Pealkirjas mainin küll n-ö anonüümseid väikeseid poisse, kelle jaoks võiks "Alita: Sõjaingel" unistuste film olla, aga tegelikult kujutan mõttes ette ikkagi iseend 13-aastasena. Esiteks juba see, et "Terminaatori" režissöör James Cameron ja "Desperado" režissöör Robert Rodriguez ronivad ühte paati ja hakkavad nuputama, kuidas eriti ägedalt paarisajale miljonile dollarile ots peale teha. Kui sinna aga lisada veel jaburalt äge bladerunnerlik küberpunk düstoopia, hunnikute viisi eripalgelisi pahalasi ja peakangelaseks olev naisrobot, siis on võidupilet olemas. Tõsi, see ei ole nii otseselt väikeste poiste märg unenägu kui Zach Snyderi seksistlik superkangelasjant "Sucker Punch", aga palju puudu ei jää.

Film algab niiviisi, et kõik need eeldused justkui täituvad. Christoph Waltz leiab keset postapokalüptilist tühermaad pooliku roboti, kes väidetavalt "on veel elus". Kiire kõpitsemise tulemusena sünnibki Alita, kes oma eelmist elu ei mäleta, kuid samm-sammult hakkavad talle meenuma katked kangelaslikust minevikust. Endine supersõdur osutub aga argielus ülileebeks tegelaseks, kes hakkab vaikselt oma elu 2500. aastatel uuesti üles ehitama. See lihtne sisu on pakitud imeilusasse terviklikku maailma, mis vähemalt filmi esimeses kolmandikus suutis varjata ära kõik puudused - peategelasi ümbritsev keskkond polnud steriiline ega elutu, vaid "Alita: Sõjainglis" kasutati loodud maailma ära täiel määral.

Aga kahetunnise linaloo kulgedes hakkasid paistma välja kõik probleemid, mida mõne metropoli slumme meenutava detailirohke Raualinnaga ei suudetud enam varjata. Kui esmapilgul tundus "Alita" kui omalaadne ühepajatoit "Blade Runnerist", "Mad Maxist" ja "Terminaatorist", kust oli ära võetud jõhkrus ja asendatud see naiivse lapsemeelsusega, siis mingil hetkel läks film iseendaga vastuollu. Lugu jäi ikka samaks - robot leiab endas inimlikkuse, armub inimpoissi ja võitleb headuse nimel -, kuid tundus, et Robert Rodriguez ei teadnud enam päris täpselt, mis filmi ta teha tahab.

Arusaamatu seksistlikkus, mille tõttu kandsid pea kõik naistegelased filmis võrksukki ja nägid välja nagu prostituudid, ja täiesti tühi dialoog põhiliste võtmetegelaste poolt on vaid mõned probleemid, mis minut-minuti järel aina tugevamalt filmi algselt tugevat vundamenti õõnestama hakkasid. Tabasin end isegi mõttelt, et kui ma pean veel kaua vaatama, kuidas Cristoph Waltz veidra aktsendi ja mõmmibeebi näoga elutarkusi pillub, siis lähen lihtsalt saalist välja - enamvähem sama kehtib ka praeguse aja ühe parima näitleja, Mahershala Ali kohta. Kuidas suutis Robert Rodriguez kaks tippnäitlejat nii halvasti näitlema panna? On arusaamatu, mida ta nende tegelaste puhul oma peas ette kujutas, sest ekraanilt vaatavad vastu lihtsalt mingid karikatuurid või šketsid, millest parimal juhul piisaks storyboard'il algideeks, aga lõppfilmi juures jääb sellest kõigest ikka väga väheks.

Hõredus, mis filmi teises pooles paistab silma nii tegelaste taustalugudes kui ka põhinarratiivis, läheb viimaks nii kaugele, et pole isegi enam aru saada, mille kuradi pärast need inimesed seal üldse vaeva näevad? Miks otsustas Waltzi tegelaskuju saata Alita spordivõistlustele, kui ta teadis seal taga peituvast räpasest reaalsusest? Või ei teadnud? Miks otsustas Alita poiss-sõber järsku taevariiki ronima hakata? Sellised võtmeküsimused lahendatakse ükskõikselt ilma midagi selgitamata, nii et vaataja lihtsalt loksub kaasa, lepib sulaselge arulagedusega ja lahkub kinost teadmisega, et vastused saab ta järgmisest filmist. Täpselt sel hetkel, kui hakkad ootama mingit selgitust ja kulminatsiooni, näidatakse (spoiler, võinoh, keda see tegelt üldse huvitab?) dramaatilise muusika saatel põhipahalase nägu, mille järel hakkavad jooksma lõputiitrid. Näeme paari aasta pärast uuesti, tsau.

Mina võtan sellist filmitegijate arrogantsust kui näkkusülitamist, vaataja solvamist ja ilmselget kinnitust, et Ameerika kinotööstus on läbi ja lõhki roiskunud. Umbes sama värdjalikult käituti "Harry Potteri" viimaste osade ja ka "Kääbiku" triloogia puhul, kus materjal raiuti montaažilaua taga tükkideks niiviisi, et neil filmidel puudus eraldi võttes igasugune väärtus. Parimal juhul olid need lihtsalt osa tervikust, nagu üks episood telesarjast, aga sorri, kui tihti võtab üldse keegi jutuks ühe osa seriaalist? Praktiliselt mitte kunagi, räägitakse ikka kogu sarjast. Neilt lollidelt kinokülastajatelt - mina maksin kinopileti eest kõigi "Potterite" ja "Kääbikute" puhul - võeti aga ära kahe- või kolmekordne piletiraha, lihtsalt selleks, et mõni kinohiid saaks oma villas poole jämedamaid sigareid suitsetada. Kerige sinnasamusesse, aitäh.

Ja nii lihtsalt, kahetunnise kinokülastuse jooksul, sai minu potentsiaalsest lapsepõlve lemmikfilmist - mida on varem nii Rodriguez "Machete" ja "Planet Terroriga" kui ka Cameron "True Liesi" ja "Aliensiga" korduvalt teha suutnud - üks aktiivselt ebameeldiv kinnitus degenereeruvast hiidkassahittide mudelist. Tõsiseltvõetavate filmide asemel meenutavad sellised junnid pigem uut trendi videomängudes, kus mängu ise saad küll alla laadida tasuta või väga odavalt, kuid mängus sees pead andma ära kogu oma vara, panema maja panti ja võtma pangalaenu, et n-ö reaalsele sisule ligipääs saada.

"Alita: Sõjaingel" on samasugune produkt, mida inimesed üha kallineva kinopileti eest tarbida saavad, kahjuks lahkuvad nad aga kinost täiesti tühja kõhuga. Sama tunne jäetakse inimestele ka enamike Marveli koomiksifilmide puhul, kus sa lihtsalt pead kõik 259 filmi ära vaatama, mis järjest tulevad, mis sest, et sisu on seal sama palju kui keskmises "Õnne 13" episoodis. Kümneaastase jõnglasena oleksin neist vigadest ehk mööda vaadanud ja vaimustunud ägedast välk-pauk linaloost, praegu aga ei leia ma sellele ühtki õigustust. Arvestades, et ma olen aga just üks neist lollidest kinokülastajatest, siis küll ma lähen vaatan ka seda järgmist "Alitat". Kinoreptiilide kombitsad on sügavale minu ajju surutud, mul endal puudub otsustusõigus.

Kõige lõpuks veel: miks oli vaja filmis tappa vigane koerakutsikas? Ülijõhker ja arusaamatu käik, mis ei andnud sisuliselt mitte midagi juurde. See on teada asi, et loomade tapmine šokeerib rohkem kui inimeste tükkideks raiumine, aga antud juhul ei olnud sellel ühtki mõjuvat põhjust.