Arvustus. Beiruti instrumentaaldžungel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Beiruti laulja Zach Condon.
Beiruti laulja Zach Condon. Autor/allikas: CHRISTOPHE ARCHAMBAULT/AFP/SCANPIX

Uus plaat

Beirut

"Gallipoli"

4AD

6/10

Nostalgia võib teinekord teha asjade ja nähtuste tõelise olemuse kaasajas tajumise neetult keeruliseks ning perspektiivid nihkesse viia. Nii on ka pärast mitmeteks aastateks unustamist Beiruti uue albumiga "Gallipoli", mis tekitab küll mõnusa melanhoolia justkui lihtsamatest aegadest, kuid tuletab ka meelde, milliseid ohte kätkeb endas minevikuigatsus, kuhu on jaburalt lihtne kapselduda ja kust ka pärast isu täissaamist keeruline välja saada.

"Gallipoli" kasutab seda üldinimlikku nõrkust hästi ära, sest köidab ta samadel põhjustel, mis aastaid tagasi – hoomamatult lai palett instrumente, mis on oskuslikult arranžeeritud ja moodustavad peaaegu et claudemonet'like koloristlike lahendustega sooja üldpildi, mida tempereerivad Zach Condoni kaebliku vokaali kõrval kõige prominentsemalt nukrad puhkpillid, undav orel, laisk ukulele ja vesised sündid.

Aga kui ebatervislikuks muutunud nostalgia tasalülitada ja "Gallipoli" praktilisema meelega ette võtta, näeb seda, kus võiks olla konkreetsema geograafilis-kultuurilise pideta Beiruti ajast sõltumatu universaalne väärtus. Kui "Gallipoli" jääbki ehk albumi ulatuses pigem keskpäraseks soojaks tuulekeseks, siis on olemas vähemalt selle hoomamatu kirjususeni viidud instrumentaaldžungel, mille tehniline lahtiharutamine võiks pakkuda põnevamat tegevust ajaks, kuni album ise läbi saab.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: