Reportaaž. "Vali parem minevik!" rebib muuseumikülastaja turvamullist välja
Reedel avati publikule Maarjamäe lossis Eesti esimene sündmusnäitus "Vali parem minevik!", mis taaselustab viis pöördelist päeva 1992. aastast. ERR kultuuriportaal tegi pressi jaoks lühendatud giidituuri vahetult enne publikule avamist kaasa.
Kuivõrd ma pigem pelgan kultuuriüritusi, milles sisaldub sõnaliide "osalus-" või millest võib muul moel aimata külaliste tegevusse kaasamist, hirmutab muuseumipedagoog ja sündmusnäituse "Vali parem minevik" giid Kristi Paatsi mind Maarjamäe lossi jõudes ära juba oma vahetu olekuga, sest mis mõttes saab ka nii muuseumis töötada. Ta suunab meid hoolitsevalt garderoobinurka jopesid-mantleid riputama, palub aga need paar minutit hiljem juba uuesti selga panna. "Plaanid muutusid, me alustame õuest," annab ta teada.
Jätan mantli hooletult eest lahti, kuna pikka õues olemist nii viisakate miinuskraadidega oodata ei oska. On 8. märts 1992 ja giid jagab meile laiali punased nelgid, millega jaotatakse inimesed näituse alguses nn endisteks ja praegusteks ehk nomenklantuuri pooldajateks ja läänemeelseteks. "Sina oled endine," annab ta mulle teada, kui olen lille pihku saanud. Ei saa öelda, et asjade sellise käiguga rahul saab olla. Ta selgitab, kuidas sündmusnäitus algab järjekorraga Maarjamäe lossi ukse tagant ja lisab, et pikas järjekorras tuli sageli ette minestamisi, misjärel lülitatakse taidlusheebel põhja juba õues, otse kiilasjääl, kui giid laotab maha teki ja laseb sellele langeda ühel mustas jopes kaasamängijal.
Eesti esimese sündmusnäituse "Vali parem minevik!" avaüritus ja pressituur Autor: Priit Mürk/ERR
Kuigi see ilmtingimata ohutulesid põlema ei löö, siis nüüd tuleb moment, mida karta võiski – "Kas keegi kutsub kiirabi?" küsib giid publiku poole pöördudes, kuid jääb üle väikese pressinimeste seltskonna vaadates siiski pilguga minule pidama. "Kas sina kutsuksid kiirabi?" küsib ta nüüd otse minult, mispeale kangastun kogu kehaga ja tunnen, kuidas silmamunad külmakraadide käes kuivama hakkavad, sest ka pilgutamine ununeb selleks hetkeks ära. "Kuidas sa kutsud kiirabi?" tuleb giidilt teine küsimus, mis tähendab, et siit olukorrast siiski tühi kalapilk välja ei aita ja libistangi paremat kätt nüüd instinktiivselt tasku poole, kus on mu telefon. Aga giid peatab mind poolel teel. "Selliseid asju küll 1992. aastal inimestel ei olnud," teatab ta kerge noomitusega. "Aga telefoniputka asub Viru väljakul," lisab ta ning jookseb mulle kopikat vasakusse taskusse pistma, mille järele ma kohe ka kompama asun. "Kas sa jookseksid nüüd Viru väljakule ja kutsuksid kiirabi?" küsib giid veenvusega, et ma tõesti arvangi, et kohe tuleks minema hakata. Siiski suunab ta meid tagasi majja veel enne, kui ma jõuan mõtlema hakata, kus see telefoniputka seal Viru väljakul üldse ongi.
Tagasi lossihoonesse astunud, asetame nelgid Miss Estonia 1992 Ruth Merila mustvalge figuuri ees olevasse korvi, mis mõjub ehk liigpateetilise žestina, justkui tema mälestuseks. Merila peaks praegu veel vägagi elus olema.
Autor: Priit Mürk/ERR
Seejärel talutab giid meid esimese näituseruumi sissepääsu juurde ja palub järjekorda võtta, misjärel jagab meile kätte väikse pataka pabertähti. On 20. juuni 1992, käes on rahareform ja rublad tuleb kroonide vastu vahetada. "Loe kokku, palju sul on," innustab ta ruumi astunud seltskonda laua tagant, mille nurka on laotud lühike rida Eesti krooni paberraha patakaid. Rublade kokkulugemine osutub ootamatult tüütuks ja pärast 1- ning 3-rublaseid ainult teesklen nende lugemist. Tallinna TV reporter, kes on ringkäigul algusest peale toimekalt kaasa löönud, loeb nüüdki kõvahäälselt oma rahatähti kokku neid hoogsalt lapates. Vaatan korra abitult paremale-vasakule, et ehk teised on lugemise lõpetanud ja võib tühilappamise lõpetada. "Kokku sai korraga vahetada 1500 rubla ehk 150 krooni," selgitab giid, aga annab Tallinna TV reporteri võiduka teate peale, kui palju tema rublasid kokku luges, kroone talle juurde.
Autor: Priit Mürk/ERR
Sama rahavahetusleti kõrval laes ripub aga 1992. aasta juulis toimunud Rock Summeri plakat, alapealkirjaga "Independence Fest". Siit küsimus – kui palju sellest 150 kroonist (praegu vähem kui 10 eurot), mida korraga 1500 rubla vastu vahetada sai, pärast Rock Summeri pileti ostmist järele jäi? Selgub, et peaaegu üldse mitte midagi – pilet Rock Summerile maksis tollal 135 krooni. "See on sama nagu see, kui Weekendi pilet maksaks tuhandeid eurosid," paneb Paats asjad konteksti.
Autor: Priit Mürk/ERR
Sealt liigume edasi prostadele puittoolidele seatud väikeste pildita kineskooptelerite ette. Nende kaudu lubab Paatsi nüüd saada osa tükikesest tolleaastasest Rock Summerist. "See oli aasta, kui esines Dr. Alban ja Bad Boys Blue," märgib ta. Neljalt ekraanilt korraga näeb kaadreid vaba riiki üdini kaifivatest festivalikülastajatest – päris väikelastest, kelle jaoks see on juba enesestmõistetav kuni noorte ja täiskasvanuteni välja, kes ei tea, kuidas seda suurt vabadust enda sisse ära mahutada.
Autor: Priit Mürk/ERR
Vastasseina ääres on järgmine rida puidust toolidele seatud neli eri suuruses kineskooptelerit, mis kõik samuti pilti ei näita, aga mis mõeldud igaüks tutvustama 1992. aasta presidendivalimiste kandidaate. Kui Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Lagle Pareki nimi tuleb külastajate huulilt pikemalt mõtlemata, siis viimase kandidaadi jaoks tuleb giidil kaasa aidata: "Rein..?" kuni lõpuks mul ja paaril teisel meenub sinna ka "Taagepera" lisada. Giid lööb kiire rahvahääletuse järel korraks ka Arnold Rüütlit tutvustava teleri käima, ja kuigi pilt ees on korralik, annab telerile moe pärast ka ajastule omase vopsu.
Autor: Priit Mürk/ERR
Edasi liigume suuremasse ruumi, mille kroon on ruumi keskel seisev kolepruun Isamaa kampaaniabuss, mis osteti Soomest, aga tuli tuua Venemaa kaudu. "Aga kuna bensiin oli kallis, siis lülitati mootor laskumisel välja," räägib Paatsi. Kui tavaliselt museaale muuseumis kätega katsuda ei tohi, siis siin giid meid tagasi ei hoia ja innustab meid sinna sissegi astuma. Ma ei lase end teist korda paluda ja astun kohe sisse, viskan kiire heakskiitva pilgu sinkjasrohelistele istmele bussi tagaosas ja pargin end hoopis juhiistmele ja annan roolile paar head keerutust, just nagu seda teeks iga juhilubadeta inimene samas olukorras.
Autor: Priit Mürk/ERR
Samas ruumis saab pilgu heita ka parteipuule, mis näitab, kuidas Eesti poliitmaastik on ajavahemikus 1988–2019 muutunud – millised erakonnad on vahepealse aja jooksul sündinud, surnud, mõne teisega liitunud või kuskilt irdunud. Selle graafiku järgi on valik enam kui kolmekümne aasta jooksul end väga koomale tõmmanud ja ilmselt ei illustreerigi miski noore Eesti eneseotsinguid paremini kui jälgimatult kirju pilt ajajoone alguses.
Autor: Priit Mürk/ERR
Ühe tegevusülesandena on võimalik proovida kokku panna tollaste erakondade valimislubaduste otsa ja algust. Sellel ajal mitteelanuna osutub see päratult keeruliseks, sest loosungid ei ole ei lühikesed ega kõlavad ning 1992. aastal sündinu jaoks on need kohati ka elukauged ("Telefon igasse tallu,"), ja mõnede puhul puudub üldse igasugune loogikat austav mõte, kuhu need võiks käia ("Vanureid!").
1992. aasta 20. septembril toimunud riigikogu seitsmenda koosseisu valimiste ruumis antakse meile kätte pleksiklaasist kirjutusalused ja valimissedel, kuhu kirjutada esiteks midagi, mida sa soovid Eestile ja seejärel ühe kandidaadi nime seinale kantud 17 valimisnimekirjast. Soov Eestile? Esimene inertsist sündiv ja pealtnäha tarbetu mõte – "Rohkem legosid!" – tundub järele mõeldes vaba lääne ühiskonna rõõme kompiva taasiseseisvunud Eesti jaoks enam kui kohane. Ühegi kandidaadi nime suurest valikust ja paljuski just selle tõttu paberile kirja panna ei oska, sest paraku tekib tunne, et tahaks teha kaalutletud ja teadliku otsuse, olgugi et see kõik on ainult mängult. Aga meie ringkäigu praeguses kiirendatud versioonis keegi selleks mulle aega ega nõu ei anna. Libistan sedeli nime märkimata valimiskasti.
Autor: Priit Mürk/ERR
Valimiskastiga ruumist on ülejäänud seltskond kiiresti edasi liikunud miniriigikogusse oma paari autentse pingirea ja spiikripuldiga. Astun sisse just sel hetkel, kui jätkuvalt agar Tallinna TV reporter haamriga puldi taga kopsib ja mingeid seadusi välja kuulutab. Seinal on aga veergudes üles loetud kõik riigikogu seitsmendasse koosseisu pääsenud nimed ja näod. Selle pildi järgi roheline elamisviis ega ettevõtlus eestlastele kuidagi hinge järgi ei olnud – nii rohelistest kui ka Eesti ettevõtjate erakonnast pääses riigikokku üks inimene. Lähemal vaatlusel on näha, et paljude ees- või perenimed on väikese algustähega, millega ei taha hästi leppida. Aga märkan muudki. Koputan giidile õlale ja ütlen, et leidsin riigikokku saanute hulgast ka ühe naise. "Leidsid või?!" mängib Paatsi minuga kaasa, mispeale hakkavad teisedki 101 nime seast naisi kokku lugema. Andra Veidemann, muidugi Marju Lauristin, mõned ikka on.
Autor: Priit Mürk/ERR
Lühendatud versioonis ringkäik on sellega formaalselt läbi, küll aga viib giid meid siiski ka poenurka, kus teeme tutvust toidutalongidega ja tollele ajale tüüpilise, aga ka õudutekitavalt kesise valikuga poeriiulitel. Tallinnas kasutamiseks mõeldud talongidele tuleb märkida oma täisnimi ja elukoht. Eesrindlik Tallinna TV reporter avastab, et Saue elanikuna ta tegelikult ei peaks siit leivapätsigi saama. "Pane sinna Tallinn," soovitab Paats suunurgast ja selgitab, et teatud päevadel sai poodidest teatud talongide eest ainult teatud toidukraami. "Kellel on talongid B001 kuni B006?" Vaatan oma talongilehte ja sellist numbririda mina kuidagi ei leia, üldsegi ei järgi need talongid mingit numbrilist järjestusloogikat. "Nende eest saab täna viina," teatab giid. Tallinna TV reporteril on õiged talongid kohe leitud ja tema saab oma viinapudeli kätte. Giidi mureliku küsimuse peale vaatan oma rohelisele talongilehele veel korra otsa. Nüüd leian õiged numbrid üles ja saan endagi pihku klaasist viinapudeli, mille koos Tallinna TV reporteriga roostetanud metallist ostukorvi asetame.
Näitus on publikule avatud 1. veebruarist 2. juunini 2019 ja sellele pääseb vaid grupiga ja giidi juhtimisel, täispikk ekskursioon kestab 1 tund ja 15 minutit.
Toimetaja: Merit Maarits