fs: "Õnne 13" viletsad õnnepäevad ({{commentsTotal}})

Narkootikumid
Narkootikumid Autor/allikas: Wikipedia

Jutt veebruari Loomingust.

Et muusikud end kirjanikena teostavad, ei ole midagi uut, meenutame kas või meie Mait Vaiku või mujalt maailmast Nick Cave'i. Jason Williamsoni jutukogu "Happy Days" ("Õnnelikud päevad") on tema seni viimane, järjekorras kolmas raamat. Aastal 2014 avaldas Williamson peamiselt laulutekstidest koosneva kopsaka kogu "Grammar Wanker" alapealkirjaga "Sleaford Mods 2007—2014" (mille hind on praeguseks Amazoni võrgupoes tõusnud peaaegu 100 naelani, nii et sellel ma siinkohal pikemalt ei peatu) ja aastal 2017 viiest jutust koosneva raamatu "Slabs from Paradise". "Happy Days" ilmus möödunud sügisel kirjastuselt Amphetamine Sulphate.

Eelkõige on Jason Williamson aga tun­tud ikkagi ansambli Sleaford Mods laul­jana või kui olla täpne, siis vokalistina — sest kuni bändi viimaste plaatide­ni ta pigem karjus ja kõneles kui laulis. Kuigi Sleaford Mods koosnebki vaid kahest viiekümnendale eluaastale lähenevast lihtsast inglise mehest, kellest teine, instrumentalist Andrew Fearn, talletab oma helid sülearvutisse, et laval vaid nuppu vajutada ja, õllepurk käes, kergelt õõtsuda nagu eesti mees jaanipäeval, on vanameister Iggy Pop neid nimetanud praeguse aja suurimaks rock'n'roll-bändiks. Nende muusika on minimalistlik, tekstid on esitatud toorelt, aga kõlavad vaimukalt. Lood räägivad igapäevastest asjadest töölisklassi või töötute silme läbi. Dokumentaalfilmis "Bunch Of Kunst" (mis on SM-i laulu "Bunch Of Cunts" para­fraas) nimetatakse Jason Williamsoni laksu all Shakespeare'iks.

"Happy Days" koosneb kolmeteistkümnest lühiloost, ja nagu ka Sleaford Modsi laulutekstid, räägivad need elust Inglismaal meie päevil. Tegevuspaigana võib ette kujutada Nottinghami, kus autor ise elab, või ka mõnda teist Londonist väiksemat linna, kuhu turisti jalg sageli ei satu. Igas jutus on uued tegelased ja uued sündmused. Vormiks nukker, kohati masendav realism. Autoritekst on edasi antud ladusalt ja kõnekeelsena, siin on omadussõnu ja kõnekujundeid, mida kirjanduses tavaliselt kasutatakse vaid otseses kõnes, ent samas ei lähe see kunagi lobisemiseks. Autoril on oma käekiri ja vaatamata kõnekeelsusele erinevad tema ja tegelaste kõne selgelt. Need inimesed räägivad seal hoopis teistmoodi. Lugejale, kes ei ole näinud filme Inglise töölisklassist või ise Kesk-Inglismaa elanikega suhelnud, võivad mõned päris lihtsad pöördumised jääda arusaamatuks.

Laenasin kord kõnealust raamatut tut­tavale kirjanikule, kes kommenteeris se­da sõnadega: "Seks ja narkootikumid. Na­gu Irvine Welsh." Viimane paralleel on igati õigustatud. Ka šotlase Welshi "Trainspotting", "The Acid House", "Filth" ja "Porno", mille ekraniseeringud on ka meie kinodes jooksnud (viimane pealkirjaga "T2 Train­spotting"), näitavad briti elu määrdunumat poolt. Tõsi, kui filmiversioonis kõlab taustaks cool muusika ja astuvad üles atraktiivsed näitlejad, muutub asi natuke glamuurseks. "Õnnelikke päevi" lugedes ei joonistunud küll silme ette ühtki seksikat kangelast, parimal juhul võis neis närustes olukordades ette kujutada "Õnne 13" tegelasi. Mis aga seksi ja narkootikume puudutab, siis tõesti, kokat, ketamiini ja muud säärast tehakse nii teiste tegevuste vahel kui ka nendega samal ajal, ja mõnikord toimub ka kopulat­sioon, aga selleski ei ole midagi, mida oleks meeldiv lugeda. Pealegi kalduvad raamatu tegelased sotsiaalsesse letargiasse ja kapseldumisse ning teevad ka narkot pigem üksi pornot vahtides. Või mis on selles glamuurset, kui narkodiiler kokaiinisõltlasest üksikema käperdab ja talle nilbeid ettepanekuid teeb, ehkki samas autos on lastetoolis aastane laps?

Esimese loo peategelaseks on naine nimega Pat. Patil on laps ja elukaaslane, keda ta kutsub hüüdnimega Perse. Mees ei pane pahaks. Eks ta ise on selleks ka põhjust andnud oma valimatu peeretamisega. Naine viskab aeg-ajalt pilgu Facebooki gruppi, kus pakutakse grupiseksi või midagi sarnast, kuigi ega need inimesed, kes seal sellega tegelevad, ole tema maitse järgi. Kuidas nad käituvad, millised välja näevad, õllekõhud ja muu säärane… aga no midagigi. Isegi briti pornos on alati mingi Benny Hilli moment sees, leiab Pat. Kord kutsub üks kiimakott Pati koos mehega jälle endale ja oma naisele külla, aga Pati mees (see rumala hüüdnimega), kel muidu suuri nõudmisi elule pole, siiski väga ei viitsi. Et ikka päris kole too teine naine. Ei ole ka Patil suuremat tungi, aga siis satub ta reede õhtul krõpse ostes kutsujaga kokku. Järgneb tavaliste inimeste tavaline kahekõne. Lõpuks on Patil oma mehele lihtne ettepanek: tule kaasa, aga tõmba ennast pilve. Et siis sul niikuinii neist asjust midagi välja ei tule ja mure lahendatud.

Kui eelnev tundus juba piisavalt tobe, siis sama groteskselt läheb asi ka edasi. Jah, midagi ilusat ei sünni sellest kellelegi. Kõigele vaatamata on see üks raamatu muretumaid lugusid. Olud, kuhu "Õnnelike päevade" tegelased on sattunud, ei paku neile lootust välja pääseda ega erilisi võimalusi millestki säravast rõõmu tunda. On, nagu on ja mõnikord läheb veel halvemini. Töötu igapäevaelu realistlik kirjeldus loos "Glaisdale Drive" mõjub nagu gooti horror.

Siiski on keset üleüldist lootusetust vähemalt üks noor inimene, kellel on oma kirg. Dipper teeb muusikat. Kodus tal arvutit ei ole, nii et enda salvestatud muusikat käib ta üles laadimas kõrtsis. Ja sealses peldikus topib ta endale ka keemiat ninna. Ja keemiat teeb ka tema tüdruk. Need mehed, kellest Dipperi muusikutee sõltub, on ülbed Londoni jobud, kellega suhtlemine tõmbab meeleolu nulli. Jutu lõppedes ei tea me siiski, kas kõik on jällegi läinud lõplikult… Teate küll, kuhu.

Sünge pealkirjaga loo "The Ghoul" peategelane on seevastu mees, kes peab end kõigist teistest kõrgemaks, intellektuaaliks ja lausa suureks kunstnikuks. Ta on valiv hotelli suhtes, kus ööbida, kokat ninna tõmmata ja vaadata pornokanalit, mille kümme minutit maksab viiskümmend naela. Ta kirjutab raamatu kaasaja kunstist, mida keegi ei loe. Ta teeb kunstinäituse, mille avamisele tuleb kokku 22 inimest. Autorihääl lisab, et need on inimesed, keda kõik elavad vihkavad ja keda ei kannata isegi surnute vaimud. Kellest möödudes isegi kassid ja koerad sisisevad ja hauguvad. Lapsed vankrites viskavad neid oma pooleldi näritud küpsistega ja situvad mähkmed täis — protestiks nii jäledate inimeste vastu. Ja näitus mõistagi on täielik mõttetus.

Kui intervjuudes väljendab Jason Williamson väga raevukalt oma ühiskondlikke ja poliitilisi vaateid (rünnates eelkõige Theresa Mayd ja toore) ning isegi laulutekstidesse on jõudnud sapised read konservatiivide aadressil, siis selles jutukogus autor ainult näitab ega sõnasta oma hinnanguid. Vaid paaris kohas terve raamatu peale paneb ta sõnadesse oma kõrvaltvaataja pilgu — näiteks kui võrdleb vanematelt lastele edasi antavat ummikussejooksmise kogemust lõpmatuseni üksteise otsa kukkuvate doominoklotsidega.

Raamatu rõõmutut õhkkonda ja tuimuse mentaliteeti iseloomustab minu arvates eriti mõjuvalt lugu küülikust, kelle kinkis Iani-nimelisele poisile vanaema. Jutt tervikuna on üks häirivamaid, rääkides muu hulgas teismeliste seas toimuvast kiusamisest ja koolipäevajärgseist rituaalidest, mis tõenäoliselt jäävad ühe poisi seksuaalsust kogu eluks mõjutama. Aga see küülik… See küülik sureb puuris nälga, olles enne viimases hädas omaenda väljaheitest toitunud. Sest keegi ei pane teda lihtsalt tähele, ei igavusest lollusi välja mõtlevad poisid ega ka vanaema.

Raamatu lõpetab aga teistmoodi lugu. Me teame, et Suurbritannias on viimase paarikümne aasta jooksul toime pandud täiesti mõistusevastaseid vihakuritegusid nende vastu, kes välimuse poolest erinevad tavalistest jõmmidest. (Üks traagilisemaid näiteid on 20-aastane Sophie Lancaster, kes 2007. aastal koos oma noormehega langes jõhkra rünnaku ohvriks, põhjuseks väidetavalt see, et nad nägid välja nagu goth'id. Peksmine oli nii julm, et politsei ei suutnud algul tuvastada ohvrite sugu. Neiu ei tulnudki koomast välja ja suri.) "Õnnelike päevade" lõpuloos on asjaolud nihkesse keeratud. Kaks noort tugevat meest panevad alla kõrged kontsad, siia-sinna veel midagi, et näha välja nagu transvestiidid, ja provotseerivad mehi tänaval ja kõrtsides endaga tüli norima. See, millega nad tülinorijatele vastavad, meenutab juba "Kellavärgiga apelsini". Kirjeldused, kuidas n-ö tavalised peksa saavad, on julmad. Ja keegi ei tule appi. Ja politseid pole näha. Oh seda rõõmu.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: