Ülevaade. Berliini ooperihooaeg 2017/2018 ({{commentsTotal}})

Berliini koomiline ooper, Offenbachi “Sinihabe”. Vasakul Sinihabe – Wolfgang Ablinger-Sperrhacke, vasakult kolmas Cupido – Rüdiger Frank.
Berliini koomiline ooper, Offenbachi “Sinihabe”. Vasakul Sinihabe – Wolfgang Ablinger-Sperrhacke, vasakult kolmas Cupido – Rüdiger Frank. Autor/allikas: WWW.KOMISCHE-OPER-BERLIN.DE

Harry Liivrand ja Kristel Pappel andsid ajakirja Muusika veebruarinumbris ülevaate Euroopa ühe ooperimeka Berliini hooajast.

Berliini riigiooper (Staatsoper) on lõpuks vanas majas tagasi! See oli selja taha jäänud Berliini ooperihooaja suurim institutsionaalne uudis, millest kultuuriajakirjandus üle ilma raporteeris. Ka Eestis pälvis see teade mõõdukat tähelepanu. Preisi kuninga Friedrich II käsul spetsiaalselt ooperiteatri jaoks ehitatud XVIII sajandi barokkstiilis hoone restaureerimine-rekonstrueerimine Unter den Lindenil ületas mitmekordselt kõik kokkulepitud aja- ja rahalimiidid, andes Saksamaal (aga mitte ainult seal) aastaid lõpmatult kõneainet ning alust skandaalidele ja intriigidele. Uuenduskuuri läbi teinud majas on delikaatselt taastatud nii II maailmasõjas hävinud barokkdetailid kui säilitatud osaliselt ka 1950. aastatel pseudoklassikalises esteetikas ülesehitatud hoone dekoor. Sümbioos on loomulikult eklektiline, kuid erinevaid ajalooperioode väärtustavalt meeldetuletav ja mitte kuigivõrd häiriv. Maja peadirigendi Daniel Barenboimi juhatatud avamispidustused paistsid silma pompöössuse ja tähtede paraadiga, kuigi lavastused jäid – arvestades teatri reputatsiooni ooperitaevas – oodatust siiski kahvatumaks. Juubilar, 1947. aasta detsembris avatud Berliini koomiline ooper (Komische Oper), tähistas aga oma 70. hooaega harjumuspäraselt põneva repertuaariga, tehes ühtlasi kummarduse teatri asutajale ja muusikateatri uuendajale Walter Felsensteinile: kavva võeti "Anatevka" ("Viiuldaja katusel") ja "Rüütel Sinihabe", mille põhjal Felsenstein tegi kunagi legendaarsed lavastused, nüüd aga astusid tema jälgedes vastavalt Barrie Kosky ja Stefan Herheim. Aga kõigest sellest allpool lähemalt koos võrdlevate põigetega Karlsruhesse, Salzburgi ja Prahasse.

Baroki tuntud ja vähetuntud pärlid

Esimene ooperilavastus Berliini riigiooperi taasavatud residentsis oli Claudio Monteverdi "Poppea kroonimine", mis on viimase kahekümne aasta jooksul saanud teatrite repertuaari endastmõistetavaks osaks. Ooperiliteratuuri esimene ajalooline ooper on kirjutatud XVII sajandi keskpaiku – ajal, mil algas kastraatlauljate hiilgejärk ning see peegeldub ka algses esituskoosseisus, mis nõudis kahte väga head kastraatlauljat kahe meespeaosa jaoks – keiser Nero ja tema väejuht Otto – ning peale selle nii koomilisi tenoreid (poeet Lucanus ja amm Arnalta) kui ka mitmekülgseid sopranihääli (tulevane keisrinna Poppea ja valitsev keisrinna Octavia), samuti sügavat, kandvat bassi (filosoof Seneca). Berliini riigiooperi lauljate koosseis oli hiilgav – fenomenaalsed kontratenorid Max Emanuel Cencic ja Xavier Sabata (Nero ja Otto), Anna Prohaska (Poppea) ja Katharina Kammerloher (Octavia), Fanz-Josef Selig (Seneca) ning Mark Milhofer (Arnalta). Kõik nad olid ühtlasi julged ja väljendusrikkad näitlejad, kes valitsesid barokkmuusika kogu tundeskaalat nii hääleliselt kui ka füüsiliselt. Dirigent Diego Fasolis juhatas Berliini vanamuusika akadeemiat talle omase paindlikkuse ja asjatundlikkusega, samal ajal kui lavastus (Eva-Maria Höckmayr) oli õhtu nõrgim osa, keskendudes ühekülgselt vägivallale ja kõikvõimalikele paaritumisaktidele kõikvõimalike tegelaste vahel.

Hoopis teises võtmes oli Berliini koomilises ooperis lavateoseks kohandatud Georg Friedrich Händeli oratoorium "Semele", tumedates toonides lugu kuningatütrest (Nicole Chevalier), kes ihkab näha oma armsamat, peajumal Jupiteri (Allan Clayton) tolle täies hiilguses – ja pimestava valguse tuleleekides põleb Semele otsekohe tuhaks. Liiga kõrgele, liiga kaugele soovis naiivne ja ennast imetlev Semele tõusta. Barrie Kosky on lavastanud loo psühholoogilise thriller'ina, mis kulgeb saksa ekspressionistlikku filmikunsti meenutavas tahmases, kurjakuulutavalt mustaseinalises peeglitega barokses ruumis. Mitmesuguseid stiile valdava Chevalier' rollid veenavad nii operetis kui ka ooperis, "Semeles" on talle toeks baroklikult fraseeriv ja artikuleeriv orkester Konrad Junghäneli juhatusel. Draamasse tõi dünaamikat ja kontraste teatri väga täpne ja liikuv koor, samuti meeleolu kujundav detailne valgusrežii.

Valgustusajastu tuntud ja vähetuntud pärlid

Omal ajal kuulsate ja kogu Euroopas esitatud, kuid hiljem ebaõiglaselt äraunustatud ooperite lavastamisele spetsialiseerunud Britzi suveooperi festival Berliini äärelinnas tõi augustis 2018 lavale XVIII sajandi suurte heliloojate hulka kuulunud Domenico Cimarosa noorpõlve ühe peateose, kahevaatuselise koomilise ooperi "Itaallanna Londonis" ("L'Italiana in Londra" ehk Britzis "Die Italienerin in London", sest sel festivalil lauldakse kõiki oopereid saksa keeles) aastast 1778. Peale selle, et ooper sisaldab suurepärast muusikat, vaimukaid nükkeid rahvuslike eelarvamuste suhtes ja puändikat tegevusearengut, inspireeris teos Rossinit tema "Itaallanna Alžiiris" kirjutamisel. Dramaturg Bettina Bartz oli ooperit festivali traditsioone arvestades siiski mõnevõrra kärpinud ja kirjutanud ka sõnalist teksti ümber, jättes aga alles kõik põhiliinid ja intriigid. Lavastaja Oliver Trautwein viis ooperi tänapäeva Londoni tänavale (punased telefoniputkad, kirjakastid, kahekordsed bussid jne), see lisas lavastusele koomilist efekti ja konteksti äratundmisrõõmu. Solistide ansambel kõlas viimase viie aasta lõikes küll kõige ebaühtlasemalt, kuid orkester Stefan R. Kelberi dirigeerimisel esines tublilt nagu alati.

Cimarosa põlvkonnakaaslase Wolfgang Amadeus Mozarti opera seria "Lucio Silla" esietendus 1772. aasta teisel jõulupühal Milanos. Jäänud edaspidi helilooja hilisemate teoste varju, äratas "Lucio Silla" taas huvi XX sajandi lõpukümnenditel. Tollest ajast meenub eelkõige Peter Mussbachi psühholoogiliselt täidetud lavastus Salzburgi festivalil (1997), mida siiani peetakse üheks õnnestunumaks. Sellele aga pakub tugevat konkurentsi Eestiski tuntud lavastaja Tobias Kratzeri tõlgendus, mida ta kõigepealt näitas Brüsselis ja seejärel Karlsruhes Badeni riigiteatris. Hämmastab, kuidas Kratzer töötab välja detaile, kaotamata hetkekski silme eest tervikut ning lavastuse ideed, ja ta ei unusta kunagi küsida, mida ütleb muusika. Lavakujud on elusad, vastuolulised, arenevad, lavastusstiilis segunevad traagika, grotesk ja huumor. "Lucio Silla" on lugu Rooma diktaatorist Sullast, kes ootamatult loobub n-ö troonist. (Sama ootamatu meelemuutuse moment on Mozarti viimases ooperis "Tituse halastus".) Kratzeri lavastuse kõige suurem väärtus on see, et ta näitab diktaatori murdumist ja põhjendab sellega ooperi lõpplahenduse. Silla hoiab loodetavat mõrsjat Giuniat oma villas (lavakujundus Rainer Sellmaier) totaalse, vägivaldse kontrolli all. Giunia armsam Cecilio, intellektuaal ja mitte musklimees, üritab neidu päästa. Ta loodab saada abi sõber Cinnalt, kes osutub aga kahepalgeliseks karjeristiks, Barbie-kollektsiooni lakutud välimusega Keniks. See, kes Barbiede ja Kenidega mängib ning Cinnast endale abikaasat loodab, on Silla õde Celia. Läbiv teema ooperis on surm – kui kättemaks, kui lunastus. Silla salvestab kõike, mis tema villa tubades toimub, ja järelvaatamisena näeb ka oma vägivalda Giunia kallal. Järsku neid salvestisi jälgides tärkab temas senitundmatu kaastunne ning ta loobub Giuniast ja troonist. Tema tume pool, mida kehastab Mozarti isaks Leopoldiks grimeeritud statist, annab alla. Kogu lauljate ansambel oli sellisel kõrgel tasemel, mis lubab Karlsruhel rahumeeli konkureerida Berliini või Müncheniga: meie arvates hetkel maailma parim kontratenor Franco Fagioli (Cecilio), Jekaterina Lekhina (Giunia), James Edgar Knight (Silla) jt. Erksalt ja paindlikult dirigeeris Johannes Willig. Jääb veel mainida, et Kratzer pälvis oma Karlsruhes lavale toodud "Jumalate huku" eest (vt meie artiklit Muusika 2018, nr 4) kogu saksakeelse teatri ihaldatuima autasu, Fausti preemia.

Rossini keskpärasus ja hiilgus

Kui kardinaalselt erinevate tulemusteni võib viia Gioacchino Rossini lavastamine tänapäeva keskkonda toodud kontseptsioonis, pakkusid kaks kallist elitaarset lavastust: üks Berliini saksa ooperis (Deutsche Oper), teine Salzburgi festivalil. Berliini ooperiteatris paigutas saksa lavastaja Jan Bosse helilooja virtuoosse komöödia "Teekond Reimsi" ("Il viaggio a Reims") hullumajja, madaldades peenes kuurhotellis toimuva situatsioonikomöödia läbilõhki kunstlikuks janditamiseks. Tegelaste karakteriseerimine oli olematu. Lavastajal puudus igasugune arusaamine selle ooperi sisust, ning tema andetust ei päästnud ka paar tõesti naljakat kujunduskomponenti (nt Euroopa Liidu tähepärjaga meeste aluspüksid) ega lavategevust tagalavale peegeldav videoprojektsioon. Etenduse päästsid suurepärased vokalistid: usbeki koloratuursopran Hulkar Sabirova (Madama Cortese), ameerika tenor David Portillo (Il Conte di Libenskof), gruusia bariton Mikheil Kiria (Lord Sidney) ja noor itaalia dirigent Giacomo Sagripanti, kes võlus orkestrist välja Rossini muusika kogu sära, šampanja ja elu.

Belgia-prantsuse duo Moshe Leiseri ja Patrice Caurier' režiiga Rossini "Itaallanna Alžiiris" ("L'Italiana in Algeri") lavastus Salzburgi festivalil oli täpselt vastupidise tulemusega – andekad lavastajad oskasid sellest igihaljast koomilise ooperi klassikast teha hiilgava ja ülivaimuka satiiri Alžiiri linnas valitsevatest ühiskondlikest ja sugudevahelistest suhetest-suhtumistest anno domini 2018. Esimestest taktidest käivitunud ooper vedas samas ühtaegu väga lõbusas ja araabia elufilosoofiat parodeerivas-reflekteerivas maneeris kuni lõpuni välja, tegemata hinnaalandust ühelegi stseenile. Leiseri-Caurier' lavastus on kõige ausamaid kriitilisi lavastusi kaasaja Oriendi aadressil, mida oleme näinud ja me imestame, et seda ära keelatud pole – eriti arvestades praeguse Euroopa poliitilist peataolekut ja pealesurutavat Willkommen-ideoloogiat. Naispeaosalise Isabellana saabus lavale uhkelt "kaamelil" ainulaadne Cecilia Bartoli, äratades kogu etenduse jooksul imetlust nii säravate, muretult kõlavate koloratuuridega kui ka temperamentse, sütitava rollitõlgendusega. Isabella valitses nii intriigi kui ka lava. Talle võrdväärne vastasmängija oli baškiiri bass Ildar Abdrazakov, kes esitas Mustafàd virtuoosselt ja võrratu koomikusoonega, kartmata olla rollis naeruväärne. Kogu ansambel oli oivaline, nagu poleks midagi lihtsamat kui mängida Rossini ooperit: Edgardo Rocha (Lindoro), Rebeca Olvera (Elvira) ja kunagi Estonias külalisena toreadoor Escamillot laulnud Alessandro Corbelli (Taddeo). Dirigent Jean-Christophe Spinosi toetas lauljaid oma esmajoones XVII ja XVIII sajandi muusikale pühendunud orkestriga Ensemble Matheus delikaatselt ja nõelteravate karakteritega. Braavo!

Prantsuse romantika

Berliini saksa ooper jätkas oma prantsuse grand opéra' seeriat Giacomo Meyerbeeri ooperiga "Prohvet", mis kajastab sotsiaalset ebavõrdsust, usu- ja võimuvõitlusi XVI sajandi Saksamaal. Kahjuks tuleb märkida, et seni pole ükski selle seeria lavastus olnud õnnestunud ning nii ka seekord. Tuua XIX sajandi esimese poole kõige tähtsamat ooperižanri XXI sajandi publiku ette on osutunud vägagi problemaatiliseks, alates juba dramaturgilistest küsimustest – iga lavastaja ja dirigent peavad leidma oma versiooni koos ümbertõstmiste ja väljajätmistega; pealiskaudsus maksab kümnekordselt kätte. Koreograafina alustanud Olivier Py'le käis Meyerbeeri viietunnine teos üle jõu. Py püüdis lavastust päästa koreograafiliste vahestseenidega, mis aga olid kunstlikult külge poogitud ja terviku seisukohalt mõtestamata. Tegevus oli toodud tänapäeva paneelmajade rajooni, mille vägivaldset keskkonda lavastaja ohtralt demonstreeris. Täiesti tarbetu lisand laval oli prohveti koer, kelle prohvet kodunt lahkudes, oma missioonile suundudes, "maha laseb". Mitte just võluv režiileid. Kõige mõjuvamad oli naispeaosad – prohveti ema Fidès' rollis Clémentine Margaine ja pruudi Berthena Elena Tsallagova.

Clémentine Margaine säras ka Bizet' "Carmeni" uuslavastuses Berliini saksa ooperis: liikuv, varjundirohke ja tõeliselt veetlev Carmen, kaugel labasest femme fatale'ist. Samaväärselt diferentseeritud nii muusikaliselt kui ka lavaliselt oli Charles Castronovo don Joséna. Ka dirigent Ivan Repusič tõi pärast lärmakat avamängu orkestrist esile järjest rohkem värvitoone. Lavastaja Ole Andres Tandberg võttis žanrimääratlust "koomiline ooper" sõna-sõnalt ja ühendas traagilise grotesksega. Salakaubavedajad äritsevad inimorganitega ja kolmanda vaatuse tertsetis pilluvad Carmen, Frasquita ja Mércèdes muretult südameid ühest anumast teise – ooperis käib võigas mäng südametega nii otseselt kui kaudselt.

XX sajandi tuntud ja vähetuntud klassikud

Berliini koomilise ooperi 70. hooaja esietenduste rea avanud Debussy "Pélleas ja Mélisande" näitas taas selle teatri erakordselt mitmekülgset potentsiaali. Barrie Kosky lavastust vaadates meenusid Maeterlincki sõnad, et argipäeva traagikat on kerge tajuda, aga raske kujutada. Koskyl see õnnestus – sümbolistlik teos oli lahendatud perekonnadraamana, mille patriarhaalses, hierarhilises maailmas kõige armetumad olevused on naised ja lapsed. Isegi Mélisande'i surm ei suuda sellesse mõra lüüa. Ängistavat atmosfääri võimendas Klaus Grünbergi minimalistlik, klaustrofoobiline lavakujundus: tegelased olid surutud väikesesse lavakarpi, peaaegu nagu nukumajja. Tugevast ansamblist tõusid tundlike, varjundirohkete rollidega esile Nadja Mchantaf, Dominik Köninger ja Günter Papendell (vastavalt Mélisande, Pélleas ja Golaud), näidates ühtaegu väljendusrikast füüsise valitsemist. Debussy partituuri kokkusulavaid värve ja ka selgeid kontuure tõi peenetundeliselt välja dirigent Jordan de Souza.

Nagu Debussy ooper, kuulub ka Puccini "Tosca" XIX/XX sajandi vahetusse, ent on veristliku väljenduslaadi poolest vastand Debussy teosele. Berliini riigiooper mängis Alvis Hermanise lavastust (esietendus 2014), mille puhul paraku tuleb hüüda: kuningas on alasti! Tähelepanuväärne draamalavastaja tõlgendab ooperit – juba mitmendat korda me praktikas – vaid lõdva pildireana, lauljad staatiliselt laval seismas, üksi jäetud oma klišeelike žestidega. Kontsert kostüümides. Tenor Yusif Eyvazov Cavaradossina laulis väsimatult forte's, suutmata ühtki fraasi veidi pehmemalt ja vaiksemalt esitada. Sama üheplaaniline oli Elena Stikhina Tosca. Kummagi puhul ei aidanud ka staardirigent Simone Youngi pingutused õhtut muusikaliselt päästa. Ainsana lõi mitmetahulise ja -tämbrilise rolli Scarpiat kehastanud Gerard Finley.

Taas olid teatreis juhtivate nimede poolt lavastatud kunagiste üliedukate ooperikomponistide Franz Schrekeri ja Erich Wolfgang Korngoldi teosed. Mõlemad juudi soost autorid kasvasid üles Viinis, Schreker tegutses oma karjääri tipul Berliinis, samas kui eksiili läinud Korngoldi peetakse üheks edukamaks Hollywoodi filmiheliloojaks. Schrekeri "Märgistatud" ("Die Gezeichneten"; 1918) ja Korngoldi "Heliane ime" ("Das Wunder der Heliane"; 1927) on Wagnerist ja XX sajandi alguse uutest vooludest kantud sümbolistlikud ooperid. Schrekeri teose tõi Berliini koomilises ooperis lavale Calixto Bieito, Korngoldi oma Berliini saksa ooperis Christof Loy. Bieito oli sümbolistlikku lugu muutnud realistlikumaks ja vägivaldsemaks, mis ei tulnud teosele kasuks, tegelaste vahelised suhted nihkusid paigalt. Loy seevastu jäi Korngoldi ajatule, muinasjutulisele sümbolismile truuks ja lasi ooperi lõpul tõepoolest ka imel sündida – haruldane julgus tänapäeva teatrilaval! "Heliane ime" tegevus toimub diktatuuri ajal. Heliane on diktaatori naine, tänu tema palvetele ärkab taas ellu salapärane Võõras, kes rõõmust ja õnnest rääkis ning seetõttu diktaatori käsul hukati. Loy tegi panuse lauljaisiksustele ja psühholoogilisele pingele ning saavutas sellega edu. Nii Sara Jakubiak nimirollis kui ka Brian Jagde Võõrana esitasid meisterlikult wagnerlikke ülipikki voogavaid fraase ja artikuleerisid mõtestatult teksti, haarates publikut lavalise intensiivsuse ja täpsusega. Korngoldi teose suur orkestrikoosseis kõlas massiivselt, aga diferentseeritult – selle ime taga oli dirigent Marc Albrecht.

Alates 2012. aastast Berliini koomilises ooperis lavastav Barrie Kosky tõi juunis 2018 välja noore Dmitri Šostakovitši ekspressionistliku meistriteose "Nina" (esietendus 1930 Leningradis) – Gogoli absurdinovellil baseeruva satiirilise loo oma nina kaotanud aparatšikust, keda väljendusrikkalt esitab nii traagilistes kui ka koomilistes rollides hiilgav Günter Papendell. Lugu oma nina otsivast Platon Kovaljovist omandab Koskyl ootuspäraselt dünaamilise ja elurõõmsa lavastuslik-koreograafilise show' (koreograaf Otto Pichler) mõõtmed, kuid taas suudab lavastaja üllatada originaalse lähenemisega sellele teosele. Tegevus on kantud unenäolistest fantaasiapiltidest, stereotüüpsesse juudi olustikku (kongninad, riietus, soengud, kehakeel) viidud kooristseenidest, võrratult ülepakutud koomilistest camp-revüüstseenidest naisteriides tantsupoistega à la 1920-ndate aastate vabameelses Berliinis, kusjuures kogu etendust läbib samas tunnetusliku teise plaanina mingi kurvameelsuse hõng. Kosky "Nina" on oma sügavuses eksistentsiaalne ja valulik, muusikalise rikkuse toob hoogsalt esile teatri uus lätlasest peadirigent Ainārs Rubiķis.

Verdi

Giuseppe Verdi esimene Shakespeare'i ooper "Macbeth" XIX sajandi keskpaigast nõuab hoopis midagi muud kui bel canto't – selle teosega revolutsioneeris Verdi itaalia ooperi psühholoogilise tõepära suunas. Tuhandeid varjundeid nõudis ta peaosalistelt, kähisemisest ja kõnelemisest kauni kantileenini. Berliini riigiooperis olid peaosades 77-aastane Plácido Domingo ja 47-aastane Anna Netrebko. Oli heameel tõdeda, et Netrebko oli tunduvalt paremas vokaalses vormis kui 2017. aastal Salzburgis Aidat lauldes. Diiva hääles oli taas kuulda erinevaid värve ning enamasti võis ka tekstist aru saada. Domingo haarab oma lavalise kohalolu ja meisterlikkusega – suur isiksus. Etenduse muusikalises õnnestumises oli suuri teeneid dirigent Daniel Barenboimil. Vanameistri Harry Kupferi lavastus rõhus sotsiaalsetele probleemidele ning võimu ja vägivalla seostele.

Berliini riigiooper, Verdi "Macbeth". Macbeth – Plácido Domingo, leedi Macbeth – Anna Netrebko. Autor: Bernd Uhlig

Võrdluseks – nagu mõne aasta eestki endisest saksakeelsest kultuuriruumist – "Macbethi" lavastus Prahas Tšehhi rahvusooperis. See on hinnatav eelkõige hea orkestritöö (dirigent Jiři Strunc) ja tasemel solistide tõttu (eriti muljet avaldavad bulgaaria bass-bariton Anton Keremidtchiev Macbethina ja rumeenia sopran Anda-Louise Bogza leedi Macbethina). Kuid püüd teha tänapäevast lavastust (Martin Cicvak) oli täielik ebaõnnestumine, mistõttu ka lauljad olid jäetud iseenda hooleks; tinglik lavakujundus jäi omakorda klišeelikuks ja skemaatiliseks.

Operett ja muusikal

Nagu ikka, troonib operettide ja muusikalide lavastamises Berliinis konkurentsitult koomiline ooper. Norra päritolu saksa lavastaja Stefan Herheimi ja dirigent Stefan Solteszi koostöös sündinud Jacques Offenbachi kolmevaatuseline poliitilise alltekstiga tollast dekadentset seltskonda kujutav seksfarss "Blaubart" ("Sinihabe", esietendus Pariisis 1866) oli selle nimeka režissööri teine lavastus selles teatris (debüüt oli mäletatavasti Händeli "Xerxes", vt meie artiklit "Kaasaegne, provotseeriv, erootiline – ooperihooajast Saksamaal 2011/2012" ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2012, nr 10), mille ta auga realiseeris. Herheimi kohati Felsensteini lavastust tsiteeriv ja varieteemõõdu omandav burleskne tõlgendus sobitub ühelt poolt väga hästi teatri praeguse väljenduslaadiga (kui niimoodi üldistada võime), kuid teisalt väljendab hästi pariisliku koomilise ooperi bufonaadlikkust, armastust suurte sümbolite ja allegooria vastu ning tõestab, et teos pole oma aktuaalsusest midagi kaotanud. Kujunduses ja kostüümides vabalt kaas- ja keskaega segav lavastus keskendub rüütel Sinihabeme matšolikkusele (Wolfgang Ablinger-Sperrhacke suurroll nii vokaalselt kui näitlejameisterlikkuselt) ja võrgutuskunstile, mille julma grotesksust aitab rõhutada Cupido osas esinev kääbusnäitleja Rüdiger Frank.

Dirigendi ja kaasakiskuva klaverisaatja Adam Benzwi juhtimisel esitati kontsertettekandes ja ilma pausita Paul Ábrahámi "Muinasjutt Grand hotellis", 1934 Viinis menukalt esietendunud operett. Taas suurepärane tõend, et ka ainult kostümeeritud kontsertettekandena ja karismaatiliste solistidega võib esile manada peaaegu teatraalse atmosfääri. Kuulsate lauludega tepitud libreto on varieteelikule operetile sobivalt kergekaaluline – kõrgaadel ja USA miljonärid kohtuvad Cannes'i Grand hotellis ning kohe sepistatakse armukolmnurgad... Peaosas särasid ameerika filmimagnaadi tütrena Sarah Bowden koos Max Hoppega kelneri rollis. Meelelahutus kõrgeimal tasemel!

Barrie Kosky lavastatud Jerry Bocki muusikal "Anatevka", Eestis rohkem tuntud kui "Viiuldaja katusel", teatri erakordsete tähtede Max Hoppe (piimamees Tevje) ja Dagmar Manzeliga (Tevje naine Golde) peaosades oli lavastaja senist käekirja arvestades visuaalselt üllatuslikult vanamoeline: ülesehitatud juudi folklorismile ning kinni peetud klassikalisest aja ja koha ühtsusest. XX sajandi Venemaa juudi kolkaküla kogu oma pitoreskses vaesuses läbis stsenograafilist kontseptsiooni, millesse mõnes saatusraskes stseenis siiski heitsid üldistavama tähenduse sümboolsed poeetilised kujundid (pulmapilt, sunnitud lahkumine külast lumesajus). Kosky lavastusest kumas läbi tugev, soe ja südamlik kaasaelamine oma esivanemate ajaloole (nagu varem oleme maininud, on Koskyl Venemaalt välja rännanud juutide juured), etendus oli elav ja lõbus ning muusikali sotsiaalkriitiline alltekst kandus ehedalt saali. Kuid koskylik pöörasus polnud õnneks ka kuhugi kadunud, pääsedes maksvusele tantsu ja lauluga hoogsates rahvastseenides (koreograaf Otto Pichler). Hoppe ja Manzel sobisid osadesse oivaliselt ega jäänud koduses võrdluses maha legendaarsest Jüri Krjukovi–Helgi Sallo duost kolmekümne aasta taguses Estonia lavastuses. Muusikalise õnnestumise eest kuuluvad tänusõnad energilisele, teose spetsiifilist juudilikku tooni tabanud dirigendile Koen Schootsile.

Koomiline ooper jätkab ka traditsiooni tellida igal hooajal uus lasteooper. Kõnealusel hooajal oli selleks saksa- ja türgikeelne "Bremeni linna moosekandid", autor türgi helilooja Attila Kadri Şendil. Toredate karakterite ja põneva süžeega ooper (lavastaja Tobias Ribitzki, dirigent Ivo Hentschel) köitis kogu publikut east hoolimata.

*

Läinud ooperihooaeg ei toonud otseselt midagi uut lähenemisviisides ega repertuaaris, vaid kinnitas viimase aja suundi: barokkooper mängukava loomuliku osana, prantsuse grand opéra tagasitulek ooperilavadele, jätkuv huvi Schrekeri ja Korngoldi teoste ning Mozarti vähem mängitud ooperite vastu, maailmasõdade vahelise operetiloomingu (Ábrahám) taaselustamine. Tugevaimad lavastused olid need, mis keskendusid psühholoogilisele teatrile, andes laulja hääle ja füüsise kaudu edasi tegevust, emotsioone ja suhteid – oli see siis ajatu, ajalooline või tänapäevane keskkond, koomiline või traagiline žanr, groteskne või sümbolistlik lähenemine. Hooaeg 2018/2019 pakub kõigis kolmes teatris huvitaval kombel võrdselt uut ja erutavat, nimetagem siinkohal esmalt koomilises ooperis Bernsteini endiselt harvamängitavat operetti  "Candide", Händeli ooperit "Porost", Ábrahámi äraunustatud jalgpalli-operetti "Roxy und ihr Wunderteam" või noore helilooja Moritz Eggeri värsket ooperit "Eine Stadt sucht einen Mörder" Fritz Langi samanimelise krimifilmi ainetel. 10. mail aga juhatab selles teatris sümfooniakontserti Kristiina Poska.

Berliini suurim ooperimaja saksa ooper ei jää alla: tuntud töödest  tulevad lavale Bergi "Wozzeck" ja Bellini "Uneskõndija" ("La Sonnambula"), siis viimasel kümnendil "üles leitud" Alexender von Zemlinsky "Kääbus" ("Der Zwerg", 1922; Tobias Kratzeri lavastajadebüüt selles teatris), Massenet' "Don Quichotte" (1910), kontsertettekandena Thomas' "Hamlet" (1868), maailmaesiettekandes aga Detlev Glanerti "Oceane" (lav Robert Carsen). Riigiooperi nimekirjas on kaasaegsest ooperist esmaettekannetena Beat Furreri "Violetter Schnee" (baseerub Vladimir Sorokini tekstil) ja Jörg Widmanni "Babylon" (2012/2019), samuti Claude Vivier' "Kopernikus" (1978/1979), klassikast Prokofjevi "Kihlus kloostris". Kes kiirustab, võib aga 17. veebruaril jõuda Mozarti "Võluflöödi" esietendusele, kus Jutustaja ja Teise preestrina laulab Lauri Vasar. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: