Andres Maimik. Viha anatoomia ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Crose/Flickr/Creative Commons

Praegused pingejooned jooksevad aga põhirahvust pidi. Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased, kirjutab Andres Maimik Müürilehes.

"Listen, you fuckers, you screwheads. Here is a man who would not take it anymore. A man who stood up against the scum, the cunts, the dogs, the filth, the shit."
– Travis Bickle filmis "Taksojuht" (teksti autor Paul Schrader)

Põikasin sopasel novembriõhtul sisse legendaarsesse Energia kohvikusse kaubamaja kõrval, et võtta väike pirukas ja tummine kohv. Pruunitoonilises vana kooli interjööris valitses kaurismäkilik atmosfäär. Toolides istus paar härrasmeest, joped seljas ja vuntsid vahused. Nurgalauas toimus kahe eaka meesterahva vahel elav arutelu põletavatel poliitikateemadel. Mõtlesin, et pildistan üles paar kaadrit, järsku läheb tarvis mõne tulevase filmiprojekti visuaalse referentsina. Nurgalauamehed aga hoomasid mu toimetamist ja ägestusid. "Kaitsepolitsei agent, kindel see," sedastas üks vanahärra teisele. Lühike, aga raevukas keskustelu päädis pildi kustutamisega. Energia kohvik võib küll olla pealtnäha stiilipuhas soome film, aga ümberringi hõljub Kaurismäki kohta liiga palju negatiivset energiat.

Ei tea, kas see on vaid isiklik aimdus, aga õhus näib särisevat sedasorti vimmasust, umbusku ja polariseerumist nagu tosinkond aastat tagasi pronksiööjärgsel ajal. Mäletan, millise sügavkülmutava pilguga silmitses venelasest ettekandja meid pojaga aprillirahutustele järgnenud nädalal. Küllap oli ka meile toodud kohv rikastatud mõne kehalist päritolu substantsiga.

Avatud viha ja sumbunud vimm

Praegused pingejooned jooksevad aga põhirahvust pidi. Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid. Nad kirjutavad komme ja halavad raadiosaates. Neid ajab närvi praktiliselt kõik: noored ja pensionärid, naljaninad ja aatemehed, ateistid ja usklikud, puukallistajad ja ärimehed, filmid ja telesaated, rohelised ja roosad, kollased ja mustad. Perekondlikel kogunemistel tuleb tublisti pingutada, et riskantsed teemad püsiksid viisakuse niudevöö all, et alkoholi mõjul ei kukuks kired kahel otsal lõkendama. Vanalinna legendaarse baari ees lubatakse populaarsel kirjanikul nina üles lüüa. Rahvakogunemistel sakutavad vastaspooled üksteist kapuutsiäärisest porisele sillutisele, keegi vehib ringi võllapuuga. Veelgi porisemas sotsiaalmeedias koostatakse vastastest nimekirju. Mõiste "reetur", mis oli varem reserveeritud Herman Simmi taoliste tegelaste tarvis, on ilmunud poliitikute igapäevaleksikasse oma vastase paikapanemiseks. Pole tarvis vallata "ridade vahelt lugemise" kaunist kunsti, et aru saada, mis on reeturi palk. Kui norra terrorist Anders Breivik mõrvas 2014. aasta juulis Utøya saarel 70 last, oli ta veendunud oma teo vajalikkuses, sest tema nägemuses oli tegemist reeturitega. Kui juba "reetur" on ametlikku sõnavarasse integreeritud, tähendab see rohelise tule andmist ka tänavapoliitika emotsionaalsele mootorile – vihale.

Viha on mitut sorti. See saab olla romantiline, õilis, kunstiline, erootilinegi. On viha, mis paneb hormoonid möllama, tõstab lakke seksapiili. Kirglikele tülidele järgneb kirglik armustseen. Selleks et tulla ühte, peab ennast enne eraldama.

On viha, mis annab identiteedi, liidab teiste vihakandjatega ühise vaenlase vastu. Viha, mis tekitab rahvaliikumisi, lööklauseid, võitluslaule, tänavamoode.
Aga on ka kinni sumbunud viha, vimm, mis ilmub rusikaid rullides, vargsi, visinal, oodates võimalust paisu tagant välja pääseda. Nagu ansambel Propeller laulis, et "ütled kurat ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää". See viha töötab tühikäigul, ainult omaenese tõde kuulates. See on ühedimensiooniline viha, millega ei saa kommunikeeruda.

Kui sotside liidrid üritasid nende vastu meelt avaldavale rahvale oma seisukohti selgitada, jäeti nad mikrofonita. Üles ärritatud inimestel pole mingit soovi vastaspoolt ära kuulata, vaid ainult piksevardana kasutada. Ühine vastane annab kanali frustratsiooni kollektiivseks väljaelamiseks.

Karjuv inimene

Viha pole kaugeltki ainult spektri ühe osa monopol. Ühe röökiva suu vastas on samasugune röökiv suu, provokatsioon kutsub esile provokatsiooni, kuni asi läheb käest ära. Liikumise #MeToo kiiluvees purjetanud fundamentaalfeministid ei erine väljendusviisi poolest just palju EKRE hüsteerilistest vanameestest. Milan Kundera leiab, et polegi tähtis, kas inimene karjub Tšehhi vabaduse poolt või vastu, karjuv inimene on karjuv inimene. Näost punane, silmad punnis ja sooned laubal tursumas. Fanaatik on fanaatik, ükskõik kui õilsa asja eest ta ka ei seisaks.

Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga anno 2019 pole poliitiliste ootuste taga kaugeltki lootus paremale homsele, paremale poliitikale, suuremale kaasatusele, vaid pigem ideoloogiline ja emotsionaalne vastandumine. Nii trumpistide punased nokatsid kui ka Prantsusmaal protestijate kollased vestid sümboliseerivad viha majandusliku ja poliitilise eliidi vastu, aga ka frustratsiooni traditsiooniliste ametite kadumise pärast, viha võõrapärase vastu, viha ostujõu languse vastu. Vahel ka lihtsalt umbusku riigi ja valitsemise vastu tervikuna. Või ärritavad konkreetsed persoonid, kes esindavad kõike põlgusväärset. "Mine ütle nüüd talle edasi, et temasuguse koht on seina ääres!" sisistas üks taksojuht, nähes Jürgen Ligit ühe mu tuttavaga vestlemas (mul ei jätkunud siiski söakust ministrihärrale lihtsa valija arvamust edastada, kõnelesin selle asemel suusatamisest).

Selge see, et vihaste hulkade eestkõnelejad ei kuuluta "vihkamist". Nad on enda meelest suure eetosega sõdalased, ideeinimesed, visionäärid, aga nad on ka viha oskuslikud õhutajad ja suunajad. Sest neid, kes tulevad järel, ei huvita enam keerukad ideed, vaid näpuga näidatav süüdlane kõikidele hädadele.

Paradoksaalne on aga see, et tänavatel "revolutsiooni" õhutavad inimesed elavad kvaliteetsemat elu kui ükskõik milline inimpõlv enne neid. Majandus liigub tõusuteed, haridus on kättesaadav, heaoluühiskond hoolitseb endiselt oma liikmete eest, ettevõtlus, vaba reisimine, eneseteostus on vähemalt teoorias igaühe inimõigused. Ent ometi pole tuha all miilavad söed kustunud.

Kollaste vestide mässul puuduvad 60ndate rahutute aegade romantilised noodid – siin ei nõuta niivõrd võrdsust, vabadust, vendlust, kuivõrd ostujõudu. Barrikaadidel pole miniseelikuid ega afrosoenguid, Kleopatra meiki ega vabaarmastust, vaid teetööliste koledad vestid. Ja mis on tulemus? Revolutsiooni kromosoomi on kätketud ideaalide kokkukukkumine. Tegelikult kuulub rahvale vaid üksainus hetk, siis on võimu bastionile heisatud oma võitluslipp. Kohe ilmuvad minema kihutatud tarikate asemele uued, sageli hullemad kui eelmised. Uus jõud pole võimule saanud selleks, et seda käest anda. Ja ülesköetud viha paneb juba järgmisi barrikaade ehitama. Kuni enam ei jaksa ja apaatia võtab maad.

Juhi lummus

On puhtalt naiivne arvata, et rahulolematute ülim eesmärk on demokraatia ja vabadus. Mässujuhid räägivad rahva võimust ja sõnavabadusest seni, kuni pole ise pumba juures. Kui võim on taskus, muutuvad õilsad sõnavabaduse printsiibid, demokraatlikud institutsioonid ning võimu läbipaistvus kiiresti tühjaks retoorikaks ning kruvisid hakatakse vaikselt kinni keerama. Sest kõik see segab vaid võimu tõhusat teostamist. Georges Bataille on öelnud, et heterogeenses sootsiumis on massides pulbitsemas tung homogeensuse järele. Sõnavabaduse sildi all ihaletakse ainutõe valitsemist, demokraatia asemel tugevat juhtimist, vähemuste rahumeelse kooseksisteerimise asemel enamuse ülemjõudu. Üks rahvas, üks riik, üks juht.

Autoritaarsusele on omased kolm tunnust. Esiteks populism. Autoritaarne juht peab panustama oma toetajate ootustele, ükskõik kui ebareaalsed või emotsioonipõhised need ka poleks. Ta peab, maksku, mis maksab, hoidma üleval tugeva juhi kuvandit, ratsutama palja ülakehaga või rääkima ülivõrdes enese võimsusest ja võimekusest juba enne tegudele asumist. Oma poolehoidjatest kõneldakse kui rahvast ja vastastest kui rahva huvide vastu tegutsejaist. Ehk autoritaarne juht kipub samastama ennast ja oma poliitikat terve rahva tahtega.

Teiseks, selleks et kinnistada "meie" identiteeti, hakkab autoritaarne juht demoniseerima oma vastaseid, aga ka lihtsalt teistsuguseid. Kõikidel hädadel peaks olema konkreetne patuoinas ja süü on tema jaoks kollektiivne. Ta teab, et ülesköetud viha on võimas silmamoondus, millega saab nihutada fookust tegelikelt probleemidelt. Teistsuguseid alavääristavat saunalava-žargooni ja blatnoi-kõnepruuki seostatakse otsekohesuse ja mehisusega, poliitkorrektsusele vastuastumise sildi all normaliseeritakse vihast kantud väljendusviisi. Usinamad kukuvad koostama reeturite nimekirju.

Kolmandaks hakkab autoritaarne võim murendama demokraatlikke institutsioone alates vabast ajakirjandusest kuni kohtuvõimuni. Ebamugavaid fakte ja vastuolulisi arvamusi esitav peavoolu ajakirjandus tundub stressis inimestele liiga segane, sel ajal kui lihtsaid tõdesid kuulutav ja selgetele vastandustele panustav rahvajuht ütleb asju välja "nii, nagu need on". Või veel hullem, paranoilise vastanduja jaoks on kogu ametlik meedia eliidi ja ärihuvide ripats, mille ainus funktsioon on tõde varjata. On palju räägitud, et infoallikate küllasus ja killustatus tekitab hoopis igapäevaste infokanalite ahenemist. Inimene otsib ainult omaenese veendumusi kinnitavat teavet ja lülitab nendega vastuollu mineva allika lihtsalt välja või kuulutab selle vastase propaganda tööriistaks. Needsamad kõlakojad koondavad sotsiaalset vimma, mida üksteise selgasid sügades muudkui üles köetakse, kuni tormatakse virtuaalseid mõisaid põletama, euroliitu maha lammutama. (Kuigi euroliidu abikäsi on igas remonditud rahvamajas, igas traktoris, igas kilomeetris remonditud tees, igas lihaveisekarjas, tundub paljudele sellest kasu lõikajaile, et Brüssel on meid peenrahaks vahetanud. Mis aga juhtub, kui populismilaine Eesti euroliidust välja paiskab? Kas euroväärtuste vihkajad oleksid reaalselt õnnelikud, kui lõppeksid kõik põllumajandus- ja regionaaltoetused? Kui kahaneva tööealiste hulgaga rahvastik jaksaks vaid katta maksudega pensione ja pidada üleval riigistruktuure? Kui piiri peale tekivad jälle passisabad ning tollis puistatakse kotte? Ja kuna tänapäeva maailmakorraldus ei salli vaakumeid, siis Euroopa mõjusfääri ärakukkumisega ilmub üks teine mõjusfäär, kuhu meid avasüli tagasi oodatakse. Sellest sfäärist uuesti välja pääseda on juba palju raskem.)

Kohanemisraskused ja obsessioon

Paljusus, esinegu see siis heterogeensuse, multikultuursuse või liberaalsuse nime all, ajab lihtsa inimese stressi nagu lõputute valikutega hüpermarket. Lisaks umbusk teistsuguse ees, raskused kohanemisel ja ümberõppimisel. See ebakindlus on poliittehnoloogiliste nõksudega väga kergelt vihaks konverteeritav. Ja see viha, nagu öeldud, ei ootagi enam seletusi. Kui sa oled kurjategijaks (reeturiks) tembeldatud, võetaksegi iga su sammu kui kuritegu (reetmist), ükskõik kui palju sa ka ei selgitaks, et ka sina ei poolda massiimmigratsiooni või sotsiaalset ebavõrdsust. Ka endised iidolid hüljatakse, kui nad võimule pääsedes mahenevad, ning nende asemele tulevad veelgi vihasemad "rahvajuhid". Nii nagu on juhtunud Keskerakonnaga, kes on kaotanud EKREle kibestunuma poole oma elektoraadist.

Äärmuslikus vormis puudub vihal sügavus, puuduvad kihistused, puudub eluterve distants. Seal ei ole mängu, eneseirooniat, kunsti. Vihane inimene on ühevektoriline, kleepudes oma vihkamise objekti külge nagu kärbes junnile. Mäletan lugu ühest korralikust daamist, kes hospitaliseeriti psühhoosi tõttu, mis tabas teda lasteaiarühmaga kirikutornis ekskursioonil viibides. Nimelt hakanud ta üle torniääre ronima, kisendades samal ajal, et enne tapab ta ennast ära, kui hakkab lapsi ahistama. Pärast selgus, et naine oli kannatanud juba pikka aega obsessiivse sundmõtte all, et järsku on temas varjul pedofiilsed kalduvused. Mõne homovastase toimetusi jälgides jääb mulje, et ka nemad kannatavad omalaadse "geiobsessiooni" käes. Minu arusaamist mööda ei tegele normaalne heteroseksuaalne inimene igapäevaselt teiste seksuaalelus sobramisega, selleks peab tagant torkima ikka mingisugune sisemine ärevus ja vaev.

Polaarsused tõmbuvad kui magnetid – vastasest kujuneb sundmõte, millest vabaneda on sama raske kui kallima embusest. "Alternatiivmeedia" aktivistid tegelevad hommikust õhtuni "peavoolumeedia" paljastamisega, Facebooki tutvuskond kubiseb tegelastest, kes postitavad raugematu produktiivsusega moslemikriitilisi mõttearendusi. Tekib õigustatud küsimus, kas neil inimestel on elus üldse ka millekski muuks aega. Kas neil on üldse mingi elu väljaspool arvutiekraani? Järsku on see vihane aktivism seotud hoopiski hirmuga omaenese elu tühjuse ees.

Adrenaliininälg

Loomulikult ma usun, et inimesel on õigus kõigile oma tunnetele, ka kõige negatiivsematele. Elu meie ümber pole suur armastuse lilleaed, kus võtame kõik kätest kinni ja laseme ürgemal end väestada; kus kõiges on võimalik mõistlikult läbi rääkida ja ühist kandepinda otsida. Viha on ürgsem kui ratio. Viha on nagu iha (huvitav kõlaline sarnasus), mis toitub iseenese intensiivsusest. Viha on amfetamiin – ta kütab üles, lööb adrenaliini keema, ajab pupillid suureks ja pingestab keha rünnakuks. Viha laseb käärima läinud emotsioonidel välja purskuda. Viha puhastab. Viha annab energiat. Ta toob nukra inimese välja tolle tardumusest, lööb kaela maha sumbunud vimma eetripudelil, paneb tegutsema. Vihane inimene tajub eesmärki, ta on mobiliseerunud. Viha laseb natukenegi kompenseerida elu jooksul sinusse ladestunud ülekohust. Nii privaatses kui ka ühiskondlikus sfääris. Viha muudab sind subjektiks, sind pannakse tähele. Sest pea alati on vihaseimad need, kes on avalikkuse rambivalgusest väljas, kes on pühitud vaiba alla, surutud elu äärealadele või sootsiumist välja hääletatud. Viha annab neile võimaluse olla nähtav ja kuulatud ja kardetud. Kes karjub kõige kõvemini, seda kuuldakse. Ja mine tea, järsku hakatakse sinuga arvestama.

Oht on aga selles, et viha toodab viha. Viha on ka selles mõttes amfetamiin, et ta tekitab sõltuvust. Sõltuvust adrenaliinist, mida vihaleja peab eksikombel võitluseks õige asja eest. Tegelikult on see psüühiline vajadus võimsa emotsiooni järele. Sest kohe, kui sa uut annust peale ei saa, oled veelgi sügavamas kohas. Vihane inimene on vampiir, tähelepanuvampiir. Ta on nagu jonnipsühhoosis laps, kes mingit kanni nõudes poes põrandale viskub ja oma vanemad piinlikkusest hulluks ajab. Veel jubedam, ta on purjus pulmakülaline, kes ühel hetkel kõigiga tüli norima asub. Kogu tähelepanu, mis peaks pruutpaarile kuuluma, koondub nüüd mäuraja ümber: teda rahustatakse, silitatakse, ähvardatakse, talle otsitakse pehmet aset maandumiseks. Aga juhtub see, et korrarikkuja saab talle osutatud tähelepanust vaid äksi juurde.

Sama tähelepanuvajadus kehtib ka sotsiaalse viha kohta. Üks manipulaator sai maailma võimsaima riigi etteotsa, sest ta oskas oma glamuurse vihakõnega olla kogu kampaania vältel meedia rambivalguses. Kütuse keskkonnamaksu vastu protestivale Prantsuse kollavestile antakse proportsionaalselt palju rohkem sõna kui tema vastaspoolele, kes selgitaks, miks meil kõigil on vaja järeltulevate põlvede nimel puhtamasse energiasse panustada. Meie Konservatiivse Rahvaerakonna Helmed pikeerivad ühelt ekraanilt teisele nagu Batman ja Robin, saades rohkem tähelepanu kui skandaalivabad poliitikud ühtekokku.

Kontraprotest

Nüüdisaegne postmodernne ühiskond on ammu aru saanud, et protestilt tema väe võtmiseks tuleb absorbeerida ta enesesse, kuulutada kriitiline mõte demokraatia pärisosaks ja seda isegi subsideerida. Tänavatel lahvatanud stiihia tuleb ümber modifitseerida (pop)kultuuriliseks fenomeniks. Mässust saab elustiil, vastandumisest moevool. Nii juhtus hipidega, nii juhtus pungiga, isegi skinhead'id tegelevad praegu pigem oma riidebrändide turunduse kui sisserännanute kolkimisega. Lars von Trier analüüsis filmis "Idioodid" ("Idioterne", 1998) vaimukalt protesti kui niisuguse võimalikkust läänelikus demokraatias. Ainult siis, kui lähed totaalselt üle kõikide eetiliste ja hea maitse piiride, lalised nagu debiilik ja tõmbled nagu idioot, suudad ehk kutsuda kõigega harjunud ja kõike sallivas kodanikus esile midagi šokilaadset. Kõik kommunikatiivsemad protestivormid on integreeritud juba ammu postmodernse ühiskonna kirjusse kuube.

Aga just see kõikelubavus tekitabki trotsi. Kuidas on nii, et ma saan kogu aeg ja ükskõik mille vastu protestida? Ma protestin protestimisvabaduse vastu. Ma protestin liberaalse põhimõtte "ela ise ja lase teistel kah elada" vastu. Ma ei taha, et kõik eksisteeriks mõnusalt üksteise kõrval, ma tahan vaenlast.

Kui toetuda taas Georges Bataille'le, jääb ühiskonna suletud ökonoomika tsirkulatsioonist üle teatavat jääkainet – musta energiat, mis otsib võimalust välja paiskuda. Kui seda ei saa väljastada kontrollitud kombel – rituaalidena –, lahvatab see lõpuks vägivallaks. Sport, eriti jalgpall, on üks väheseid konsensuslikke rituaale rahuajal kasvanud testosteroonist pulbitsevale mehepojale, kes tahab isiklikku sõda, isiklikke vaenlasi ja isiklikku kangelaslikkust. Identiteet kujuneb välja vastandumise kaudu. Saksa ja poola jalgpallihuligaanid lepivad kokku kohtumispaiga linna taga tühermaal, et lahendada üksteist kaigastega kolkides maailmasõjast lahti jäänud otsi.

Õhtumaa allakäik ja hea vana ilm

Filosoof Oswald Spengler nimetas olukorda, kus vohavad individualism, keskendumine naudingutele ja kõikelubavale heaolule, "õhtumaa allakäiguks". Allakäik kulmineerub teatavasti tsivilisatsiooni lämbumisega omaenda lodevuse kätte. Vene antropoloog ja filosoof Lev Gumiljov pidas lääne rahvaid venelastega võrreldes samal põhjusel vähepassionaarseteks. Mitmesugused organiseeritud ja stiihilised liikumised alt-right'ist religioosse fundamentalismini idealiseerivad erinevaid ajaloolisi epohhe keskajast Metsiku Lääneni. Põhimõte on üks: tagasi peavad tulema ajad, kus mees oli mees ja naine oli naine ja igaüks tundis oma kohta suures maailmakorralduses. Lojaalsus jumalale, aukoodeksile või rahvusele on olulisem kui isiklik heaolu. Võitlus vastasega on iga indiviidi ja rahvuse püha kohus. Lodeva võrdsuse asemel valitsegu hierarhiad, isikuvabaduse asemel traditsioonid ja kõikelubavuse asemel universaalsed normid. Demokraatia asemel ihatakse näha tugevaid valitsejaid, kes määravad, kellel on rohkem õigus olla ja kellel vähem. 60ndate inimõiguste liikumist näeb konservatiivne kontrrevolutsionäär allakäigu algusena, inimvabaduste laienemise asemel nõutakse moraalset või lausa verepuhtust, aga ka traditsioonilisi soorolle, pereväärtusi. "Liberaalist" saab sõimusõna. Ka meie murumütsikestega vihased mehed sarnanevad kirglikus fundamentalismis kaunikestki oma põhivastasega – džihaadisõdalasega.

Probleem on aga selles, et tänapäeva keeruka lõimega post-post-ma-ei-tea-mis-maailmas ei toimi hästi selline Julius Evola populariseeritud lihtsakoeline eetos. Kas või seepärast, et suur osa neist, kes igatsevad taga müütilist viikingiaega või rüütliau, on pehmeihulised arvutikonutised, kelle ainuke kokkupuude sõjakunstiga on osalemine arvutimängu "Call of Duty" või "Warcraft" turniiril.

Aga asi võib minna tõsisemaks, kui mõni interneti kasvatatud kakand otsustab hakata tegutsema. Nagu asus tegutsema Martin Scorsese filmi "Taksojuht" ("Taxi Driver", 1976) sotsiopaadist peategelane Travis Bickle, kelle nurjumised, üksindus ja vimm viisid reaalsustaju moondumiseni. Ka isehakanud templirüütel Anders Breivik plaanis anda oma massimõrvaga otsustava hoobi läänemaailma pehmele kõhualusele.

Kuidas selgitada pilte vihkavale jänesele

Kuna viha on kommunikeerimatu positsioon, siis vihasele inimesele on äärmiselt raske midagi selgeks teha. See muidugi ei tähenda, et proovima ei peaks. Kuidas tulla sellega igapäevaelus toime nii, et omaenese põhimõtteid mitte alla suruda?

Üks viis oleks ebasümmeetriline vastus. Mitte vastata vihasele tiraadile samaga, vaid pakkuda teist perspektiivi, selgitada oma nägemust ilma näägutuseta. Jätta vastaspoolele õigus tema tõele, unustada uks irvakile ka teistsuguse tunnetuse juurde. Tutvustada talle viisakalt paljusust, näidata erinevust ja tuua esile selle inimlikud sarnasused. Kui sa lased vihal enese üle võimust võtta, ükskõik kas langedes vihase inimesega sama tasandi mõttevahetusse või ise välja vihastudes, on tulemus ümmargune null. Hulk närvirakke hävib, kuid kumbki pool ei tee teisele selgeks mitte kui midagi.

Tegelikult on paljud vimmakandjad inimestena vägagi meeldivad. Üks setu härrasmees, kes propageerib, et meie riigikogus peaks mõni Breiviku-sugune korraldama korraliku kuulikümbluse, on aidanud mul mitu korda autoga seotud jamasid lahendada. Paljud pealtnäha sallimatud tüübid võivad olla kuldse südamega, abivalmid, lojaalsed, nii mõnedki on legendaarsed napsu- ja naljamehed. Mõned on lihtsalt veidike umbusklikuma loomuga, mõnikord vaimselt ja füüsiliselt ääremaastunud, mõnikord elus tallata saanud, mõnikord majanduslikes raskustes, mõnikord bürokraatiast hulluks aetud, mõnikord üksildased. Ma ei usu elu sees, et nad haaraksid heinahangu järele, kui neile mõni vahva neegripoiss vastu jalutaks.

Variant on ka tähelepanu hajutamine, mis töötab ühtviisi hästi nii jonnivate laste kui ka pahurate keskealiste peal. Sattusin kord suitsusauna lavale ühe härrasmehega, kes kippus oma "murjani"-jutuga naudingut rikkuma. Midagi tuli ette võtta. Kui tegelane leilihetkeks valangu peatas, võtsin kiiresti sõnajärje üle, kõneldes – nii palju kui oskasin – Lähis-Ida ajaloost, Hammurapi seaduskoodeksist ja Abbassiidide kalifaadist. Inimene kuulas, mumises uuesti, et "aga murjanid tulevad ju seia…", kuid ta häälel polnud enam jõudu taga.

On võimalus järgida Michelle Obama üleskutset "When they go low, we go high". Tunnustan Indrek Tarandikatset vastaspoole miiting oma eenduva isiksusega kaaperdada, aga see, kuidas asi välja kukkus, mõjus iseenese groteskse paroodiana. Kui sulle näidatakse võllast, milles peab rippuma su kael, siis siin lõpeb joonelt debatt. Sa saad väidelda ainult nendega, kellega sul on ühine protseduuriline platvorm. Sarja "Better Things" peategelasel oli komme öelda oma emale, kui too jälle manipuleerima hakkas: "Teeme nii, et selle faasi jätame vahele." "Palun minu kuuldes sellel teemal mitte kõneleda, omavahel rääkige, millest tahate," ütles üks kinnisvaraarendaja objektil ksenofoobset juttu viljelenud ehitusmeestele.

PS. Üks huvitav fenomen veel. Kui rääkida selle kodumaise ja globaalse vihalainega seostuvast demograafilisest segmendist, tuleb esimesena silme ette vanemapoolne heteroseksuaalne mees. Võiks mõelda, et tõelise mehe stereotüübi juurde kuulub see, et ta neelab stoilise rahuga alla kogu alanduse ja kibeduse ning läheb püstipäi edasi. Aga kus sa sellega – tegemist on ühe õrnema tüübiga üleüldse. Keskealiste hulgas on levinud komme mõnitada "lumehelbekesi", kelle all peetakse silmas ärahellitatud, tundlikke ja saamatuid noori, aga sotsiaalmeedias postitusi lugedes paistab praegu kõige suuremat hädakisa löövat hoopis pealt neljakümneste "kaerahelveste" põlvkond. Või kas see ainult tundub mulle nii?

Andres Maimik on ühe kannikaga kinni filmikunstis, teisega elus eneses ja ta pole siiamaani aru saanud, kas tegemist on ühe ja sama või kahe erineva kehaosaga.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: