Hallap juhatas oma ettekande sisse looga sellest, et kui 18. sajandi Inglise kirjamees Samuel Johnson töötas raamatu kallal, mis rääkis inglise luuletajatest, pakkus tema sõber James Boswell talle abi, et leppida kokku vestlus ühe kõrgeaulise lordiga, kes oli tundnud poeet Alexander Pope'i. Johnson lükkas pakkumise tagasi, tsiteerides New Yorgi ülikooli poliitikateoreetiku ja filosoofi Russell Hardini artiklit "Kui teadmisi sajaks": "Kui teadmisi sajaks nagu vihma, siis ma sirutaksin oma käe välja, kuid ei võtaks seda vaevaks ise otsima minna."

"Kujutluspilt teadmistevihmas seisvast inimesest, kes aeg-ajalt kätt välja sirutab, et haarata pihku mõni teadmisetükk, on intrigreeriv. Tekib tahtmine uurida, millised mõttekäigud on selle kujundi taga ja kuhu nad viivad," märkis Hallap. Hardini arutelude üks märksõna on tänava-epistemoloogia, mille all ta Hallapi sõnul mõtleb järgmist:

Tänapäeval pole inimestel aega uurida kas või murdosa nende asjade tõesust, mida neil on vaja teada. Teadmise üks põhiallikas on seepärast kuulujutt. Tänavateadmine pärineb igasugustelt näilistelt või tõelistelt ekspertidelt alates keelepeksust kuni teatmeteoste ja ajalehtedeni. Ka teadlase jaoks jaoks on teiselt kuuldu ja teiste väidetu ülioluline teadmise allikas. Ei saa ju iga kord ise kontrollida, kas kõik mõõteriistad on korras või kas katseklaasi sisu vastab sildile. Nii ongi ökonoomne. Tõtt-öelda ei peakski inimest ülearu huvitama, kuidas asjad töötavad. Mõttekam on teaduse saavutusi kasutada kui neid mõista.

"Nagu Hardin ütleb – ma istun lennukisse ja see lendab üle ookeani. Kes teab täpselt, kuidas ja miks. See on täiendav põhjus, miks iseseisva teadmise otsimise asemel on mõttekas koguda asjalikke kuulujutte, varem või hiljem sõelume neist mingi tulemuse välja ning siis teadmine lihtsalt juhtum meiega. Teadmine on samas kategoorias usaldamise ja uskumisega. Ka neid me ei vali, need juhtuvad meiega," jätkas Hallap.