. Teeksin küll ja tööjärg on ees ka.
Tõlkija tähtsus raamatu autori kõrval on aeg-ajalt arutlusel olnud. Mõnedel juhtudel on tõlkija tajutav väärtus autoriga samaväärne ja tõlkija nimi leiab koha juba kaanel, aga enamasti siiski mitte. Kas praegusel ajal väärtustatakse kirjanduses tõlkijat piisavalt?
Tõlkija nimi on ikka kirjas. Enamasti tiitlipöördel. Ja mitte niivõrd au pärast. Tõlkija kannab suurt vastutust. Autori ees. Lugeja ees. Tõlkija tähtsusest ma ei oska palju arvata. Seda tean küll, et ilma meieta jääksid väga paljud autorid lugemishuvilistele tundmatuks ja koolilastel läbi õppimata. See tähendaks puudulikku üldharidust, mis on üks suur õnnetus.
Teadus ütleb, et erinevate keelte oskus annab inimesele ka mitmekülgsema maailmataju. Te olete tõlkinud eesti keelde peamiselt soome keelest, aga ka inglise ja vene keelest. Kuivõrd palju olete tajunud, et teine keel pakub ka uut maailma kogemise viisi?
Küllap vist, aga tuntavam on see uus maailm küll tänu autorile.
Tunneme hästi ütlust "tõlkes kaduma läinud". Kui palju olete ise tundnud, et lugu ühest keelest teise kandes tuleb ette keelelisi või kultuurilisi eripärasid, mida polegi võimalik kuidagi oma keelde üle tuua?
Mingi lahendus leidub alati, kui mitte päris otse, siis kaude saab ikka. Siin on palju tegureid ja ma ei oska sellele lühidalt vastata. Hullem on vigadega. Teed küll hoolega, ja siis on su auhinnatud "Sinuhes" Smyrna linn. Peaks aga olema Simyra. Kes tahab, võib järele vaadata.
Nõukogude ajal ei käinud raamatute tõlkimine kindlasti samasuguse korra järgi kui praegu. Kuidas on tõlkimine on sisuliselt ja korralduslikult pärast Eesti taasiseseisvumist muutunud?
Korralduslikult on palju muutunud. Kirjastamine on erakätes, tehnika on arenenud lausa uskumatult. Kuid tõlkimine ise on põhimõtteliselt samaks jäänud: nii täpselt kui võimalik, nii ustavalt autorile kui võimalik, ja heas emakeeles.
Teie tegevus on kindlasti andnud oma panuse soome-eesti vahelise kultuurisilla tugevnemisele. Kui tugev teie hinnangul see kultuurisild praegu Soome ja Eesti vahel on ja olema peaks?
Kultuurisild on päris heas korras ja silla talad tugevad. Meie kahe rahva suhted on muutunud loomulikumaks, igapäevasemaks, ja nii see peabki olema.
Muudele valdkondadele sarnaselt võtab ka tõlkimise alal tugevalt üle tehnoloogia, mis tahab inimese lükata aina enam pigem toimetaja rolli. Tarbetekstide puhul kujutame ette küll, kuidas arvuti võiks inimestelt töö üle võtta. Ilukirjandusliku teksti osas tundub see olevat keerulisem. Kuivõrd palju usute, et ilukirjandusliku teksti tõlkimises jääb alles midagi, mida arvuti enda jaoks läbi ei näri ja milles ta inimest asendada ei saa?
Mina usun sellesse kaljukindlalt. Ilukirjanduses ei saa masin kunagi tõlkijat asendada. Võib ju öelda, et ma olen lihtsalt vanem põlvkond. Jah, aga ma tean, mis oma oma ajult nõuan. Masin sellega küll hakkama ei saaks.
Toimetaja: Merit Maarits