Kadunud ja leitud. Eduard Tubina nootide lugu ({{commentsTotal}})

Tubin
Tubin Autor/allikas: Teater. Muusika.Kino

Teater. Muusika. Kino veebruarinumbris: Eino Tubin sekeldustest Eduard Tubina nootidega.

Minu isal Eduard Tubinal oli oma nootidega probleeme kogu elu — mis kadus, mis põles, mis leiti... Huvitav on ka ka see, mida ta ise taga otsis. Kuna enne Teist maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud Eestis võimalik noote masinaga kopeerida, oli isa eestiaegsetest nootidest olemas vähe eksemplare.

Lugu algab Klaverikvartetiga, isa eksamitööga Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Ühe kooriproovi ajal läks selle noot tal palitutaskust kaduma. Kaas­õpilaste suureks üllatuseks kirjutas isa kogu teose uuesti mälu järgi üles, et seda saaks kooli lõpuaktusel ette kanda.

Klaverikvartetti mängiti mitu korda 1930. aastatel ja isegi Landessender Revalis Saksa okupatsiooni ajal, aga pärast seda ei teadnud enam keegi, kuhu selle noot jäi. 1944. aastal Rootsi põgenedes isal seda kaasas ei olnud. Alles 1970. aastate lõpus leiti noot üles. Vardo Rumessen võttis selle koopia kaasa Stockholmi ja Klaverikvartetti mängiti isa 75 aasta juubeli kontserdil. Paar aastat pärast Eduard Tubina surma oli Klaverikvartett tema esimene teos, mis tuli ettekandele Rootsi televisioonis koos helilooja Karl-Gunnar Bäcki põhjaliku sissejuhatava sõnavõtuga.

Teine Eduard Tubina noorusaegne töö, mille II, III ja IV osa saatus oli kaua aega teadmata, oli Klaverisonaat nr 1. See sonaat oli kavandatud neljaosalisena ja kirjutatud 1928. aastal, kaks aastat enne Klaverikvartetti. Isa mängis ise selle esimest osa, Sonaat-Allegro't Tartu Õpetajate Seminari 100 aasta juubeli aktusel. Tõenäoliselt arvas helilooja ise kirjutamise ajal, et sonaat tervikuna oleks saanud liiga pikk, kestnuks üle kolmveerand tunni ja olnuks koormav nii pianistile kui ka publikule. Ta kirjutas puhtalt ümber ainult sonaadi esimese osa noodi ja pakkus seda Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile. Too ostis Sonaat-Allegro ära, aga ei kirjastanud seda kunagi, sest raha jätkus vaid lühemate palade trükis avaldamiseks. 1930. aastatel on seda mitu korda mänginud Olav Roots, isegi Läti ja Leedu raadios.

Pärast Teist maailmasõda, 1977. aastal mängis Vardo Rumessen Sonaat-Allegro't Kadriorus ühel Tubina klaveripalade kontserdil ja hiljem ka Balti konverentsil Stockholmis. Seal salvestas teose riiklik plaadifirma Caprice ja andis selle hiljem välja audiokassetil. Sonaadi II ja III osa käsikirjad olid olnud isa koolikaaslase Karl Leichteri käes. Muusikateadlane Mart Humal kirjutas need käsitsi ümber, sest kopeerimisvõimalust toona veel ei olnud, ja Rumessen kandis need ette pärast helilooja surma, kontserdil H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis.1 Kui Rootsi heliplaadifirma BIS salvestas 1988. aastal Vardo Rumesseniga Tubina kogu klaveriloomingu, said kõik kolm esimest osa ka heliplaadile.

1997. aastal aga leiti lõpuks üles ka selle teose finaal — kastist, mis oli jäänud minu emaema juurde Tartusse. See oli see "Tartu leid". 1. klaverisonaadi kandis 2012. aastal kahel kontserdil esimest korda tervikuna ette Marko Martin, kes salvestas selle ka Eesti Rahvusringhäälingus. See oli kolmkümmend aastat pärast helilooja surma. Professor Mart Humala sõnul on see kõige virtuooslikum teos eesti klaverimuusikas üldse.

Võib ju arutleda selle üle, miks Tubin ise selle sonaadi viimastest osadest ei hoolinud ja neid taga ei otsinud. Lihtsaim vastus oleks: ta oli need kord juba enesekriitiliselt kõrvale  heitnud ja hiljem kaotas ta huvi selle ajastu romantilise stiili vastu.

Kopeerida ei lubatud

Isa loomingust oli enne Teist maailmasõda ja sõja ajal väga piiratud arv noote ja oli oht, et ta teosed võivad kaduda või hävida. Kuna toona puudusid tehnilised võimalused noote masinal kopeerida, tulid need käsitsi ümber kirjutada. Tubina noote trükiti väga vähe, vaid mõned lühikesed palad jõudsid ilmuda. Nootide ladumiseks ja trükkimiseks ei olnud Eestis raha, riiklik toetus oli piiratud ja kodumaine turg liiga väike. Kui isa pakkus oma teoseid välismaa kirjastustele (Wilhelm Hansen, Universal Edition), siis neid vastu ei võetud, ikka tavalise põhjendusega, et Tubinal pole piisavalt "nime".

Pärast Rootsi põgenemist olukord muutus. Põgenikelaagris tutvus Eduard Tubin kirjastaja Einar Körlingiga, kes paari aasta jooksul trükkis ära enam kui tosina tema töid. Seejärel kahjuks nende koostöö katkes. Isa õppis kiiresti ära tehnoloogia, kuidas läänes noote paljundati — kõigepealt tuli need kirjutada musta tušiga transparentpaberile. "Kopeerimine sünnib erilise aparaadiga, mis on umbes sarnane arhitektide kopeerimismasinale, ainult et siin tuleb must noot ja saab kopeerida mõlemale küljele," ütleb ta kirjas Raimund Sepale 1958. aastal.2 Nendest koopiatest võis kohe noote trükkida. Kõik Rootsis kirjastatud noodid enne Tubina kogutud teoste projekti on tehtud autori poolt tušiga kirjutatud käsikirjade järgi. Nõukogude Eestis oli selline tehnika tundmatu. Trükikojad olid KGB kontrolli all, et ära hoida katseid valmistada põrandaaluseid trükiseid — samizdat'e. Eraisikutel ei olnud võimalik masinaga kopeerida. Alles kaks aastat enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, 1989. aastal tuli Gorbatšovi režiimil anda järele suurele vajadusele ja lubada rahval valmistada masinkoopiaid.

Kui originaali ei tahetud saata või vaevaga koopiat teha, oli ainus võimalus fotografeerida noot 35-mm filmile ja negatiiv Rootsi smugeldada. Ma ei mäleta, et isa töid oleks sel moel saadetud, küll aga saime nii näiteks Cyrillus Kreegi teoseid. Mäletan, et isa ilmutas koos oma sõbra Harri Kiisaga meie kodus improviseeritud pimikus fotosid Kreegi teostest, mida Kiisk tahtis Rootsis ette kanda.

 Estonia põlemine

9. märtsil 1944 süttisid Tallinna pommitamisel keset "Krati" etendust põlema Estonia teater ja kontserdisaal. "Krati" ainus partituur ja orkestrihääled jäid saali. Publik, tantsijad ja orkester põgenesid keldrisse ja sealt edasi teistesse varjenditesse. Pärast esimest šokki tahtis koreograaf Rahel Olbrei jätkata "Krati" etendusi Estonia kõrval asuvas Draamateatri hoones — see oli pommitamisest pääsenud —, aga selgus, et puudusid noodid… Rootsi põgenedes oli isa võtnud Vanemuise teatrist kaasa "Krati" klaviiri ja orkestrihääled. Kui Vanemuine 1950. aastate lõpus soovis "Kratti" uuesti lavale tuua, sai isa ülesande partituur  taastada. Töö võttis aega terve aasta ja oli väga väsitav. Osa sellest toimus nii, et isa laotas orkestrihääled meie kodus Hammarbyhöjdenis, oma väikses elu- ja töötoas mööbli peale, korjates nii uue partituuri jaoks takte kokku. Pärast ütles ta, et kergem oleks olnud algusest peale uus ballett kirjutada.

Hommikul pärast Estonia pommitamist avastati põlemisest alles soe raudkapp käsikirjadega. See kapp oli kukkunud hoone neljandalt korruselt keldrisse. Seal oli ka üks isalt tellitud teos, 4. sümfoonia, "Lüüriline", mis pidi tulema ettekandele just kuu aja pärast, 1944. aastal. Selle ainus partituur oli äärtest põlenud, aga loetav. Orkestrihääled polnud viga saanud. Olav Roots dirigeeris 4. sümfooniat Tallinna Draamateatris 16. aprilli raadiokontserdil ja paar nädalat hiljem ringreisil Breslaus (praegune Wrocław) ja Stuttgardis. Isa võttis põgenemisel selle vigastatud partituuri Rootsi kaasa. 1978. aastal palus Neeme Järvi, et Tubin taastaks 4. sümfoonia partituuri. Valmis uus versioon, natuke lühendatud, mis kanti esimest korda ette veel isa eluajal, Bergenis. Bergeni ettekanne on jäädvustatud heliplaadifirma BIS Tubina sarjas ja äärest põlenud partituur asub nüüd Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogus.

4. sümfoonia orkestrihääled aga läksid sõjas kaduma Olav Rootsi ringreisi ajal 1944. aastal. "…neid oli ainult üks komplekt ja seda pakki vedas millegipärast üks omaaegne ringhäälingu mees [Eugen Miller, hiljem BBC juures tegev] (...) Saksamaal ringi, kuni ta sellest oma ütluse järgi "lahti sai" ühe pommirünnaku ajal kusagil Berliini eeslinna raudteejaamas — oli näinud, kuidas tükid lendasid," on Tubin kirjutanud hiljem Neeme Järvile.3 Tõsine kaotus see ei olnud, orkestrihääli saab alati partituuri järgi uuesti välja kirjutada.

Estonias põlesid ära ka Tubina "Sümfonieti" partituur ja hääled, "… sel lihtsal põhjusel, et nad olid samal päeval mängimisel ja said lindile võetud. Königsbergi raadio pidi vahale üles võtma. Kuna aga ühendust ei õnnestunud saada, siis võtsime omal lindile ja noote ei jõudnud ära sorteerida enne häire algust. Nad jäid raudkappi panemata."4 Õnneks oli üks koopia partituurist saadetud varem Universal Editionile Viinis, kust isa selle peale sõda tagasi sai.

Kuna üht "Krati" versiooni peeti omal ajal liiga lühikeseks, kirjutas isa Olbrei ettepanekul sellele lisaks Kalevipoja-ainelise lühiballeti "Siurulind", jälle minu ema Elfriede Tubina libreto  järgi. "Siurulind" ei jõudnud aga kunagi lavale. Isa seda eriti kõrgelt ei hinnanud, selle ainestik hakkas talle  juba töö ajal vastu. Ka selle ainus partituur hävis kahjuks Estonia pommitamisel. Juhuslikult oli klaviir aga laulja Helmi Betlemi käes ja see säilis. Professor Mart Humal on teinud hiljuti ettepaneku, et balleti muusika peaks uuesti orkestreerima, lühikesi ballette on alati vaja.

Põgenemine Rootsi

Viimasel sõjasuvel, 1944. aastal oli meie pere maal Tartust lõuna pool Valgemetsas, kus isa töötas tellitud, aga lõpetamata ooperiga "Libahunt". Nädalane töö klaviiriga jäi tegemata. Punaarmee peatati Sinimägedes, aga selle uus rünnak algas lõuna pool Peip­si järve. Lahingumüra tuli järjest lähemale ja meie pere põgenes Tartusse, kust Vanemuise rahvas varsti Paidesse evakueeriti. Ühe noodipaki jättis isa mu ema vanematele Saarikutele, kes elasid lähedal. Osa käsikirju paigutas ta Tartu ülikooli tulekindlasse raamatukokku ja mõned võttis Rootsi kaasa: "Krati" ülejäänud materjali, lõpetamata ooperi, 2., 3. ja 4. sümfoonia, "Tokaata", "Piduliku prelüüdi", "Klaverisonatiini" ja veel mõned kammermuusikateosed.

Meie Rootsi saabudes võtsid sealsed võimud meie kaks kohvrit, seljakoti nootidega ja "Krati" noodipaki ja paigutasid need kuhugi lattu, kus need seitsmeteistkümne tuhande põgeniku pagasi vahele kohe ära kadusid. Läks mitu närvilist nädalat, enne kui isa need põgenikelaagris jälle kätte sai. Rootsis polnud põgenikel mingit ühendust okupeeritud Eestiga kuni ajani, mil kirjavahetus Hruštšovi ajal jälle taastus. Noodid, mis olid maha jäänud, sai isa alles hiljem kätte.

Põgenike seas olnud interpreedid — pianist ja dirigent Olav Roots ja viiuldaja Zelia Aumere — tahtsid isalt kohe midagi ettekandmiseks saada. Ka isa tollane kirjastaja ja toetaja Einar Körling oli huvitatud tema teoste trükkimise alustamisest. Varasemad sümfooniad olid Körlingi arvates liiga pikad, tuli alustada lühemate paladega. Varsti oli isal nii palju tööd, et "Libahundi" lõpetamine ja "Krati" taastamine jäid kõrvale. Palju hiljem (1969) selgitas isa, miks tal lõpuks kadus soov "Libahunti" lõpetada — libreto oli hea, aga tükk oleks sobinud paremini sõnalavastuseks.5

Kõige rohkem oli isa nördinud sellepärast, et ta 1. viiulikontserdi noot oli Eestisse maha jäänud. Seda mälu järgi rekonstrueerida oli liiga raske. Selle asemel kirjutas ta 2. viiulikontserdi, mis Rootsis kohe ka ette kanti ja ära trükiti. Okupeeritud Eestis jätkas viiuldaja Vladimir Alumäe 1. viiulikontserdi ettekandmist: see oli tal kavas nii Estonia taasavamisel 1946. aastal kui ka mitmel kontserdireisil Nõukogude Liidus. Alles 1958. aastal õnnestus isal pärast pikki vaidlusi ja parteifunktsionääride vahelesegamist saada Alumäe käest 1. viiulikontserdi koopia. Körling oli tahtnud seda varem kirjastada, aga nüüd polnud tal enam mahti isa töödega tegelda.6

Kuna isal puudus ka populaarne "Capriccio nr 1" viiulile ja klaverile, kirjutas ta 1945. aastal Zelia Aumere palvel oma "Capriccio nr 2". "Capriccio nr 1", mida ta ise paremaks pidas, oli aga viiuldaja Evi Liivaku käes Saksamaal. Hiljem tegi ta selles väikseid muudatusi.

Keerulisem lugu oli ühe teise väga populaarse teosega viiulile ja klaverile. Neljaosalist "Süiti eesti tantsuviisidest" kandsid sõja ajal korduvalt ette nii Evald  Turgan kui Carmen Prii. Põgenedes jäid selle noodid aga Eestisse. Isa kirjutas põgenikelaagris viibides mälu järgi üles kolm esimest osa. Neid kandsid Zelia Aumere ja teised ette mitmel kontserdil nii Rootsis kui välismaal, samuti jätkas Alumäe originaalsüidi mängimist Eestis.7 1952. aastal trükkis Körling Rootsis olnud noote. Kui kirjavahetus Eestiga algas, arutles isa viiuldaja Evald Turganiga süidi eesti  ja rootsi versioonide üle — eriti suuresti erines versioonide klaverisaade. Neljas osa, "Sikusarve lood" lühenes, kui isa selle Rootsis lõpuks kätte sai. Esimest korda kõlas uus versioon Stockholmis 1974. aastal, Eesti Vabariigi aastapäeval. Nüüd on Tubina kogutud teostes (Tubina Ühing/Gehrmans) kõik neli osa trükitud helilooja lõplikus versioonis.

Mis Eestisse jäi?

Kui rinne jõudis augustis 1944 Tartusse, hävis suur osa linnast tormtules. Vanemuise teater lasti puruks ja teatri noodikogu põles ära. See oli kõige suurem nootide kaotus Eestis. Tõenäoliselt hävisid Vanemuise tules isa kolm saatemuusika nooti: muusika August Mälgu näidendile "Mees merelt", Friedrich Schilleri näidendile "Turandot" ja Juhan Jaigi näidendile "Põrgu". Järele jäi vaid paar takti visandist Mälgu näidendile.

Osa oma käsikirjadest oli isa paigutanud Tartu ülikooli raamatukokku, nende seas ka ballaadi "Ylermi". "Kaua aega ei leitud seda üles. Mul oli siin ühendus sellesama mehega, kellega me need sinna panime. Ma palusin, et ta läheks ja tooks selle sealt ära. Aga tema ei leidnud sealt midagi. Ma ei tea, kas ta otsis vale riiuli pealt. Aga siis ma sain selle kätte. Seal oli see Ülikooli raamatukoguhoidja Puksoo. See seletas mulle, et kui meil kukub raamat riiuli taha maha, siis nad ostavad uue raamatu, selle asemel, et hakata otsima."8

Üks pakk käsikirjadega oli jäänud minu ema vanemate juurde Kopli tänaval. Emaema Liina Saarik oli elus, kui isa esimest korda pärast sõda, 1961. aasta detsembris okupeeritud Eestis käis. Reis toimus VEKSA autoga Leningradist Tartusse, mis muidu oli välismaa külalistele suletud linn, ja sealt Tallinna. Tallinnas ei õnnestunud tal oma vana sõbra Paul Keresega kokku saada, sest Keres oli välismaal maleturniiril, aga isa kirjutas: "Ainukesed vabad momendid Tartus olid need, kui sain ära põgeneda oma ämma juurde ja seal ennast koduselt sisse seada. Muu hulgas sorisin oma siia jäänud raamatu- ja noodikogu ning tegin korralduse, et see mulle Stockholmi järele saadetakse."9 Kuna sellest kogust hiljem juttu ei olnud, võib arvata, et see saabus õnnelikult Stockholmi; ma ise ei olnud sel ajal seal juures.

Kuna ühendus Eestiga oli nüüd taastatud, sai isa aja jooksul kätte kõik oma vanad teosed, mida ta vajas. Kui ta koostas 1976. aastal oma "Kümmet klaveriprelüüdi", tellis ta Eestist kaks varast prelüüdi, mida tahtis uutega kombineerida. 1979. aastal sai ta VEKSA referendilt Mai Laansoolt oma 1. sümfoonia ja 1981. aastal Vardo Rumessenilt prelüüdi "Hetk" ja veel teisi noorusaja töid. "Nende asjakeste kohta ei saa midagi head ütelda, poisikese tööd ja need võinuks kõik kaotsi minna."10 Kui isa sai 1970. aastatel aega, revideeris ta mitmeid oma varaseid töid. Tema vanemat kammermuusikat kanti tema eluajal väljaspool Eestit ette aga ainult pagulaskontsertidel.11 Rahvusvaheline huvi Tubina loomingu vastu tekkis alles pärast tema surma seoses Neeme Järvi orkestriteoste sarjaga kontsertidel läänes ja BISi plaatidel.

Rootsi perioodi ainus äpardus nootidega juhtus 1958. aastal, kui Nikolai Malko tahtis juhatada Sydneys Tubina Viiendat sümfooniat neljal kontserdil. Kui orkestrimaterjal kohale ei saabunud, selgus, et postipakk oli tee peal laevaõnnetuses ära põlenud. Õnneks oli veel pisut aega ja Körling lasi suure kiiruga uue materjali kopeerida, mis saadeti kohale kalli lennupostiga. Kontsertidel oli suur edu.

"Tartu leid" 

Edasi 1997. aastasse. Klaver, millel isa oli Eestis oma helitöödega töötanud, jäi Tartusse Hermanni tänava korterisse, kus uued üürilised sellest eriti välja ei teinud. Perekond Schultz, kes elas Liina Saariku vanas majas, vajas klaverit poja klaveriõppe jaoks ja viis selle enda juurde. Kui klaverit enam ei vajatud, pakkus perekond seda Tartu H. Elleri nim Muusikakoolile. Kaks klaveriõpetajat, Ene Arro ja Vivian Tordik tulid seda vaatama. Samuti näidati neile kasti trükitud nootide ja käsikirjadega, mis olid kuulunud isale.

Alatskivi Liivi muuseumi direktor Maie Nisu organiseeris sel ajal muuseumis Eduard Tubina tuba ning klaver ja noodid viidi alguses sinna. Varsti lepiti kokku, et õige koht noodikogule on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Muuseum võttis pr Maie Nisu käest vastu üheksakümmend kaheksa museaali, kokku kaheksasada lehekülge noote. Tubina klaver, Peterburi tuntud Schröderi vabrikust, paigutati Nõo  koduloomuuseumi, kuna isa oli paar aastat töötanud Nõos kooliõpetajana. Klaverite asjatundja Alo Põldmäe tõi selle välja 2012. aasta näitusel "Tartu vaim ja klaver". Selle pilli kõlalauad ei ole enam korras ja musitseerimiseks klaverit kasutada ei saa, "kuid museaalina on ta igati tore ja kena", kommenteeris Alo Põldmäe.

Kastis olid peamiselt pliiatsivisandid, aga ka paar lõpetatud teost ja mitme tuntud teose originaalkäsikirjad. Peale 1. klaverikontserdi finaaliosa leiti sealt ka paar  tundmata klaveripala: "Sonett", "Sarkasm" ja paar õpilastööd. Tulid välja kadunud meeskoorilaulud "Külvipalve" ja "Noore kotka laul", mida omal ajal peeti tehniliselt liiga raskeks, lõpetamata koorilaul "Lätsi külla", samuti soololaulud "Laula mulle" ja "Õhtul", mis oli kirjutatud Eduard Tubina esimesele abikaasale Lindale. Leiti ka tuntud soololaulude kadunud orkestrisaated "Õnne ootel", "Tuliase", "Ingel lindudega" (aastast 1943) ja "Drengi laul jääliustikul" (1935).

Võib küsida, miks isa nendest nootidest ei hoolinud, kuigi ta käis Liina Saariku juures ja lasi teisi teoseid Rootsi järele saata? Võib-olla jäid mõned isa ämma juurde paigutatud noodid oma peidukohta. Võimalik on ka, et ta jättis need meelega  maha. Üldiselt oli tal vähe huvi ja aega oma varasema loominguga tegelda. Ta elas selle muusika sees, mis tal parajasti peas, klaveril ja kirjutuslaual oli. Suuremad revisjonid ja oma tööde kataloogimise võttis ta ainult siis ette, kui keegi talle peale käis. Tal ei olnud sekretäri, õpilast ega kirjastajat, kes oleks tema noote korras hoidnud. Vahel rääkis ta oma vanadest töödest pisut alahindavalt: viimane teos oli alati kõige parem. Eks see nii peabki olema. Loovisik, kes hakkab omaenda vanu töid imetlema, jääb kergesti nende tasemesse kinni ega võta vaevaks uusi teid otsida.

Kommentaarid:

1 Mart Humal kirjutab oma artiklis "Tubina Esimese klaverisonaadi esiettekande eelloost" järgmist: "Kahetsusväärselt on selle Tubina sonaadi ümber tekkinud palju segadust ja arusaamatusi. Need said alguse juba 1936. aastal, kui helilooja esitas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile omandamiseks ainult teose esimese osa. Selle käsikiri läks pärast sõda Teatri- ja Muusikamuuseumi, kuhu ülejäänud osad jõudsid alles üle neljakümne aasta hiljem. Nii polegi imestada, et kui ma 1970. aastal kirjutasin ülevaate eesti klaverimuusikast aastail 1920–1940, nimetasin ma sonaati üheosaliseks, lähtudes ETMMis olevast käsikirjast. Tookord ma veel ei teadnud, et sonaat on tegelikult neljaosaline. 1972. aasta paiku juhtusin lugema üht Tubina kirja (…), kust selgus, kui palju osi sonaadis õieti on ja miks on muuseumis ainult esimene osa. Hiljem kuulsin, et sonaadi teise ja kolmanda osa käsikiri on muusikateadlase Karl Leichteri valduses. Kuna ta neid kellelegi välja ei andnud, siis kirjutasin arvatavasti 1984. aastal need ise tema juures kodus ümber ning minu ümberkirjutuse põhjal ongi Vardo Rumessen neid osi alates 1984. aastast mänginud ja hiljem ka plaadistanud. Sonaadi neljas osa leiti üles koos paljude teiste helilooja noorpõlveteostega Tartust 1997. aastal."— TMK 2014, nr 8–9. (Toimetus)

2 Eduard Tubin kirjas Raimund Sepale 27. septembril 1958. — Eduard Tubin. Kirjad I. Koostanud Vardo Rumessen. Tallinn: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing/Kirjastus Koolibri 2006, lk 386.

3 Eduard Tubina kiri Neeme Järvile 7. detsembril 1962. — Eduard Tubin. Kirjad II, lk 56–57.

4 Olav Rootsi kiri Eduard Tubinale 14. märtsil 1944.

5 Vardo Rumessen 2015. Vestlused Tubinaga. Tallinn: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing/Kirjastus Koolibri, lk 217.

6 Eduard Tubina Viiulikontserdi nr 1 esimesed sõjajärgsed ettekanded toimusid 16. juulil 1946 Estonia kontserdisaali taasavamise pidulikul kontserdil, esitajaiks Vladimir Alumäe ja ERSO, dirigeeris Roman Matsov, ning neli päeva hiljem, 20. juulil 1946 Leningradi Riikliku Filharmoonia suures saalis noorte dirigentide ülevaatuse II vooru kontserdil, dirigeeris Roman Matsov, esitajaiks Vladimir Alumäe ja Leningradi Filharmoonia teeneline sümfooniaorkester. Vt vastavalt ETMMM 104:1/49:10  ja ETMM M 44:1/24: 14–15. Vt Eevalt Turgani lugu III. Kirjad Eduard Tubinale II. — TMK 2018, nr 9, lk 21. Vladimir Alumäe tütre Niina Murdvee sõnul on Alumäe mänginud seda kontserti veel 26. novembril 1947 Kiievi Filharmoonia saalis Ukraina Riikliku Sümfooniaorkestriga ja 20. jaanuaril 1948 Vilniuses Leedu Riikliku Sümfooniaorkestriga, dirigendiks ikka Roman Matsov, 26. detsembril 1958 Tallinnas Estonia kontserdisaalis ERSOga, dirigent Sergei Prohhorov, nagu on kirjas Tubina kataloogis. Viimati mängis Alumäe seda kontserti 18. septembril 1964 Jerevanis, siis juba koos Neeme Järviga.

Niina Murdvee kirjutab: "Viiulikontserdi noodi  (viiulipartii) kohta ei oska ma täpset vastust anda. Ma ei usu seda, et "alles 1958 õnnestus isal pärast pikki vaidlusi ja parteiliigete vahelesegamist saada Alumäe käest 1. viiulikontserdi koopia". Kui alates 1946. aastast Alumäe mängis seda ERSOga ja teiste orkestritega, siis pidi partituur olema ERSO valduses. Nii ei oleks ju vaja olnud parteiliigete vahelesegamist, vaid oleks võinud noodi lihtsalt saada ERSOlt… Tubina 1. viiulikontserdi käsikirja küsis Vardo Rumessen minu käest juba ammu. Kuigi  minu käes on mõned Tubina viiulipalade küllaltki räbaldunud käsikirjad, siis viiulikontserti minu käes ei ole. Küll aga on Alumäe käega käsitsi ümber kirjutatud selle kontserdi viiulipartii kahel real. Esimesel real on Tubina teksti originaalvariant, teisel Alumäe enda nn interpretatsiooniline variant koos lisatud strihhide ja sõrmestusega. Sellest interpretatsioonilisest lahendist tegi Alumäe ka oktoobris 1946 tudengitele konservatooriumis ettekande. Tubina 1. viiulikontserdi klaviiri korrektuuris olid osalised ka minu poeg Mikk Murdvee (tema alustas) ja mina (lõpetasin). Pean silmas Tubina ühingu väljaannet." — Niina Murdvee e-kiri Tiina Õuna­le 8. XII 2018. (Toimetus)

7 Niina Murvee kommetaar: "Meie peres allesjäänud andmete põhjal kandis Alumäe Tubina "Süidi eesti rahvaviisidest" ette 28. septembril 1945 J. Tombi nim kultuuripalees (Mustpeade majas), klaveril Bruno Lukk."— op. cit.

8 Vardo Rumessen 2015, lk 274.

Bibliograaf Friedrich Puksoo (1890–1969), Eesti raamatukogunduse rajaja. (Toimetus) .

9  Eduard Tubin kirjas Keresele Tallinnas 16.(?) detsembril 1961. Eduard Tubin. Kirjad I, lk 532–533 (vt ka V. Rumesseni kommentaar nr 4).

10 Eduard Tubina kiri Vardo Rumessenile 28. jaanuaril 1981. Eduard Tubin. Kirjad II, lk 602.

11 "Tubina kataloogi järgi  mängivad Vladimir Alumäe ja Heljo Sepp Tubina  Viiulisonaati nr 2 juba 23. detsembril 1959 Tartu Ülikooli aulas ning 1961. aastal Kuibõševis. Tubina Soolosonaat viiulile tuli Alumäel esitusele 15. septembril 1963 Pärnus. Aastatesse 1964 ja 1965 mahuvad veel Tubina Viiulisonaadi nr 2  esitus koos Heljo Sepaga Tubina 60. sünnipäeva tähistamisel Kirjanike Majas Tallinnas ja 1965. aastal Tubina Soolosonaadi esitus Kadriorus. Alates 1960. aastatest lisandub Tubina "Capriccio nr 1" mängimine mitmel pool Nõukogude Liidus. Nii et Tubin siin "läks lahti" 1960-ndatel. S.t, siis, kui oli taas luba mängida Tubinat, ilmus Tubin kohe ka kontserdikavadesse." — Niina Murdvee e-kiri Tiina Õunale 8. XII 2018. (Toimetus)

Allikad: 

Eduard Tubin. Kirjad I-II. Koostanud Vardo Rumessen. Tallinn: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing/Kirjastus Koolibri, 2006.

Vestlused Tubinaga. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Tallinn: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, 2015.

Eino Tubin 2015. Ballaad. Eduard Tubina lugu. Tallinn. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

Margus Pärtlas 1997. Eduard Tubina nimistu täieneb. — Sirp, 2. V.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Teater. Muusika. Kino



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: