Pille-Riin Purje teatrikommentaar: passiivsel teatrivaatamisel pole mõtet ({{commentsTotal}})

Kui aktiivne peaks olema teatripublik?
Kui aktiivne peaks olema teatripublik? Autor/allikas: facebook.com/kinoteater

Olen sel aastal jõudnud vaadata 20 teatrietendust, neist esmakordseid vaatamisi 9. Ülejäänud on lavastuste korduvad vaatlused või süvajälgimised, olgu siis teist, kaheksateistkümnendat või neljakümne kolmandat korda – iga teatriõhtu on ikka uus, kordumatu, elus.

Seepärast alati võpatangi, kui isegi arukatest artiklitest leian väite, et on osalusteater ja on teater, kus publik jääb passiivseks. Olen nüüdseks teatrit vaadanud üle poole sajandi ja ma võin kinnitada: teatrisaalis pole võimalik jääda passiivseks! No muidugi on võimalik, kogu elu on võimalik läbida ükskõikselt ja tuimalt, aga ei ole ju mõtet. Alates nukuteatri etendustest tean, et pole sisulist vahet, kas minuga keegi lavalt suhtleb otse ja küsibki vastuseid, vahel kutsub isegi lavale – või eeldab etendus pingsat vaikust. Mu kaasaelav, kaasatundev, kaasamõtlev osadus ja osalus saalis on seesama. Publiku vastutus, kohalolek on katkematu, see on võrdselt kohustus ja rõõm.

Mõtlen aina rohkem publiku kohaloleku peale. Meie aja tendentside taustal. Ma ei tahaks rääkida helendavatest ekraanidest teatrisaalis, aga tõepoolest, üha enam hirmutab enesestmõistetavus, millega etenduse ajal telefon või mistahes vidin kätte võetakse. Mis toimub selle inimese peas ja hinges, kes piinlikkustundeta tuleb teatrisaali, et hävitada elamus: ta surmab ainsa kerge sõrmeliigutusega lavastaja, kunstniku, valgustaja, näitlejate loomingu, surmab saali vastuvõtlikkuse, tapab iseenda keskendumissuutlikkuse. See on ebaviisakas, hoolimatu, julm tegu.

Aga on tekkinud veel üks publikukiht, kes üllatab, halekoomiliselt ja valusalt. Olen kuulnud tabavat nimetust, mille nüüd sõbralt laenan: "seriaalipublik teatrisaalis". Need on inimesed, kes istuksid nagu omaaarust kodus teleka ees, kes poolkuuldavalt (hea veel, kui pool-!) kommenteerivad laval toimuvat, nii-öelda elavad vahetult kaasa, aga mitte kujundi tasandil, oh ei, vaid kõige primitiivsemalt. Vahel ka toore jõmmiülbusega. Jah, võib olla juhuseid, kui lavaelu seda õhutab, labasusele rõhubki – aga kui selline juhm reaktsioon lõikub hapra ja isikupärase hingamisega lavastustervikusse, võib see olla veel hävitavam kui nutiseadmeterror.

Veel üks aja märk on vaikuse kadumine saalis, nii enne kui pärast etendust. Kui orkester häälestab pille, siis ei sosista ju pillimehed dirigendi saabumiseni, mis nad täna asjalikku tegid. Häälestust, rahunemist päeva rabedusest vajaks teatris ka publik. Lavastajad ja näitlejad otsivad kunstilisi vahendid, miskaudu publiku meeli vangistada, tähelepanu püüda, aga ka see valmisolek peab olema vastastikune.

Ju tuleb leppida, et elame kärmete ümberlülituste ajal, et ootusärevat avamänguvaikust kogeb sõnateatris aina harvem. Natuke nukraks teeb vahel seegi, kui kähku riidehoiusabas nähtust lahti lastakse: just aplodeeriti püsti seistes ja kaua, tundus suisa, et seekord tõusis saal siiras tänumeeles – aga juba kõlab garderoobis reibas küsimus "noh, kas Eesti Laulu ka vaatasite?"...             

Täna õhtul on mul aasta kahekümne esimene teatrikülastus. Saab näha, kumb üllatab seekord meeldivamalt: saal või lava. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: ERR raadiouudised



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: